Thursday, January 31, 2013

BA

Üks tüdruk minu osakonnast kaitses täna bakalaureusetööd. Suvel unustasin kaitsmiseid kuulama minna, seega täna oli vaja käia ja vaadata, mis see endast kujutab.
Füüsiliselt oli kohal vaid kaks õpetajat. Kolmas, kes Prantsusmaal on, oli Skype'is. Õpilasi oli kuulamas koos minuga kuus, kellest ainult üks oli mulle võõras. Teised olid kõik minu (ja kaitsja) kursaõed.
Tal oli grammatiline teema ehk siis keeruline ja suhteliselt igav (räägib grammatilise töö kirjutaja). Kuna teema oli mulle võõras, siis olid ka terminid võõrad ja ei suutnud juttu jälgida. Kuigi minu prantsuse keelest arusaamine ei olegi väga halvaks muutunud. Me ei jäänud Kreetega ootama, millal tulemus teatatakse, kuid hiljem sain teada, et see oli C olnud, mida mina juba varem arvasin. Ma ei saanud päris hästi aru, mis vead tal seal olid.
Tegelikult läks tal kergelt. Nii vähe publikut ja kõik omad. Kevadel olla hullem olnud-kaks esimest rida õppejõudusid täis ja muid inimesi ka rohkem. Praegu ei küsinud ju publik ka küsimusi. Seda kardaks mina ehk kõige rohkem, sest koha peal on väga raske midagi välja mõelda kui niigi kardad ja värised. Oleks siis, et eesti keeles...
Lõpetasin just oma teoreetilise osa kolmandakordse parandamise. Nüüd ütles juhendaja, et see on parem, kui eelmisel korral.
Eelmisel nädalal alustasin ka analüüsi kirjutamist, kuid nüüd ootan, et juhendaja ka sellest ühe osa läbi vaataks, sest tegelikult pole mul aimugi, kuidas seda teha ja ma ei taha ka lehekülgede kaupa tööd teha kui hiljem selgub, et kõik tuleb ümber teha. Samas on ka ikka hea, kui mingi algmaterjal kirjas on. Igatahes, ma loodan, et ta vastab varsti.
Hirmus hakkab, kui tulevikule mõtlen. Ma absoluutselt ei tea, mida järgmise aastaga teha.
Mõtlen küll, et enne tuleb üldse see baka ära lõpetada, kuid paraku on juuni kuus juba natuke hilja hakata alles mõtlema, mida edasi teha.
Ma loodan, et ikka tuleb mingi hea idee või võimalus.

Friday, January 25, 2013

Blue Jeans

Ma ei ole teksa inimene. Ma ei tea, kas ei meeldi neid kanda või ei viitsi otsida või ei leia sobivaid.
Tegelikult mul oli paar musti teksaseid, mille suvel ostsin. Sisse oli kirjutatud Skinny Nexti omad. Tegelikult olid pigem sirge lõikega, aga hästi mugavad ja parajad. Kui ma neid aga natuke kandsin, siis muutusid need suureks ja nüüd viimasel ajal on olnud neid väga ebamugav kanda. Mul on juba päris kenad saledad jalad, kus võib ka lihasejoont näha. Mul on väga ilus ja vormis tagumik. Aga kui ma kannan teksaseid, mis on kottis ja kehast eemal, siis ei paista see välja. Liiga suured püksid on tegelikult ka teiste poolt vaadates inetud. Samas olen avastanud, et teksadega on lihtne riideid valida, kui on kiire või kui pole ideid, mida kanda. Nendega sobib peaaegu kõik (v.a teksapüksid ja teksajakk...võeh).
Mul siis oligi väike idee, et võiks endale uued püsid muretseda. Minu jõusaali lähedal kaltsukaid pole (loomulikult ostaksin need sealt..eelarve oli 5 eurot :D ) ja paraku ma peale trenni kesklinnas kolada ei viitsi. Kuna tahtsin täna niikuinii Annelinna raamatukogus käia, siis otsustasin ka kohalikud poed läbi uurida. Esimeses polnud midagi, teised olid liiga kallid, kolmas oli kinni. Meil on siin üks 1 euro pood, kus muidu on lihtsalt hunnik pulste, kuid olen ka 3 kantavat asja saanud. Ühe kampsuni auke nõelusin küll 2 päeva kinni, aga kaks kleiti olid kenad. Esialgu mõtlesin sellest kohe mööda minna, kuid siis astusin ikkagi läbi...nii igaksjuhuks. Selles poes on kaks ruumi. Ühes on need ühe eurosed, teises kallimad ja kenamad asjad. Sinna kallimasse ruumi läksingi. Kohe esimesena jäid mulle kätte tumesinised Motivi teksad...4 eurot. Ühed mustad, mis tundusid suuremad olid 10. Võtsin mõlemad proovimiseks kaasa.
Ma olen harjunud, et minu jalad on LIIGA jämedad skinny teksade jaoks. Need Motivi omad olid täiesti ümber jala, kuid minu üllatuseks läksid nad jalga, nööp kinni, istudes ei läinud tagumiks paljaks ning ma ei näinud neis sugusi paks välja. Need mustad olid aga väga kitsad ja väiksed. Jäi siis Motivi. Nii hea hind, täiesti korralikud ja parajad. Olin ja olen ülimalt rahul. Praegu kannangi neid keha järgi parajaks.
Need on nüüd minu vormisäilitamise teksad. Nad on täpselt nii palju parajad, et mul on hea. Kui natuke rasva kuhugi kogunema peaks, siis on juba halb.
Kuidagi normaalse inimese tunne on.

