Olid jõulud

Olen end nüüd piisavalt kogunud, et natuke jõulude teemal muljetada.
Koguda tuli end tõesti, sest seda ei mäletanud ei mina ega Tõnis, millal nii kõvasti ja korralikult viimati süüa saime kui neil kolmel päeval.
Mul oli päris kahju tagasi Tartusse sõita, aga mis teha. Ehk õnnestub millalgi ikka veel minna.
Mul oli väga hea meel, et lumi maha tuli. See oli nagu tellitud. Rääkisime 21-l emaga telefonis, et läheb vist külmaks ja äkki tuleb ka lumi just jõuluks maha. Natuke aega hiljem nägingi, et hakkas sadama. Laulsime Tõnisega üksteisele iga päev: "Do you wanna build a snowman?" Kahjuks aga Olafit ehitada ei saanud, liiga külm oli. Aga see-eest paistis päike. Lumi + päike + mõned miinuskraadid on minu lemmik talveilm.

Kuusk oli ka koos kingitustega.
Sel aastal olin ikka väga tubli, meisterdasin ise kaarte ning tegin ka kaks kingitust ise. Sulatasin silikonvormidesse šokolaadi, lisasin osadele rosinaid, osadele Daimi, osadele kuivatatud jõhvikaid ning kinkisin maiustusi ilusates klaaspurkides, mida saab ju ka edaspidi oma äranägemise järgi kasutada.

Üks kõige armsaimaid kasse, keda tean, on Minni. :D Kahju, et ta pole sülekass, kellele nunnutamine meeldiks, aga ehk ongi ta niiviisi just ägedam. Iseloomuga kass.

Pildistamine talle küll meeldib erinevalt minu Kittyst ja Kuttyst, kes pead kohe ära pööravad kui kaamerat näevad.

Linnuvaatlus käis nii meil kui Minnil. Selle pekitüki pärast oli ta ikka väga ärevil.

Saunas käisime kaks korda. Kui endal oleks saun, siis käiks iga päev. Surnuaias käisime ja sõime, sõime, sõime.
Püüdsin oma koolitööga tegeleda. Tegin eesti keele arvestust ning hakkasin valmistuma üheks kirjalikuks ja pikemaks arvestustööks. Samas otsustasin ka natuke vabamalt võtta. Sain Tolkieni biograafia lõpuks läbi (tema "Kääbikust" teengi ju arvestustöö, tegelaste-kohtade eesti- ja prantsuskeelsete tõlgete põhjal), mängisin korralikult WoWi, samal ajal krõpsu süües ja õlut juues (oh mis elu!).

Tänasest hakkasime Tõnisega koos jälle jõusaalis käima. Mul on see juba kolmandat aastat talviseks kombeks. Olin kindel, et võtsin ikka mõne kilo patupäevadega juurde. Valmistasin end emotsionaalselt ette, et kaal võiks olla üle 62 kg, kuid kaal oli hoopis vähem, kui ta aastaid olnud on - 60,9 kg. Eks hakkan nüüd kirja ka panema ja jälgima, mis muutused toimuma hakkavad. Kaks aastat tagasi kaalusin jõusaali minnes 67 kg. Olen mõelnud, et kui number algaks viiega, siis oleks küll päris uhke olla :D mitte et seda vaja oleks välimuse pärast, aga äge oleks ikkagi.

Jõuluõhtu nr 1

Eile tähistasime koos Mariga jõule. Oleme ikka mitu aastat koos süüa teinud ja kinke vahetanud.
Süüa oli kahe inimese kohta liiga palju :D Oli kana, kahte sorti verivorste, kartulit, kapsast, herneid, seeni, marineeritud kõrvitsat, porgandisalatit, värsket kurki ja pohlamoosi (võib märgata, et päris tervislik menüü). Magustoidu ehk jäätise juurde me ei jõudnudki.

Ei puudunud ka kuusk. Mina pole sellel aastal veel jõulupuud näinud v.a see, mis kesklinnas on. Võrus peaks küll olemas olema, kuid mina pole seal ju nädal aega käinud.

Peale praadi, prantsus- ja roostikeelsete luuletuste lugemist, kinkide vahetamist ja niisama jutustamist hakkasime piparkooke tegema. Mul oli veel alles natule ema tehtud tainast, kuid ostsin ka poest juurde.

Hiljem kaunistasime neid ning jagasime sõbralikult präänikud ära. Vormimine ja kaunistamine on ikka nii tore tegevus. Mulle meeldis neid juba üksi teha, kuid kahekesi oli veel toredam ja ka lõbusam.

Need pidid olema Mammu ja Annu. Tõnis arvas, et nii see on, sest Annu on kõvasti suurem :D

Lasin Maril ka natuke tema uut kaamerat enda peal katsetada.

Sain kingiks Nude šampooni ja palsami, neid ma tegelikult ka soovisin. Olen korra nendega pesnud ning ma ei mäleta, et mu juuksed oleks mõnel muul korral nii pehmed ja ilusad olnud. Lisaks sain ka teekarbi koos igasuguste huvitavate teedega. Kui need eest ära joon, saan oma teepakid sisse panna. Mulle kui suurele teesõbrale oli see vajalik kink. Köögikapp on päris korralikult üksikuid teepakke täis. Nüüd saab natuke korda luua. Kingikotis (mille Mari oli teadlikult valinud owl'ikestega :D ) oli ka üks kokaraamat muffinitoitudest. Mul on juba üks plaan, mida täna proovida tahan.

Meisterdan

Eile oli kõige viimane aeg, et teha valmis jõulukaardid. Ma ei ole päris pikka aega kaarte ostnud, vaid teen neid ise. See oli nii mõnus tegevus. Enamuse päevast püüdsin selgeks saada Euroopa ühise välis- ja julgeolekupoliitikat, kuid iga mõne tunni järel tegin pausi ning meisterdasin natuke. Sain eile valmis neli kaarti, aga arvan, et vähemalt kaks teen veel. Ise tehtud kaardid on minu meelest palju väärtuslikumad kui poest ostetud. Siia olen ma ikka natuke rohkem hoolt ja armastust pannud, kui poest ostetud kaarti, mille valimisele kindlasti nii palju aega ei kuju, kui kaardi tegemisele.

Võtsin eile kasutusele värvimuutva lõhnaküünla (mandariin+vürtsid). Lõhn on väga mõnus ja värvidemäng ka vahva. Kahjuks muutub aga värvimuutev osa järjest väiksemaks, midarohkem küünal põleb. Kui alguses oli pea terve küünal nt punane, siis tänaseks on ära põlenud küll vaid nii 1,5cm, kuid ainult pool küünlast on värviline, ülejäänud osa valge. Sellegipoolest on see väga armas küünal.

Päkapiku töötuba

Esimesed piparkoogid küpsetasin juba eelmisel pühapäeval. Eile sain esimest korda kaunistada, küll mitte enda küpsetatud präänikuid, vaid hoopis Liliani ja mingi Läti firma toodangut.
Läti piparkooke ostsin selleks, et neid täna tööle viia. Emme valmistatud tainast präänikud sööme ise ära.

Glasuuri tegin ise. Seda sai nii palju, et kaunistasin ära ka Selga kondentspiima küpsised.
Lapsepõlv tuli meelde. Kui väiksed olime, käis piparkoogitegu ja kaunistamine meil koos vendade ja naabrilastega. Nüüd olin aga üksi. Nukker oli natuke, kuid samas sain teha nii nagu tahtsin ja ei pidanud kellegagi kaunistamise pärast kaklema (nagu meil lastena ikka ette tuli).
Olin hommikul ülikooli kevadise tunniplaani pärast nii ärevuses, et unustasin töö-präänikud üldse maha. Eks katsun nad homme kaasa võtta.
Täna tegi ema kanalihasülti. Oleks kõrvitsasalatit ja verivorsti ka olnud, siis oleks jõulud justkui juba käes (sain eile ka esimese jõulukingi).

Hõbedat, kulda, natuke lilli ja pärleid

Ma olen natuke mõjutatav, mis puutub aksessuaaridesse või kehahooldustoodetesse. 

Selliste mõjude tulemusena suurendasin eelmisel nädalal oma ehtekogu. Lubasin endale, et sellel kuul riideid ei osta, kuid kuna aksessuaaride kohta vastav punkt puudus, siis sain südamerahus endame mõned asjad juurde lubada.

Juhtusin nägema reklaami, et sellises kaltsukas nagu "Anni juures" müüakse rahvusmotiivide ja lilledega kõrvarõngaid. Otsisin selle koha reedel üles ja tõesti, seal on päris palju ehteid (uued). Riidevalik tundus küll kesine, kuid neid ma ju niikuinii ostma ei pidanud. Valida oli päris raske. Minus on ärganud väike slaavitar, tahtsin kindlasti lilledega kõrvarõngaid. Mõnda aega on mulle meeldinud rohkem väikesed kõrvarõngad. Mingil ajal kandsin ainult massiivseid ja rippuvaid, kuid väikesed on mugavamad ja kergesti erinevate asjadega sobitatavad. Kuna need kõrvarõngad maksid 5 eurot paar, siis ei raatsinud kohe teist paari osta, kuid kindlasti külastan seda poodi millalgi veel. Just selliseid (või ka päris ümmargusi) kõrvarõngaid olen tükk tahtnud :)

See kaelakee on küll täielik mõjutus. Jälgin vahel paari-kolme moeblogijat ning ühel neist oli just selline kee. Kirjutas juurde, et Takko fashionist ostis. Mulle muidugi meeldib väga sulemotiiv. Kui kõrvarõngad on muutunud väiksemaks, siis kaelakeed just suuremaks :D Uurisin hinna ka järgi ning 4.99 eest võis Lõunakeskusesse sõita küll. Üks kee oligi veel alles.

Olen jätnud täiesti unarusse juukseehted. Ma ei kasuta isegi klambreid, kui just väga vaja pole mõnda jonnakat salku taltsutada. Jõulude ja aastalõpu loodetavate pidude meeleolus tekkis aga soov ka midagi juustele lubada. Valisin väga hoolega peavõru, mida Hiinast tellida. See peaks küll minu poole teel olema, kuid kui nägin Osta.ee's seda peavõru kõigest 1.49ga, tahtsin ka selle ära osta. Võru on täiesti uus, lihtsalt müüja olla kaks tükki saanud ning teisega polnud midagi teha. Käisin eile selle peavõruga tööl ning see on ikka väga armas, veidi pidulik, kuid mitte silmatorkavalt uhke.

Nüüd peaks laupäevasel jõulupeol ikka midagi kanda olema.

Järjekordne käsitöö projekt

Sain juba natuke aega tagasi valmis ühe väikese käsitöö projekti. Täna panen selle esimest korda kooli selga.
Ise midagi ei õmmelnud, vaid muutsin ühe tavalise halli pusa tükk maad põnevamaks.
See oli järjekordne 2 eurone leid Humanast.  Alguses tundus see riidepuud väga mõttetu asi olevat, kuid kui selga panin muutus pusa soojaks ja mugavaks ning ka välja nägi parem. 

Ja nüüd näeb veel parem välja :) Ostsin Mari käest helmeid ning sain päris mitu õhtut nokitseda.

Tõehetk ehk gastroskoopias käik

Tehtud, nähtud ning never again!
Ma ei lugenud meelega enne seda protseduure mingeid kommentaare kellel kuidas läinud on. Mu ema tegi sama asja läbi kaks nädalat tagasi ja ma ei tahtnud, et isegi tema räägiks kuigi ta jõudis öelda, et temal läks voolik väga kiiresti alla ning midagi hullu ei olnud.
Ma ütlen ausalt, et see oli üks mu jubedaimaid kogemusi, ehk isegi jubedam kui esimene naistearsti külastus.
Aga alustame algusest. Läksin kohale natuke varem. Kuulsin läbi ukse, kuidas üks naine läkastas ja öökis. Mul tekkis hirm. Mis siis kui mul ka nii läheb? Mul oli tegelikult aja peale minema saamine. Tahtsin jõuda 10.30se Tartu bussi peale. Sain enne oma aja algust sisse ning pärast küsimust, kas olen seda varem ka teinud, lasi arst m heita vasakule küljele ning ütles kohe, et protseduur on vastik, kuid tuleb ära kannatada. Seda teadsin juba varem, et mingit tuimestust kurku ei teha. Siis nägin voolikut...
Ma arvasin, et see on pisike, maksimaalselt poole cm läbimõõduga, kuid ei, see oli silma järgi ikka üle sentimeetri. Ma ei jõudnud kuidagi reageerida kui mulle paberrätik ja kauss näo alla pandi nind palusi üks plastikust asi suhu panna. See hoidis suud lahti ning takistas vooliku hammustamist. Õde lükkas vooliku mulle kurku. Ma ei jõudnudki neelata kui juba tundsin, et voolik minu sees oli. Arst käskis hingata. Siis sain aru, et ma ei saa ju, lihtsalt ei saa. Ahmisin nii palju kui võimalik läbi suu. Söögitoru tõmbus krampi. Ma polnud hommikul söönud (nii nagu pidi), kuid tunne oli, et kohe tuleb midagi välja. Arst käskis lõdvestuda ja mitte end paanikasse ajada. Tundsin kuidas pisarad jooksid. Voolik liikus minu sees ringi. Lõpuks jõudis makku. Tundsin, et see liigub aga edasi ja läheb maost läbi. Hakkasin jalaga vastu voodid taguma ja niutsuma. Arst ütles, et pumpab mulle õhku makku, et paremini näha, mis seal on. Siis lasi ta mööda voolikut mu sisse mingi asja, millega proovi võtta. Ütles ka kohe, et mul on maos mingi bakter. Siis hakkas voolik välja tulema. Ta tuli ja tuli ja tuli. Ma ei tea, palju seda oli. Kogu protseduur kestis vaid mõne minuti, kuid minu jaoks olid need ikka äärmiselt pikad minutid.
Hea uudis on see, et söögitorus mul haavandeid pole ning sulgurlihas, mis mao ja söögitoru vahel on, sulgub ka ilusti. Natuke halvem uudis on see, et mu maos elab helico bakter. Kiire lugemise käigus sain teada, et see bakter on väga paljudel inimestel, kuid kõigil ei põhjusta ta üldse vaevusi ega muutu ka ohtlikuks. Samas kui magu on nõrk, tuleks ka ikkagi välja ravida, muidu võib bakter hakata palju pahandust tekitama. Lisaks on mul siiski ka refluksihaigus olemas. Arst seletas mulle, et bakteri tõttu on maohape happelisem ning isegi kui lihas mao ja söögitoru vahel on terve, võib maohape ikkagi söögitoru pääseda (sellest siis tükitunne ja valud rindkeres).
Mul on hea meel, et ma gastroskoopia ära tegin, kuid loodan, et rohkem seda tegema ei pea. Voolik vigastas mu neelu natuke ning terve päeva on neelamine olnud sama valus kui pärast mandlioperatsiooni :( Limaskest peaks kiiresti paranema. kui homsest kolmik raviga (maorohi + kaks antibiootikumi) pihta hakkan, ei teki ehk põletikku (seda küll lugesin, et kellelgi oli tekkinud). Kõhus olev õhk pole veel ka täielikult välja tulnud, nii et enesetunne ei ole täna just kõige parem. Loodan aga, et homseks on asi veidigi paremuse poole muutunud.

Jõulumeeleolu jätkub ning uhkust on ülearu

Olen viimased päevad olnud töö lainel. Õnneks pole mitte midagi hullu, hoopis vastupidi. Olen teinud kaunistusi, millega oma tööruum kenamaks ja huvitavamaks muuta. Lisaks olen otsinud erinevaid prantsuskeelseid laule ja harjutusi, mis jõuludega kokku sobiks.
Eile oli mu senise elu üks tipphetki. Tõesti, tunne oli küll selline. Toimus vene- ja prantsuskeelsete laulude kontsert.
Eile tundsin ma lõpuks ometi, kuidas ma tõesti saan midagi oma töö eest vastu. Oli imeline tunne seista koos oma õpilastega ja laulda tervele saalile (laulsime tervelt kolm laulu). Olin tohutult närvis. Kartsin, et neil läheb midagi valesti. Kartsin, et mul endal läheb midagi valesti. Kõik läks suurepäraselt. Ja oh neid kiitusi pärast nii minu kui mu õpilaste aadressil. Me olime tõesti tublid. Kui mul on aeg-ajalt tunne, et mu tööl pole mõtet ja kedagi niikuinii ei huvita, siis eile tundsin küll meeletut rahulolu ja sain öelda, et minu töö pole mõttetu, et kedagi ikka huvitab.

Viimastel päevadel olen tundnud end lasteaia kasvatajana :D Olen joonistanud, lõiganud, kleepinud....oeh..
Tegin nt jõuluteemalise plakati, kuhu lisaks piltidele lisasin joonistuste nimed ning nende võimalikult lihtsustatud häälduse, et ka kõige algajamad aru saaks.

Tegin väikese kompositsiooni, mis nüüd kaunistab mu töölauda.

Täna tegime ka paberist kuuse, mille kleepisin uksele, kuid selle pildistamisega läks midagi valesti ning kahjuks praegu pilti ei ole. Loodetavasti ei lõhu keegi seda vahepeal ära.

Mul on juba kaks päeva käinud päkapikud :D Täna ootas mind arvutipäkapikk koos jõhvika-martsipanibatooniga.

Kõik nüüd juba teavad, et olen küünlavaimustuses. Selle asemel, et osta Humanast uusi hilpe, ostsin täna hoopis kaks soodushinnaga lõhnaküünalt. Vasakul on värvimuutev mandariini-vürtsi küünal ning paremal õunalõhnaline küünal. Mõlemad lõhnavad imeliselt. Tahan nad juba koju viia ja kasutusse võtta.

Jõulumeeleolus tuba ja Anna

Esmaspäeval Jyski kodulehel kolades sattusin millegi erakordselt armsa peale. Nimelt voodipesu komplekt (tekikott ja padjapüür) nimega WINTER OWL (juba nimi on armas). Ma ei saanud sellelt silmi ja mõtteid. Lihtsalt nii armas, just mulle loodud. Neljapäeval ostsin selle ära ning eile võtsin kasutusse. Võtsin oma värvilise voodikatte ka praeguseks ajaks ära ning nüüd kaunistavadki need owl'ikesed mu tuba :) Kartsin, et Tõnis peab seda minu järjekordseks grazy owl lady fantaasiaks, kuid ka tema leidis, et tekikott on armas.

Pohlaokstest, käbidest ja küünlast tegin klaasanumasse kompositsiooni. Kui küünal põlema ka panna, võib see eriti tore välja näha.

Igasuguseid erinevaid küünlaaluseid on mul aknalaulal....seitse. Pluss neli tükki on mujal mujal mööda tuba laiali. Küünlaid peab mul jõulude ajal (ja üldse advendi ajal) väga palju olema. Eile ostsin ühe suure õuna-kaneelilõhnalise küünla ja see põleb täna pea terve päeva. Igasuguseid mune ja karda ma enam ei kasuta, kui küünlad peavad olema (!).

Käisin täna Jaani kirikus kuulamas kontserdit "Jõulud Pariisis". Nagu pealkirjast võis välja lugeda, pidi olema kontsert prantsuse jõululauludega. Tegelikult oli kontsert kaheosaline. Esimese osa moodustas jõuluoratoorium. Ma ei olnud selleks valmis ning kuna ma ei olnud tulnud sellist muusikat kuulama (mis siis, et mõnes muus olukorras oleks ma seda ehk nautinud), ei jõudnud ma prantsuse laulude osa ära oodata. Lisaks oli kirikus päris külm. Prantsuse laulud olid väga ilusad. Lauldi ka muud peale jõululaulude, näiteks laule muusikalist Notre Dame de Paris. Minu keskkooli prantsuse keele õpetaja lasi meil pea terve muusikali ära vaadata, nii et laulud on mulle tuttavad ning olen neid ka hiljem iseseisvalt kuulanud. Näiteks "Les temps des cathédrales" on nii hea, et mul tõusevad iga kord ihukarvad püsti, kui seda kuulen.

Kogu kontsert oleks võinud prantsuse lauludega olla, siis oleksin rohkem rahule jäänud, aga see osa, mis mulle pakuti, meeldis väga :)

What you gonna do with your nice long free day?

Mul oli täna üle oi kui pika aja võimalus mitte ühtegi ülikooliga seotud asja teha. Eile sain esitatud terminibaasi aines Terminoloogia alused ning kandsime ette oma ELi grupitöö. Kartsime kõik, et töö on jama. Saime küll enne kokku ja harjutasime läbi, kuid ikka oli tunne, et pole hästi tehtud. Lõpuks saime aga kiita väga huvitava ettekande eest :) Muidugi teema, inimeste vaba liikumine ELis, on ka huvitav ja mitte eriti keeruline Mina tegelesin tausa ja ajalooga nii et vähemalt mõni asi meie liidust on mulle enamvähem selge. Peame veel kirjalikku osa lihvima ja siis selle ka uu nädalal ära saatma ning siis tuleb hakata kirjalikuks arvestuseks õppima, aga praegu veel selle peale ei mõtle.
Täna lubasin endale vaid natuke töö tegemist ning seejärel käisin kampaania "Ukraina heaks" raames talveriideid kogumispunkti viimas. Mul oli paar täiesti korralikku talvemantlit, üks müts ning kampsun, mis lihtsalt kapis seisid. Hea, et neid Humanasse või mõnda muusse taaskasutuskeskusesse ei viinud. Loodan, et nad tõesti leiavad endale kandjad, kes nende üle väga rõõmsad on.
Tegin täna korralikult süüa (kartuli-kanahakkliha vormi) ning nagu juba varem plaanitud oli, hakkasin ka koristama. Teipisime aknad kinni. Võtsin tolmu nii põrandalt kui kappidelt. Vahetasin voodipesu. Ja mis kõige olulisem, hakkasin tuba kaunistama. Sellel aastal on mul kuidagi eriti vara ja eriti kõvasti jõulufiiling kallal. Juba siis kui oktoobris Võõpsus käisime ja verivorste sõime, ootasin mina jõule. Siiski ma ei hakanud kaunistamisega liiga vara pihta, pühapäeval on ju esimene advent, aga siis ma kaunistada ei saa.
Millega ma valmis sain, sellest homme, sest valgus on liiga halb, et pilti teha.
Kui kell oli märkamatult 20.30 saanud tundsin mina, et peaks veel poes käima. Läksin Maximasse, sest see on kõige lähemal. Ma poleks poodi minnes uskunud, mille ma sealt leian.
Nimelt, leidsin kõige nunnuma tassi, mida kunagi omanud olen :D Ma ei ole üldse suur tassisõber. Ma ei kingi neid ja leian, et need on fantaasiavaese inimene kink (okei, kui tass on väga äge, siis võib-olla ka sobib). Pealegi, palju üks inimene ikka erinevaid tasse kasutab?
Aga kui ma nägin, et see kruus oli täna ka 40% odavam, siis ei saanud ma teda maha jätta. Oleks veel owl'iga olnud, siis ma oleks vist kilkama hakanud (ma ütlengi öökulli asemel owl nii siin kui ka edaspidi, sest see on nii armas sõna). Aga oli foxu. :)

Et päev ei koosneks vaid koristamisest ja et oleks ikka ka puhkuse tunne, võtsin ühe kuuma eukalüptivahu vanni. Tõeliselt mõnus oli :)
Homme peab vist natuke ikka kooli ja tööga tegelema, kuid õnneks hakkavad ained lõppema (kaks tükki ongi läbi, üks kenasti ka arvestatud) ning enam ei tohiks mitut asja ühele ajale koguneda.

Vihkan kui lähen otsima teksaseid kuid ostan hoopis kampsuni ja koti.

Üle-eelmises postituses mainisin, kuidas vihkan teksapükse. Tegelikult tahaksin praegu siiski endale sirgeid, pigem heledaid (kulunud) ja korralikust teksamaterjalist pükse (vb midagi sellist nagu on boyfriend'i teksad). Aga laisk nagu ma olen, otsin neid vaid siis, kui mõnda kaltsukasse satun. Kui ma midagi väga tahan ja mul selle kohta kindel ettekujutus on, siis ma seda tavaliselt ei leia.
Eelmise teisipäeval kasutasin vaba aega ära, et Võru Humanas käia (pea kõik mu riided on varsti sealt :D )
Eelmisel päeval oli just uus kaup tulnud nii, et lootsin 3.50ga saada vähemalt midagi enamvähem sarnast nagu ette kujutan. Kuid ei. Kaks paari, mida proovisin, olid liiga väikesed ning rohkem pükse, mis meeldinud oleksid, ei olnud.
Kuid ma ei suutnud minna mööda kampsunitest. Võru Humanas on nimelt väga palju lahedaid vintage kampsuneid. Kohe esimene ettejuhtuv kampsik läks ostmisele, rohkem ei julgenud vaadata, sest kindlasti oleksin mindagi veel leidnud. Kiirelt vaatasin üle ka kotid ning leidsin sealt ideaalse koti oma tahvelarvuti jaoks ning muidugi on sellega hea poes ja koolis käia. Eelmine portfelli sarnane kott on natuke liiga suur, kui tahan vaid vihiku ja päeviku kotti pista.

Kott on ka saanud juba kiita.

Kampsuni domineeriv toon on muidugi hall, aga see muster on nii äge ja hall värv on ka jätkuvalt äge. Pealegi on kampsun täitsa soe :)

I do not want to live on this planet anymore

Autot mitte omava inimesena olen sunnitud igal nädalal sõitma Tartust Võrru ja tagasi. Tavaliselt sätin sõidu pühapäeva hommiku peale, kuid kuna käisin eile Rannus Torbikute sünnipäeva kontserdil ning jõudsin alles öösel koju, otsustasin hommikul kauem puhata ja Tõnisega aega veeta ning alles õhtul Võrru sõita. Valisin 18.30 väljuva bussi. Tahtsin jõuda nii, et oleks aega ka Võrus poes käia. Kuni bussi jõudmiseni läks kõik nagu arvata võib, ei midagi ootamatut. Buss sulges ukse, hakkas peatusest välja tagurdama, kuid just siis tormas ukse juurde kari lapsi-noori, kes hakkasid ust taguma. Eks bussijuht pahandas nendega, et nad õigel ajal tulla ei taibanud, kuid võttis nad peale. Umbes 8-10 erinevas vanuses last paigutasid end bussi istuma, suurem osa jäi minu selja taha. Noorem võis olla 10-12, vanim oli välimuse järgi 15 aastane neiu. Otsekohe hakkasid nad omavahel üle bussi seletama. sain aru, et nad olid väga erutunud napi maha jäämise pärast, kuid sellega nende sõnavõtud ei piirdunud. Väga kiiresti hakkasid nimetatud kodanikud tegema üksteise võidu erinevaid loomahääli, isegi see kõige vanem neiu määgis nagu lammas. Minu kõrval pingireast tegi üks ukrainlasest härra noortele märkuse. Mingil hetkel hakkasid nad omavahel kohti vahetama ja neiu sattus minu selja taha. Tundsin järsku, et keegi puhub mulle juustesse. Keerasin ümber, neiu vaatas otsa ja ütles: "Sorry!". Keerasin pea ära ega öelnud midagi. Tema kõrval olev väike poiss küsis, et kellega tüdruk rääkis. Viimane vastas: "Sellele naisele ütlesin, ma puhusin talle pähe". Seejärel pani neiu kõvasti käima mingi hirmsa muusika ja hakkas kaasa laulma. Ma ei pidanud enam vastu, keerasin ümber ja ütlesin väga konkreetselt, et kui tahab muusikat kuulata, pangu klapid pähe. Tüdruk pani muusika kinni ning vahetas istekohta. Minu taha tuli üks noorem poiss. Ei läinud eriti aega mööda, kui kuulsin seljatagant vaikset juttu: "Ära löö. Ära .....(ropp sõna, mida välja kirjutada ei sobi)." Keerasin taas ümber ning nägin, et üks poiss hoidis teisel jopest kinni rusikas endal löögivalmis. Küsisin siis, et mis ta teeb. Lööja vastas ausalt: "Kiusan teda". Ütlesin siis, et poisid segavad mind ja teisi, mille peale lööja küsis: "Keda teisi?". "Kõiki teisi, kes siin bussis on," vastasin. See kaklus rahunes maha. mingil hetkel ilmus minu selja taha ka kolmas poiss, umbes 11 aastane (välimuselt) ning kolmekesi hakkasid nad suitsuäri ajama. Jah, need lapsed müüsid üksteisele suitsu ning siis veel näitasid teistele, mida nad ostnud on.  Pärast seda juhtumit tekkis vanemal neiul poistega mingi probleem ning hakati lausa üle istmevahede üksteist taguma. Siis käratasin päris kurjalt: "Mis teil viga on?!", pärast mida käratas ka ukrainlane, et kas ei saa vait oldud ning kui vaja, tõstab lapsed bussist välja. Edasi karjusid lapsed üksteise peale, et vait jäädaks, kuid ega nii ju mingit vaikust ei olnud. Kui buss lõpuks Võrru jõudis, lendas kogu kaader välja suitsu tegema, ka 11 aastane lükkas suitsu suhu. Nägin, kuidas bussijuht uksed kinni pani ja ära sõitma hakkas. Siis muidugi jooksis kogu kari uuesti bussi poole tagasi. Kahjuks neid maha ei jäetud.

Kui jõudsin vanemate juurde, küsis ema, kuidas sõit läks. Tuli välja, et ta teadis, et selle bussiga sõidavad mingid Vastseliina erikooli õpilased (seda, et nad erikoolist olid, sain juba loomahäälte juures aru, kuid ma ei teadnud, kuhu nad sõidavad), kuid ta ei arvanud, et asi nii hull on. Mu vend oli kunagi sama bussiga tulnud ning nüüd pidi seda edaspidi vältima ja mina väldin ka. Ma pole mitte kunagi bussis kedagi keelanud. Olen olnud samasugune vaikne kannataja nagu teised inimesed täna peale minu ja ukrainlase, kuid ilmselt on töö noortega mu natuke julgemaks teinud. 

Kohati oli väga kurb, sest see pole puhtalt laste süü, et nad nii käituvad, see on eelkõige vanemate süü. Lapsed ei hakanud sõimama, kui neid keelati. Nad isegi vabandasid ning keelasid üksteist, kuid siis jälle unustasid, kus asuvad ega saanud aru, et nad on ebaviisakas ja häirivad. Vähemalt nii mulle tundus. Ka omavahelises suhtluses jäi mulje, et nad ei oskagi käituda üksteisega viisakalt ja arvestavalt. Samas olid nad omavahel sõbrad, elasid samas ühikas, käisid osaliselt samas klassis.

Kõigist mu senistest bussisõitudest oli see ilmselt kõige ebameeldivam ja ärritavam, loodan väga,  et mul õnnestub seda bussi edaspidi vältida.

Talvesaapa vaimustus

Kui ma muidu armastan riideid ja ehteid ning neid võiks mul olla lugematus koguses, siis kahe asja, saabaste ja teksade peale ma aega ja raha kulutada ei viitsi. Teksade proovimine ja just õige paari leidmine on kohutavalt tüütu, lisaks ei meeldi teksad mulle eriti riietusesemena. Saabaste otsimisega on sama lugu. Tüütu on valida ja otsida just sobivaid ning selliseid, mis poleks liiga kallid. Oma seniste talvesaabastega olen aasta aega käinud ja tundub, et saaks veel aasta kui mitte kaks käia. Ometi lisandus mu jalatsikogusse kolmapäeval kolm uut liiget.
Oktoobris näitas Mari mulle ühte saksakeelset internetilehekülge, kust saab tellida päris odavalt igasuguseid jalanõusid. Mul oli selgelt meeles see, mis juhtus Hiinast tellitud kingadega. Kaks paari, mis suure hurraaga tellisin osutusid vaatamata lubadusele, et nad vastavad suurusele 41, liiga väikesteks ning seisavad mul nüüd niisama kingariiulis. Seekord polnud tegu aga Hiina kaubaga. Saime piltide järgi aru, et sama pood müüb Eedenis teisel korrusel odavaid jalanõusid ning, et selle sama poe talvesaapad (millega väga rahu olen) ostsin ma eelmisel sügisel. Leidsime juurde neli inimest, kes ka saapaid tellida soovisid ning üle nädalala tagasi tegime tellimuse. Kolmapäeval sain enda osa kätte.
Sattusin hoogu ja tellisin kolm paari. Ma ei mäleta iga paari täpset hinda, kuid kõik maksid kokku alla kolmekümne euro, mis pole kolme paari kohta sugugi palju. Eriti kui selgub, et nad on hea kvaliteediga.

Neid musti kandsin eile. Tegin neid natuke ümber ning asendasin puiduvärvi pärlid mustade puidust pärlitega. Minu arust on niimoodi kenam.Saapad on täiesti parajad ning väga soojad nagu lootsin.

 Need on pigem varakevade või hilissügise saapad. Samas mingisugune karv on neil sees, ehk sobib ka väiksemate miinuskraadidega. Jällegi on saapad täiesti parajad :)

 Need sinised meeldisid mulle väga värvi poolest. Miks peavad saapad olema mustad või pruunid? Kuid nende probleem oli see, et saadaval oli maksimaalselt vaid suurus 40. Seega võtsin neid tellides riski, et nad võivad olla liiga väikesed... ja olidki. Mitte küll nii väikesed, et kanda ei saaks, kuid suurest varbast ikka natuke pigistavad. Samas on nad nii armsad, et ma ei tahaks neid maha müüa. Olen kuulnud, et kingsepa juures peaks saama saapaid natuke venitada. Kandmisega venivad ka natuke.

Nüüd on muidugi hommikusel riietumisel lisaprobleem juures. Kui varem ei suutnud ma riideid ja aksessuaare valida, siis nüüd on saapavalik ka veel juures.

Varesele valu...harakale...ei, refluksi harakale ei soovi...

Olen jälle blogi koha pealt laisaks muutunud, keegi mind tagant ka ei torgi.
Ja ega midagi eriliselt rõõmsat pole ka rääkida. Olen viimased viis päeva võidelnud ootamatu terviseprobleemiga, mis lõi välja juba kolm nädalat tagasi ning on sellest ajast alates aina hullemaks läinud. Nimelt, arvestades ravimit, mis mulle välja kirjutati ja sümptomeid, on mul reflukshaigus. Olen juba kahelt inimeselt kuulnud reageeringut, et "ah kõrvetised jah, mul on need ka vahel" umbes nagu poleks see midagi, mille üle väga kurta. Kõrvetised esinevad tõesti mingil ajal paljudel inimestel, kuid kui neid hakkab esinema väga tihti ning nad hakkavad segama normaalset elu, siis võib asi muutuda väga tõsiseks. Asi käib nii, et maohape pääseb maost söögitorru ning põhjustab valu või ebamugavustunnet. Minu esimene probleem oli see, et kolm nädalat tagasi hakkasin tundma takistust neelamisel (nagu siis kui tablett halvasti alla neelata). Jäi ootama, et tunne kaoks, kuid ei kadunud. