Sunday, February 24, 2013

Banaani-kaeramuffinid

Tänase pidupäeva puhul otsustasin lõpuks ometi midagi küpsetada.
Tegin banaani-kaerahelbemuffineid. Pilt tuli veebikaga nagu tuli, aga päriselt said nad nii maitselt kui ka väliselt väga head. See üks seal on natuke lapik, sest sellele ei jätkunud vormi. Leidsin kapist mõned metallist vormid, millega sai kakukestele soovitud kuju anda.
Kasutasin 250dl jahu
 150 dl suhkurt (natuke palju, aga kui magusam meeldib, siis pole hullu)
 2 muna
 ca 80g võid
 1 banaan
 kaerahelbeid tunde järgi
 piima
 hapukoort törts
 soola
200 kraadi juures lasin nii 20 minutit küpseda.
Küpsetuspulbrit ei olnud. Peale tegin võist, jahust ja suhkrust katte, mis ahjus mõnusaks krõbedaks läks.
Parajad süsivesikupommid nad said, aga püüan kõike mitte kohe ära süüa.

Mulle nii väga meeldib, et väljas kauem valge on. Tekkib tunne, et aega on rohkem.
 Mäletan, et nädal tagasi poole kuue paiku küll niisugune polnud. Praegu ei ütleks ma isegi, et hämar on.
Käisin natuke peale lõunat jalutamas. Päike paistis, päikse käes hakkas päris soe. Aga paks lumi on veel maas. See sädeles nii ilusti. :)

Saturday, February 23, 2013

Mark

Mul pole tükk aega nii piinlik olnud kui täna.
Kuna saan oma jõusaali kuukaardiga ka rühmatreeningutes käia, siis mõtlesingi täna midagi proovida. Käisin viimati üle nelja aasta tagasi kick-box aeroobikas, ühe korra. Juba siis sain aru, et aeroobika pole minu jaoks. Ajaliselt sobib mulle BodyStretch. Tunni kirjelduses seisis, et see sobib nii edasijõudnutele kui ka algajatele ja saab valida kiirema ja aeglasema tempo vahel (sai ta jah).
Ütleme nii, et ma olin täielik elevant portselanipoes. No ma ei suutnud reageerida, koordinatsioon oli paigast, ei suutnud tempos püsida. Lisaks ei tunne mina nende sammude nimetusi, mida treener kasutas. Loomulikult need kes varem käinud on, said aru. Inimesi oli vähe ka, koos minuga kuus. Seega oli minu koperdamist kenasti näha. Treener karjus mulle ka mitu korda midagi, aga mina ei saanud aru ja niikuinii poleks ma sellest paremini oskama hakanud. Kui mingil hetkel oli tunne, et VIST hakkan juba pihta saama ja kombinatsioonid jäävad meelde, siis järsku tulid mingid uued sammud, millest ma absoluutselt aru ei saanud. Jäin mingi hetk lihtsalt seisma keset saali. Mõtlesin, mida teha. Tegin kaks sammu veel ja siis loobusin. Läksin hoopis jõusaali. 60 minutist pidasin vastu 30.
Jõusaal oli täis suuri ja tugevaid mehi. Tõstjaid oli täna palju. Ometi seal, kui ma olin ka ainus naine, tundsin end palju paremini. Seal ma vähemalt tean, mida teen.
Aga kindlasti on aeroobika rasvapõletuse suhtes väga tõhus. Mul võtsid juba 20 minutit higi voolama ning pärast oli ka tunne, et olen rohkem trenni teinud, kui tavaliselt. Lihtsalt minu jaoks aeroobika sakib. Samas, võib-olla lähen ja proovin millalgi ikka veel, kui oma häbist üle saan...võib-olla mõne muu treeneriga või siis teistsuguse välimusga :D

Friday, February 22, 2013

Elus!