Thursday, January 24, 2013

Hüljatud

Tegevust-tegevust-tegevust on vaja!
Üleeilse õhtu päästis Eliise, kes mind oma fotode jaoks modelliks vajas. Vahel lööb veel ikka see eputamise geen välja. Ma ei tahtnud õhtul kodus ka olla nii, et paar tundi lasta end pildistada oli päris okei. Lisaks ei tundud ta huvi, kuidas mul läheb. Kui ma sellest rääkima ei pea, siis on palju vabam ja parem olla.
Sess on mul nüüd läbi, eeldusel, et ma kõik ained läbi sain.
Teooria III teise osa hinde sain eile teada, sain B oma "chat" analüüsi eest. Kommentaarid olid, et enda kirjutatud analüüs oli väga hea, aga siis see osa, mida ma päris ise ei mõelnud ehk siis sõnaraamatute eesmärgid ja kirjeldused, olid liiga referatiivsed. Üks pluss kindlasti mulle, et piisavalt hea prantsusekeelse morfoloogilise ja semantilise analüüsiga hakkama sain.
Eile jõusaalis ei käinud, lihtsalt ei jaksand. Käisin hoopis Hannale kingitust ostmas (kuigi ta täna teatas, et homne sünnipäeva pidamine jääb ära). Tore küll! Eks ma vaatan, kas kingin selle talle kunagi hilljem või võtan endale.
Tegin eile ühe maali. Ei midagi väga rasket. Ise jäin rahule, riputasin laua kohale, aga kui siin seda vaadanud olen, siis on ikka väga lohakalt tehtud kuigi üldmulje on hea. (Treenitud silm saab aru.) Ma ei oska seda seletada või kirjeldada..pean kuidagi foto tegema.
Õhtul käisin T-ga jalutamas. See oli vajalik, et me rääkisime, aga see ei teinud minu olemist paremaks. Isegi see, et ma nüüd ometi mõnest asjast aru sain, ei tee midagi paremaks...praegu.
Ei tahtnud koju minna ja olin pea südaööni Kädi juures. Nii hea, et ta mul ikka olemas on.
Täna oli jälle jõusaali päev. Treenisin jalgu korralikult. T tuli ka sinna. Mul vist õnnestus üle olla sellest kõigest, mis praegu toimub.
Nüüd õhtul ma küll ei suutnud enam üle olla ja mul olid jälle siin paar dramaatilist tundi iseendaga. :(
Lisaks kummitab mind "I dreamed a dream", sest käisin päeval Mariga "Hüljatuid" vaatamas. Ehk oleks "Kääbik" olnud parem valik, et midagi lõbusat ja seikluslikku.
Ma tõesti ei hakka filmide ajal nutma, aga kui Éponine Mariuse kõrval suri, siis tulid pisarad silma. Oli ju tüdruk temasse armunud, aga poiss tahtis Cosette'i. Ja siis enne oma surma sai ta olla armastatud poisi käte vahel. (Spoiler alert!)
Muidu oli tore film. Mulle meeldivad muusikalid. Russell Crowe ja Anne Hathaway laulsid uskumatult hästi. Minu meelest täiesti suurepärane paar oli Helena Bonham Carter ja Sacha Baron Cohen. :D Tänu neile oli ikka filmis natuke komöödiat ja nalja ka. Natukene mind häiris, et olin Amanda Seyfried näinud just pühapäeval "Õelates tüdrukutes", kus ta mängis hästi lolli tüdrukut, kes oma rindadega ilma ennustas vms... Püüdsin sellele kõigest väest mitte mõelda.
 Oli armastust ja revulutsiooni, vabaduseiha ja andeks andmist. Ja võrratu muusika ning laulud. Eks jääme ootama, kuidas Oscarite jagamisel läheb.
 Ma teadsin filmi sinu, aga raamatut pole lugenud (mingit laste varianti ainult). Peaks selle ette võtma. Ise ju prantsuse filoloog.


Kindalsti vaataks seda filmi millalgi uuesti.

Monday, January 21, 2013

Bald chick

Ma olen olnud alati uhke selle üle, et ma ei karda silmapaistvaid soenguid ja mulle meeldib nendega katsetaga. Viimasel ajal olen küll rahulikum olnud, juuksed tumepruunina hoidnud ja midagi väga hullu lõiganud ka pole. Välja arvatud see, et juba üle aasta olen hoidnud oma juuksed vasaku külje pealt lühemad...see on see popp ja noortepärane viimasel ajal olnud.
Eile oli mul emotsionaalne kriis. Tavaliselt ostan siis endale midagi või teen iluprotseduure, et end paremini tunda ja millelegi muule mõelda. Eile mõtlesin ka, et oleks vaja vasakut külge lühemaks teha. Ma aga ei kuulanud absoluutselt oma aju hoiatust, et 1) selliseid asju ei tohi teha, kui ei mõtle selgelt ja 2) millega ma seda teen, kui mul pole juukselõikusmasinat.
Hakkasin kääridega nüsima ja peale teist lõiget sain aru, et see polnudki kõige parem mõte, mis mul elus pähe on tulnud. Järgi ka ei jätnud ja siis olingi hullem kui blenderis käinud põrandamopp. Järgmine samm oli seda jama parandama hakata. Kuna kääridega ma seda teha ei suutnud, siis ainsa lahendusena võtsin žileti ja rasseerisin selle poole lihtsalt paljaks... ka seda ebaõnnestunult. Enesetunne oli veel hullem kui varem. Nüüd tundsin lisaks abitusele ja hirmule ka end inetuna.
Mõne tunni pärast, kui olin oma uue välimusega leppima hakanud, läksin sõbranna poole ja lasin tal soengu korralikumaks teha..et lõigata ära tutikesed ja karvad sealt, kust ma ise ei saanud.
Ma usun, et see on kõige hullem soeng, mis mul kunagi olnud on. Võib-olla ka kõige inetum. :(
Samas kasvavad juuksed päris ruttu. Kui 3-5 mm ära tuleb, siis ma enam ei muretse. Tavaliselt olen masinaga 6mm peale ajanud ja see mulle meeldib.
Ostsin täna takjajuure õli punase pipra ja teepuuõli ekstraktiga. See peaks väljalangevust peatama ja ka juuksed kiiremini kasvama panema. Muidugi ma ei arva, et nüüd homseks 5 mm ära tuleb, aga kuidagi tuleb algust teha ja ÄKKI kui ma nüüd pea ära pesen ja ülejäänud juuksed ilusad säravad ja kohevad on, näen ma vaatama sellele, et pooleldi kiilakas olen, ikkagi kena välja. :)

Friday, January 18, 2013

La mort instantanée

Enamvähem terve eilse päeva tegin kodus prantsuse-eesti tõlkeeksamit. Meile saadeti üks ajakirja artikkel, mille teemaks oli giljotiini tekkelugu ja põhimõte. Tõlkimine ise oli kohati väga keeruline ja segane (kuigi lõpptulemusega jäin rahule), kuid töö protsess oli põnev. Samas ka kurvastav.
Kui ma pidasin varem giljotiini lihtsalt vanaaegseks hirmsaks tapariistaks, mille leiutamisest ma midagi ei teadnud, siis nüüd on mu arvamus muutunud.
Gilotiini idee käis välja J.I. Guillotin, kes esitas selle kui humaanse vahendi kurjategijate hukkamiseks. See pidi olema sobilik kõigi ühiskonna klasside jaoks ehk siis sobis ka kõrgest soost inimestele ja tegi kõik niiviisi võrdseteks. Lisaks oli surm silmapilkne ja valutu ning ei häbistanud hukatavat. (Tegelikult on selle üle vaieldud, kas inimene suri kohe või mingi aja jooksul. Tehti katseid, mis kinnitasid, et "pea" reageeris pärast kehast eemaldamist.) Eelnevalt kasutati ju meeletult piinamist, aeglast poomist, põletamist ja rattal surnuks tõmbamist. Lõpliku masina konstruktsiooni käis aga välja Antoine Louis, mitte Guillotin. Ometi anti viimase järgi masinale nimi ja ta ei olnud selle üle eriti õnnelik.
Nädalaga ehitati giljotiin valmis ning pärast elusate lammaste ja laipade peal katsetamist võeti see ka reaalselt kasutusse. Nii kaua oli asi minu jaoks põnev. Mul on väike huvi selliste asjade vastu. Ma ei taha mitte mingil juhul näha midagi sellist, kuid lugemine mind ei häiri. Eks see tekitab natuke äärmuslikke tundeid, kuid see on ikkagi väga põnev.
Seda ma teadsin, et prantslased (ja ka mitmed teised rahvad) armastasid väga avalikke hukkamisi. See oli meelelahutus. Veel enam, inimesed nautisid neid veriseid ja julmi meetodeid. Kui giljotiini esimest korda ühe varga peal "katsetati", siis oli kogu protsess käinud nii ruttu, et inimesed olid pahasest, sest kõik polnud seda raiumise hetke üldse näinud. Rahvaseast olla kostnud nõuet, et soovitakse ikka võllast tagasi.
Edaspidi gilotineeriti väga palju inimesi. Ma ei tea täpselt, kui raske kuritegu pidi olema, et sellist karistust saada, kuid tean, et varastamise eest võidi juba pea maha lüüa. Prantsuse revulutsiooni ajal võeti tuhandetel inimestel päid maha (ka kuningal ja kungannal). Viimane giljotineerimine toimus 1977. aastal, samuti Prantsusmaal.
Olin eile päris hädas, et muuta kergelt loetavaks lauseid, kus aina esines "pea maharaiumine", "pea maharaiumismasin". Prantslastel on selle kohta ikka mitu sõna, millel on siis tegu-, nimi- ja omadussõna vorm. Aga see on arusaadav, kui giljotiin nende ajaloos nii tähtsal kohal on.
Ma olen tegelikult natuke silmakirjalik. Annan mõista, kui hirmsad on need inimesed, kes nõudsin piinamist ja võllast, et midagi näha (vaatemängu). Samas leian, et on põnev selliste asjade kohta lugeda. Isegi kui õlgu väristan vastikusest, siis loen ikka ja loen ka järgmisel korral. Võib-olla ei ole see mingi haige kiiks vaid inimese loomulik uudishimu morbiidtete asjade vastu? Seda ei taheta lihtsalt endale tunnistada. Miks jagatakse feisbuukis pilte väärarenguga lastest ja haigetest loomadest? Miks siis õudusfilme vaadatakse?
Mulle ei meeldi õudusfilmid, aga ma vaatan neid ikkagi. Ka täna on üks. Üksinda ma ei vaataks, aga kui T tahab vaadata, siis vaatan koos temaga.

Wednesday, January 16, 2013

laiskusest ja raamatutest

Meil oli eile T-ga suur plaan trenni minna. Ta oli oma asjad esmaspäeval juba kaasa võtnud ning panime kenasti kella poole kümneks helisema. Helises ka, kuid T küsis mult, kas tahan trenni minna või lebotada. Mõtlesin, et nii pool tundi ei tee ju paha, kuid kui ärkasin oli pea tund möödunud. T ei tundunud ka eriti innukas ja nii siis lebotasimegi umbes kella üheni. Ma ei ole saanud endale sellist luksut  jõuludest alates lubada. Trenni me loomulikult enam ei läinud, sest T pidi varsti tööle minema. Proovisime hoopis järgi Asian Chefi, mis mul korteri lähedal on. Võrreldes Pangega on vist odavam..ma ei tea. Nuudliports oli suurem, aga kastet juures polnud. Võtsin aedviljadega nuudlid ja need olid natuke igavad. Kahe peale võtsime ka Singapuri kana. Ma loodan, et see pidigi selline kõva ja "kuiv" olema...kaste seal juures oli päris hea. Ehk kunagi kui rohkem raha on, siis lähen veel sinna sööma. Praegu ei oska öelda, kas on väärt koht või mitte. Tagasi minu juurde jõudes lebotasime edasi. Vaatasime lihtsalt nii kaua telekat, kuni T ära pidi minema. Kohutavalt produktiivne päeva esimene pool.
Eile oli uurimistöö esitamise tähtaeg ja kui hakkasin seda üle vaatama, leidsin veel asju, mis olid valesti ja tähelepanuta jäänud. Lõpuks sai ikka ära saadetud ja läbi ma sellest ainest kindlasti ei kuku, aga kui hästi selle tööga hakkama sain...ei tea.
Täna olin väga tubli. Käisin trennis, kirjutasin bakatöö teooria osale ühe osa juurde ning õhtul saadeti meile tõlke eksamid, mis tuleb homme õhtuks ära teha. Alustasin seda juba. See pole VÄGA raske, aga igalt poolt annab vigu hiljem leida nign ma juba tean, et ma kipun liiga tekstilähedaseks jääma või tõlgin siis asja mõtte valesti. Oh well... olgu mul homme värske ja puhanud pea!

Eile õhtul oli mul aega, et "Piiririiki" lugeda. Olen seda kunagi juba lugenud ja see meeldis mulle väga, kuid kuidagi olin kogu jutu ära unustanud. Lihtsalt mäletasin, et see on väga hea raamat. Praegu meenudb küll, et olen lugenud sellest ja tollest, kuid samas on iga lause justkui täiesti uus. Kui vahva oleks lugeda raamatuid, kui sa ei tea, mis järgmisena toimub, kuid sa tead, et see meeldib sulle!
Paar aastat tagasi lugesin ma väga palju. Praegu imestan, kuidas selleks siis aega leidsin. Üleeile sain hädavaevu Amelie Nothombi "Stupeur et tremblements" ("Jahmatus ja värinad") läbi. oli küll taskuraamat, aga ikka läks kaks kuud aega :S Suvel jõudsin lugeda Remarque'i "Lissaboni ööd", Kundera "Elu on mujal", Kepleri "Hüpnotisööri" ja Cooperi "Luuderohtu". See viimane oli kõige kehvem. Peaks ja tahaks ikka rohkem lugeda. Kui järgmine teisipäev läbi on, siis saan poolteist nädalat kindlasti natuke puhata (kui bakatöö lubab) ja siis loen. Hakkan nimekirja koostama.
T soovitas mul tegelikult "Kääbikut" lugeda. Selle võikski nüüd esimesena ette võtta.

Saturday, January 12, 2013

Enese hellitamisest ja muusikast

Sain just valmis oma prantsuse keele teooria uurimustöö teoreetilise osa. Eks ma pean seda veel parandama ja ilmselt ka lühemaks tegema. Saatsin just juhendajale kirja ja küsisin, kas viis lehte on liiga palju. Töö peaks olema nii 7-10 lehte. Ma ei teagi, kui halb on, kui pikema teen. Kui juurde tuleb ka analüüs, tiitelleht, sisukord, sissejuhatus, kokkuvõte ja bibliograafia, siis tuleb see töö küll nii 15 lehte hoopis. Ja samas on palju ka neid olukordi, kui suure higi ja verega kuidagi minimaalse lehtede arvu täis saan...nagu bakatöö projket näiteks :D
Igatahes usun, et olen olndu tubli ja preemiaks lubasin endale mõned suurepärased imeliselt lõhnavad kehahooldustooted.
Praegu on Body Shopis (nagu ilmselt igal pool) allahindlused. Ma pole sealt endale varem midagi ostnud, paar korda vaid kinkimiseks.
Eile proovisin järgi selle õunaõie lõhnalise ihupiima. Imendub kiiresti ja jätab nahale värske kevadise lõhna. Kuna sisaldab sojaõli, siis peaks olema ka päris niisutav ja nahka pehmendav.

Et oleks kohe kompleks, siis ostsin vaarikaduššigeeli ning kehavõi. Duššigeeli sain täna kätte, kehavõi eile. Täna peale trenni ja sauna määrisin end sellega sisse ning mmmm...ma olin pannkook vaarikamoosiga pühapäevasel suvehommikul. Kreemitamisest on möödas 10 tundi ja ma lõhnan ikka veel pluss nahk on mõnus pehme. :)


Kiidan ka Selverit, kus on praegu Laadapäevad ja seega samuti allahindlused. Sealt lubasin endale ühe Carlo di Roma nude toonis küünelaki, sellest pilti aga pole. Tegelikult on jube igav lakk, aga juba eile hakkas see väga meeldima, ei teagi miks. Ju siis on ikka vaja või jääb küünte peale väga kena. Eks ma homme proovin järgi.

Kas Bat for Lashes'i kuulamine võib põhustada depresiooni?
Üks inimene ütles eile, et kui ta kuulaks sellist muusikat nagu mina, siis oleks tal ammu juba depresioon (kuulasin just Bat for Lashesi kõige uuemat albumit, mille üleeile sain). Ma pidavat kuulama väga sarnast muusikat. Täna mõtlesin sellele natuke. Bat for Lashes, Tori Amos, Birdy, Florence and the Machine, Owl City, Kate Bush... Vaatasin just oma muusikakogu. Kunagi kuulasin palju Alanis Morissette'i, Placebot (lemmikbänd forever), Amy Winehouse'i, Adelet...ämm...Feisti, Molokot, Pep'si, Björki ja Hurtsi ja....neid on palju... Äkki on hoopis vastupidi, et ma kuulan sellist muusikat, sest ma olen selline nagu olen, mitte ei ole selline nagu olen, sest kuulan sellist muusikat?
Ma järgmine kord panen siis Garbage'i mängima või ei...ma tean, et talle meeldib VNV Nation ja kindlasti ka Kavinsky. Amelie soundtrack on lõbus ja nunnu :D
Ja nüüd tahaks öö otsa kõike kuulata, mis mul siin on, aga peab ikka magama minema. Homme pean külmapüha, korterist välja ei lähe, söön ja kirjutan uurimustööd...eelistatavalt kirjutan valmis. Mulle eriti küll ei meeldi see plaan, aga tähtaeg on kahe päeva pärast. :/

Thursday, January 10, 2013

dragonflies

Leidsin endale eile Expressionsist selle nädala lemmikkõrvarõngad (vähemalt selle nädala omad).
Need pole küll päris need samad, kui 95% sarnased. Minu omad on natuke tuhmimad...sellised vanaaegset värvi. Eelmisel nädalal  sain samas poest väikesed hõbedased koolibri kõrvarõngad. Eks ma ikka armastan igasuguseid tiivulisi ja sulelisi. :) Kuna Expressionsis on praegu päris palju allahindlusi, siis soovitan vaatama minna. Need kiilid maksid vaid 2 eurot, koolibrid olid vist sama palju.


Neli päeva on mu päevad enamvähem samasugused olnud ning tunnen, et juba hakkab rutiin tekkima ja see on kuidagi paha.
Kolm päeva käisin hommikul jõusaalis ja siis möödus kogu päev bakatööga tegeledes. Täna jätsin trenni vahele ja magasin selle asemel ning, et rutiini muutust tuua, tegin bakatöö asemel hoopis ühe uurimustöö jaoks korpust ning kirjutasin kommentaare, et saaks homme analüüsi hakata tegema.
Kui rääkida muutustest, siis nüüd on mul uus interneti ühendus. Eile vahetasin ära ja olen väga rahul. Oli kohe huvitav kogemus, kui hommikul oli internet esimese ühendamisega olemas. Muidu pidi ikka nii 5-10 minutit keskmiselt proovima. Ühendus küll katkes täna korraks, kuid eelmisega oli ikka 3-4 korda päevas normaalne. Pluss, uus pakett on odavam. :)

Nädalavahetus T maakodus läks üldiselt kenasti. Eks ma ikka lootsin natuke midagi muud, aga mis seal ikka. Tema pere ja sugulased ja lemmikloomad olid hästi toredad ning maja ka väga mõnus ja hubane. Sünnipäeva pidu oli samuti vahva. Süüa-juua oli nii palju, et veel minagi sõin Tartus veel järgijäänud kasukat. Üllatuseks olid tellitud kõhutantsijad.
Kahjuks mul väga palju pilte üritusest pole. Ma ei tea, kas ja millal T vennad need pildid üles laevad. Ma arvan, et T-le ei meeldiks, kui ma temaga koos pildi üles paneks kuigi meist sai päris armas pildike tehtud. Aga sellel pildil olen siis mina ja T tühi tool :D Teda võib juurde mõelda.



Kätu kindlasti ei protesti.

Aga nüüd tuleb teha 100 kükki ja teine sama palju kõhulihaseid. See, et täna jõusaali ei läinud ei tähenda, et trenni ei tee. Magusaisu on märgatavalt suurenenud ja ma ei ole seda rahuldamata jätnud.

Thursday, January 3, 2013

Hea uus

Kolm päeva seda aastat läinud nagu niuhti ja siiamaani on päris tore olnud.
Aastavahetus oli ka vahva.
Kädi, Sten ja vist Lauri ka natuke olid kõvasti süüa teinud. Kõige paremad olid kreeka salat, need esiplaanil olevad lõhesuupisted ning kalamarjaga saiakesed taga. Väga luksuslik! :D


Kädi, mina ja minu sugulane Elise, kes oli meie isiklik fotograaf.

Kädi oli päris üllatunud, et meil neljas aastavahetus juba koos on. Nüüd peab kindlasti järgmisel aastal ka koos pidama, siis on ju juubel.


Ainult Lauri on puudu.

Jõudsime varakult kesklinna. Lasime ühe paberlaterna taevasse. Tegelikult pidime kolm laskma, kuid teistega juhtusid...khõm-khõm..õnnetused.
Vihma sadas ja see oli paha. Pidin ka T-ga kokku saama, kuid ei näinud teda ja olin natuke õnnetu. Poole saluudi ajal nägin hoopis ühte T sõpra, kellega tema siis koos oli. Sain ikka oma uue aasta musi :D


Võrratu Tartu!

Kolmas latern enne hädamaandumist.

Läksin tagasi Kädi-Lauri poole, sõime kõhud täis, vaatasime natuke telekat ning vanainimene nagu ma olen, olin juba kella kolmeks voodis.

Uue aasta lubadusi ma ei andnud. Aga trenni läksin küll nii, et nüüd on tunne nagu oleks ka lubanud kõvasti end vormi ajama hakata. :D
Ostsin eile ühe spordiklubi jõusaali kuukaardi. Sellel kuul siis poksitrennis ei käi, loodetavasti jõuan sinna kooliajal.
Pärast kahte päeva olen küll päris väsinud. T arvas, et alguse asi ja küll ära harjun. Ma ise loodan, et ma endale liiga ei ole teinud. Kaks päeva olen täiseti läbi olnud. Püüdsin kooliasju natuke teha, aga selleks pole mitte ainult energiat vaid ka motivatsiooni.
Sain täna oma lõputöö juhendajalt edasised juhtnöörid töö kohta. Ma ei tea, millal ma sellega tegelema hakkan. Tõenäoliselt järgmisel nädalal. Siis tuleb üks uurimustöö ka ära teha milleks ma eile ja täna eeltööd tegin. Ei viitsi-ei viitsi, ei taha!!!
Nädalavahetusel lähen Räpinasse hoopis. Ei usu, et ka siis aega on midagi teha. T kutsus mu oma isa sünnipäevale, mis toimub laupäeval, kuid enda juurde kutsus ta mind juba homme.
Olen natuke päris palju närvis. T ei saanud aru miks. Võib-olla pole ka põhjust, ma ei tea. Ikka tahaks ju hea mulje jätta sõbra vanematele ja sugulastele, mis siis, et ma T tüdruk ei ole. Eriline sõbranna...vist..ma ei teagi. Loodame, et on tore. Kädi tuleb ka sinna, küll meil ikka hea koos on. :)