Ma ei jõudnud ära oodata, et see reede juba läbi oleks.
Sügisest saati räägiti meile ettekandepäevast, kus on kõigil bakatöö tegijatel tunguvalt soovituslik osaleda. Siis ma selle peale ei mõelnud. Alles nii nädal tagasi hakkasin mõtlema. Tegelikult otsustasin, et ei esine. Lihtsalt ei taha ja ei julge ja ei oskagi midagi tarka öelda.
Eelmisel pühapäeval sain veel oma senise töö paranduse tagasi. Vigu oli nii palju, et tekkis tunne nagu polekski lootust sellega kunagi ühelepoole saada. Ja kui üks asi on halvasti näeb kohe teisi ka. Olin väga õnnetu ja tundsin end meeletult üksi. Ma olen enamvähem harjunud üksi elama, kuid ikka on perioode, kui ei taha üksi olla. No mitte kuidagi ei taha. Eriti õhtuti :(
Esmaspäeval rahustas Kreete mind natuke töö koha pealt. Ta viis mu sõbrapäeva puhul Yo! jogurtijäätist sööma. Me saime kuponge, millega saab kaks ühe hinnaga. Oli ok ja isegi hea, aga mõttetult kallis. Isegi kui kaks ühe hinnaga sai.
Tegin siis mitu päeva analüüsis parandusi ja kolmapäeval sain juhendajaga kokku. Ma ei tea, kas viga on minus või milles, et kirja teel suheldes hakkan vahel lausa nutma. Samas kui päriselus on ta väga meeldiv ja armas inimene. Ju ikka on minu suhtumises viga. Igaljuhul kaebasin talle ka oma esinemishirmu. Tema soovitas ikka siis ettekannet teha. Mina ei tahtnud ikka. Ometi panin õhtul jutu kokku ning otsustasin, et lähen kohale ja siis otsustan.
Eile tuli T siia. Ta püüdis mind veel täna hommikulgi motiveerida. Mulle meeldib, et ta pole selline roosamanna-ninnu-nännu inimene. Et kui mina ütlen, et ei saa hakkama ja olen mõttetu, siis ei hakka tema kohe vastupidist väitma. Tema küsis, kas tahan, et keegi mulle vastupidist väidaks. Mina: "mhm". Tema: "Sellise suhtumisega ei tasu sul sellist asja oodata. Ma olen kindel, et pooled või veel rohkemad kardavad praegu samamoodi ja mõtlevad ka, et on mõttetud. Helistan sulle õhtul ja küsin, kuidas läks." Mina: "Võib-olla ma ei esine ju." Tema: "Oled juba praegu alla andnud?" Umbes selline vestlus oli meil, midagi ilmselt veel.
Kuidagi moodi see aga mõjus. Ja mõtlesin, et valmistan talle pettumuse, kui ei esine. Tegelikult ei muudaks see tema jaoks mitte midagi, aga mulle aitas selline mõtteviis.
Kuna kohal olid vaid eestlastest õppejõud, siis lubati erandkorras esineda eesti keeles. Mina tahtsin ikka prantsuse keeles, vähemalt tööd tutvustava osa. Ja mul läks päris hästi. Ma tean, et hääldada ma ei oska eriti, aga hääl oli selge ja kindel ning hiljem ei jäänud ka küsimustega hätta. Ma pole kindel, et mingit abi töö osas sain, aga kindlasti sain esinemiskogemust juurde. :) Helene mainis, et nägin klassi ees oma ploomilillas kleidis väga kena välja :D
Enne lahkumist nägin koridoris oma arvatatavat oponenti. Ta mainis, et mul pidi tõesti naljakas hääldus olema mõne koha peal, aga loodetavasti muutub suveks paremaks. Ma loodan ka, vraiment.

Peale ettekannet suundusin trenni. Oli mõnus, ainult palju rahvast ja sauna ei saanud. Nagu tuleb välja, siis see töötab ainult peale rühmatreeninguid. Homme see-eest on lootust.
Ja ega ma reedel ei puhka. Kirjutasin kolm lühiartiklit valmis. Kuna meil on prantsuse keele suulise ja kirjaliku eneseväljenduse teemaks meedia, siis on täiesti kohane ise artikleid välja mõelda. Mõnus fantaasiaarendamine tegelikult. Ette olid antud 5 pilti, millest tuli valida 2 ja siis kirjutada ca 150 sõnaline artikkel (un fait divers) kummagi kohta. Kolmas oli üks natuke teistsugune ülesanne. "Fait divers" on umbes selline artikkel, mida elu24 võib näha. Selline, mida ühtegi korralikku rubriiki ei saa paigutada a la põder põgenes loomaaiast ja politsei ajab teda mööda Mustamäed taga. Sellised pointless jutukesed. Aga ise on neid ikkagi päris tore välja mõelda.
Lihtsalt sellepärast, et ma kuulan 4 Placebo albumit praegu läbi ja see lugu hetkel mängib.


Sunday, February 17, 2013

Allt är bra!

Mõtlen tihti, et huvitav, milline on elu ja olu näiteks täna aasta hiljem.
Sellel aastal läks 15-16 veebruar palju paremini kui eelmisel. Siis olin ju 15. veebruaril sunnitud veetma öö Tallinna lennujaamas koos soomlase Anttiga, kes muudkui rääkis, kui ilus ja tore ma olen ning ikka palus, et ma ei läheks Tartusse vaid temaga koos tema kella 14st lennukit ootaksin. :D
16 oli nukker päev minu jaoks teatud põhjustel. Seega, that sucked!
15 oli seekord päris dramaatiline päev. Õnneks lõppes hästi ning külastasin päeva lõpus koos Kädiga ööklubi Atlantis. Ma ei ole üle aasta klubides käinud ja üle tunni vastu ka ei pidanud. Ma ei tea seda uuema aja ossimuusikat ja inimesed olid ka sellised nagu ikka seal olnud on. Taksorahast oli väga kahju.
Eile käisin trennis ning sain pärast seda Mariga kokku. Käisin tal tema uues kodus külas. Enne seda astusime ka läbi ühest Tähe tänava second-handist, kus kõik 1 euro maksis. Ma ei tahtnud absoluutselt raha kulutada, kuid nägin kahte väga lahedat nagute vanaaegset kaelakeed. No ei saanud ostmata jätta. :D








Kuna me Mariga oleme tulevased kuulsad disainerid, siis jagasime natuke ideid.
Ostsin talt kuldseid neete, millega eile juba ühe riideeseme ära kaunistasin.

Kahjuks pole võimalik näidata, missugune see tervikuna seljas välja näeb, kuid nüüd on see ikka kõvasti lahedam ja isikupärasem.


Lisaks moejuttudele sain ka ometi rootsi keelt harjutada. Lõpuks tuli täitsa välja. Lugesin Marile ette, tõlkisin natuke, püüdsin talle peast tema tuba kirjeldada. Ma arvan ise, et võiksin olla nii A1 tasemel küll, aga püüan ikka edasi õppida. Praegu oskan tegelikult ju heal tasemel vaid eesti, inglise ja prantsuse keelt. Vene keelt oskan nii palju, et kergemad jutud saan räägitud. Ah jaa..katalaani keelt  oskan ka hästi natuke. Kahjuks itaalia ja hispaania keel enam meeles pole. Aru ilmselt saaks ja suudaks ka kõigi õpitud romaani keelte toel end ka väljendada, kuid see oleks ilmselt paras puder ja kapsad. Rootsi keel on aga midagi täiesti teistsugust ja see on väga seksikas keel, tõesti. Et mul ikka oleks viitsimist ja aega sellega tegeleda. :)
Praegu tuleb aga prantsuse ajalugu ette võtta. Sellel semestril räägime igasugustest kriisidest, mis Prantsusmaa ajaloos on olnud. Vaatasin kiiresti, et dokument, mille pean läbi töötama, on kõige esimeste kriiside kohta kümneid tuhandeid aastaid tagasi. See võib huvitav olla.

Thursday, February 14, 2013

BB ja anatoomia algajale

Kosmeetikavõõra inimesena ei tee ma tavaliselt meigitoodetele promo. Lihtsalt pole, millele teha.
Oma teisipäevase meikimise võin vist lugeda nende halbade katsetuste hulka. Mulle meeldib väga, et mul on hele nahk. See sobib mulle väga hästi, kuid teatud valguste käes on see LIIGA valge. Igasugused laigukesed ja veresooned on hästi näha. Lisaks on mul lõua all arm, mis nii külma kui kuuma käes punetama hakkab. Nägin teisipäeval pma süsimustade silmade ja veripunaste huultega pigem hirmutav kui kena välja. Seega otsustasin, et kui tahan end vahel natuke mukkida, siis võiks näonahaga midagi ette võtta.
Olin näinud varem neid BB kreemide reklaame, aga polnud nende kohta uurinud. Nüüd siis lugesin natuke ja tundus päris hea. Ma ei tahtnud kindlasti jumestuskreemi. Proovisin ühte Manhattani testrit ja kohe üldse ei jäänud rahule. Tahtsin, et säilitaksin ikkagi heledapoolsema tooni, kuid samas soovisin seda ühtlustada.
Proovimise mõttes ei ostnud kohe kallist kreemi. Kuna Eveline BB kreemi on ka natuke kiidetud, siis valisin selle. Eedeni Evelini poest sain kreemi 4 euroga. See ongi heledamale nahale.

Täna peale trenni proovisin järgi ka. Kuna see kreem on siiski kergelt jumestav, siis sain ma ise kohe aru, et olen midagi kasutanud, kuid pigem oli tegu kerge päevituse, kui jumestuskreemi effektiga. Lisaks on see kreem nii kerge nagu tavaline päevakreem. Kui nägu puudutan, siis on samasugune tunne. Kreem ei peida küll kõiki ebakorrapärasusi ära, kuid need ei jää häirivalt näha. Pärast esimest proovimist olen küll oma ostuga rahul. :)

Nüüd pööran aga 180 kraadi ümber ja räägin hoopis oma uuest "kunstiprojektist". Mina seda ei valinud. Ma ei mäleta üldse, et meile oleks räägitud, et hakkame kevadsemestril tegelema inimese kujutamisega. Selleks, et meid "soojaks" saada, andis õpetaja teha kipstorso, vana sõbra kolba, lihasmehe ja pooliku skeleti (vist on kolba oma). Terve teisipäevase tunni joonistasin seda üles (enamus aeg kulus lihasmehe peale). Täna õppisin vaagnaluud joonistama ning maalisin rinda. Ma ise pole, nagu alati, üldse rahul. Õpetaja ka väga polnud. Üks tüdruk tuli täna tundi (teisipäeval teda polnud). Hakkas algusest peale ja tunni lõpuks oli seal samas, kus minagi. Tema torso oli ainult palju parem.
Püüan homme seda kodus parandada. Ehk läheb paremaks...loodame.
Tänase sõbraliku päeva veedan šokolaadi ja TinTin'i koomiksite seltsis. Järgmiseks kolmapäevaks on vaja vähemalt üks läbi lugeda.

Tuesday, February 12, 2013

Tere kool!

Üle pooleteise kuu on mul täna jälle aeg kooli minna. Õnneks oli eilne (esmaspäev) veel vaba. Järgmisel nädalal on ka ja siis hakkab katalaani keel toimuma. Hector on praegu Kataloonias, sellepärast jäävadki tunnid ära.
Lõpetasin oma vaheaja vähemalt kenasti ära. Laupäeval korraldasime T, Kädi ja Lauriga lauamängide õhtu koos Pisangi ja suuuure hunniku snäkkidega. Väga vahva oli. Loodan, et varsti tuleb võimalus korrata.
Eile oli mul selline koolieelne masendus. Hommikul käisin trennis ja pärast läksime T-ga Eesti Looduse toimetusse tema sugulasele paari ajakirja otsima. Kuna tema ei teadnud täiesti täpset teed ja mina ei suutnud välja mõelda kõige otsemat suunda, siis kujunes sellest väike talvine jalutuskäik Toomemäel ja tutvumine selle piirkonnaga, kus Veski tänav asub. Toimetus on Baeri kodumuuseumis. Jäime mõlemad nõusse, et see on väga kena maja. Sisustus oli päris 19. sajandist.
Käisin Kädi töö juures ning ajasin temaga ehk tunni juttu.
Ma ei tea, millest niiväga ära väsisin, aga terve õhtu oli kuidagi eriti nõrk olla. See polnud haiguse nõrkus vaid lihtsalt tugev väsimus. Lamasin voodis ja mõtlesin, et kuigi olen 22, siis tunne on nagu põhi- või keskkoolis, kui absluutselt ei tahtnud kooli minna. Ma ei tea, mida ma kartsin/kardan. Eelmise semestriga sain ju ilusti hakkama. Siis oli ka alguses suur masendus ja kõik tundus väga raske. Ometi lõpetasin paremate tulemustega kui oleksin oodanud ning ka oma lõputööga olen järje peal. (Enamvähem pool on mustandina valmis.)
Ma arvan, et asi on ka selles, et ma ei taha suhelda ja inimesi näha. Tunnen end küll hästi...sellesmõttes, et pole muresid, mis tuju rikuksid, kui ikkagi ei taha ma kellegagi suhelda (peale oma sõprade). Aga paraku pole väga valikut. Esimestest loengutest ei taha kindlasti puududa. Täna on mul praktika III teine osa (mis on eesti-prantsuse tõlge), prantsuse keele suuline ja kirjalik eneseväljendus II (mis on tegelikult esimese/teise aasta aine, aga ma olen jätnud selle varem tegemata) ning maalimine.
See eneseväljendus võiks mulle kerge olla. Rääkida ma vist küll jälle eriti ei oska, see-eest kirjutan hästi. Aga küll saab rääkimise ka jälle selgemaks. Päris ära pole ikka unustanud.

Otsustasin, et püüan kevadsemestril natuke parem välja näha. Eks ma hoolitsen ikka alati enda eest, aga tahaks ikka veel parem välja näha. Värvisin täna ripsmed ära ja tegin silmapliiatsiga kontuuri. Pool tundi püüdsin teha korralikku krunni. Harjumatu on ja võõras. :D
Ja ma õppisin just jälle veebikaga pilti tegema :D khuul




Friday, February 8, 2013

Shoes

Selle auks, et endale täna 1 euro eest hõbedased kingakesed sain:
Üks parimaid videosid internetis :D


Thursday, February 7, 2013

Kõrvitsake!

Sõin täna imehead suppi. See oli üks parimaid, mida ise teinud olen, kohe selle koorese lõhesupi kõrval.
Mu ema armastab kõrvitsaid. Kunagi aastaid tagasi leidsin kuskilt kõrvitsasupi retsepti ning tegin seda Võrus. Pärast seda hakkas ka mu ema seda tegema. Lisaks teeb ta väga tihti praetud kõrvitsat. Millegipärast ei ole mina sellega nii hea sõber olnud. Ma tõesti ei mõista miks.
Ju see on mingi vastumeelsus, et kuna Võrus seda nii palju söön, siis jumala pärast ei taha seda ka Tartus süüa.
Üleeile kui Võrus olin, siis tegi ema hommikul taas kõrvitsapüree suppi sulatatud juustuga. Sõin. Päris hea oli. Olime eelmisel nädalal Kreetega ka just kõrvitsasuppidest rääkinud. Ta kirjledas, missuguseid põnevaid variante tema on katsetanud. Siis tekkiski mul mõte, et prooviks ka ometi midagi huvitavat teha.
Täna lõunaks siis tegingi.
Koguseliselt ei oska öelda, palju midagi panin. Proovisin kahe portsu jagu teha.
Keetsin kõrvitsatükid pehmeks natukese soolaga.
Praadisin šampinjoniviilud.
Keedetud kõrvitsa püreestasin saumiksriga, lisasin 2 spl-i maisterohelisega Merevaiku. Lasin korraks keema. Lisasin natuke soolveekonservis olnud krevette ja praetud seened.
Oligi valmis!
Pilti kahjuks pole, sest ikka veel pole millegagi seda teha.
Supp oli mõnus ja sametine. Seened oleks võinud ka välja jätte, kuid krevetid sobisid suurepäraselt. Supi juurde veel rukki koorikleib...mmm...
Jätsin natuke kõrvitsat alles. Homme plaanin pasta sisse panna. Seeni ja krevette jäi ka veel üle.
Olen seda vilja liialt alahinnanud. Edaspidi hakkan rohkem tarvitama ja katsetama.

Monday, February 4, 2013

Jag är från Võru. Jag bor i Tartu.

Ma ei tea, kas ma olen närvihaige või tõesti mõjubki mõni koht-inimene-olukord nii, et tahaks plahvatada ja karjuda.
Tegelikult ei ole midagi pahasti. Olen juba nädal aega...õnnelik olnud? Vist jah. See on võõras tunne mulle...see rahulolu ja tunne, et kui keegi küsiks, kuidas mul läheb, siis ma ütleks, et hästi.
Tulin täna üle kuu aja Võrru. Peale jõule oli tunne, siinsete insidentide tõttu, oli tunne, et ma ei tule siia enne järgmisi jõule. Asjad aga rahunesid maha ning mõtlesin ikkagi vaheaja jooksul läbi astuda (eriti veel kuna K siin praegu pole). Oleksin juba laupäeval tulnud ja siis täna tagasi koju läinud, kuid asjad läksid nii, et tulin hoopis täna.
Suhteliselt asjalik olin. Tegelesin mitu tundi (nagu ka eile) oma lõputööga. Lugesin "Kääbikut" nii suures ulatuses nagu esimene film on ning hakkasin meelde tuletama rootsi keelt. Midagi ikka on ka meeles veel. Kahju, et ülikoolis kursusi ei võtnud, aga ega nüüd ei jõuaks ka...ei ajaliselt ega ka füüsiliselt. Proovin siis ise. Ja ehk Mari aitab, kui küsimusi tekib või nii kaugele jõuan, et vestluskaaslast vajan.
Ometi on mul JUBA isu täis siin olemisest. Ma ei saa aru, kuidas või miks siinne olustik ja elu mind ärritavad. Need on pisiasjad, mida inimesed teevad või ütlevad. (Neist siin rääkimine oleks aga ebaviisakas.)
Ma olen vist nii väga harjunud üksinda elama. Mina lihtsalt ei ole mitte kuidagi selline nagu väike-K ning vanemates vist ongi midagi sellist arusaamatut ja häirivat laste jaoks. Nemad omavahel on harjunud nii nagu nad on ja siis saavadki hakkama. Mina ei saa.
Püüan ikka kolmapäevani vastu pidada. Harjutan vaimset vastupidavust ning enesevalitsust.
Isa ütles, et mul on väga lahe soeng ja küsis, kas lohetatoveering ka selja peal on. Ma aimasingi, et talle meeldib. Väike-K ütles aga, et olen nagu Squrrel-Rex (Skrillex vms kes iganes). Ema ei ütle üldse midagi.

Üks hirmus-õudne kuid õnneliku lõpuga lugu.
Kui lõuna ajal jõudsin, näitas isa mulle kohe minu kiisut Kuttyt. Ühe külje pealt oli kassil karv kollakas ja sama näopoole pealt vurrud krussis. Isa siis rääkis, et paar päeva tagasi oli ta ahju kütnud. Pani puud ahju, jättis ukse lahti ja läks kööki tikke tooma. Tuli tagasi, pani tule alla ja ukse kinni. Siis hakkas ahjust haledat näugumist kostma. Kass oli vahepeal lahtisest uksest sisse roninud. Ei tea, kuhu ta pugenud oli, et isa teda ei näinud, kui puudele tule otsa pani. Igaljuhul tiris siis isa kassi ruttu välja ja kustutas tossava kasuka ära. Reaalselt põlema see ikkagi veel ei läinud, lihtsalt kärssas natuke. Väga jube, kui mõelda. :S
See, et kassil üheksa elu on, peab Kutty puhul küll paika. Elas ta üle silmapõletiku, mille tagajärjel ühest silmast pimedaks jäi. Elas üle emakapõletiku. Elas üle sellele järgnenud haavarebendi (Ausõna kõige hullem moodus võtta vastu uut aastat on väikesel tüdrukul istuda loomakliiniku ooteruumis ja lihtsalt paluda...jumal teab mida või keda...et kass õieti kokku lapitaks.). Elas üle ka mingi hirmsa nahahaiguse, mille käigus pool karva maha tuli.
Ma tõesti loodan, et rohkem midagi temaga ei juhtu. Samas aga loodan ka, et mõned "elud" ikka veel ka igaksjuhuks tagavaraks alles on.
Kutt-Kiisupoeg aasta tagasi. Nüüd on vaid veidi vanemaks jäänud, muidu aga sama armas. :)



Friday, February 1, 2013

Kinoelamustest

Käisin täna Cinamonis Kääbikut vaatamas. Lükkasin seda muudkui edasi, aga paar päeva tagasi avastasin, et täna oleks viimane võimalus seda näha (eile ja üleeile ajaliselt ei sobinud). Täna näitatigi vaid ühte filmi ja see oli 3D. Mul ei ole nende vastu eriti midagi, lihtsatl kallimad on ja prillid häirivad natuke.
Samas on mul kujunenud väja väike traditsioon, et kui lähen vaatama kallimat filmi, siis luban endale korraliku kinoelamuse. Otsan Rimist metsamarjamaitselisi kummikomme ning ühe väikese popkorni. Vaatasin küll kommide kalorisisaldust ja kujutasin ette, kuidas T "vibutaks sõrme" ja hakkaks rääkima süsivesikute tagasisöömisest ja sellest kuidas nii alla ei võta. Aga kuna käisin filmi üksinda vaatamas, siis ei teinud sellest mõttest välja. Pealegi luban endale selliseid korralikke käike vähe.
Oleksin küll võinud filmi arvutist vaadata, kuid kinos on ikka kõvasti teine elamus. Kuna ma olen Sõrmuste Isanda fänn, siis tahtsin kindlasti suurelt ja võimsalt ka seda linateost näha.
Ja ei pidanud pettuma. Põnev oli (kuigi ei olnud midagi ootamatut ega ka hirmu, et äkki nüüd keegi headest surma saab). Lõppes ka nii, et nüüd tahaks kindlasti järgmist osa näha.
Minu lemmiktegelased olid muidu Radagast Pruuni jänesed, kes olid isegi Vargidest kiiremad :D
Lootsin juba selles osas näha Benedict Cumberbatch'i Surnumanaja rollis, kuid temast vaid räägiti. Nad olid ikka supper paar koos Martin Freemaniga (Bilbo), kui Sherlock Holmes'i sarja tegid.
Pilte kahjuks blogger täna lisada ei luba.
Järgmised filmid, mida tahaks kinos näha oleksid Visa Hing (jumal teab mitmes osa) 5 ning Hans ja Grete: nõiakütid.Tahan näha ja Õnneteraapiat, mis küll enam kinodes pole, kuid eks on ka muid võimalusi.
Djangot ma kinos ei vaadanud, kuid nägin seda eelmisel nädalal oma arvuti vahendusel. Oli väga hea film. Peaks ka vanemad versioonid ära vaatama.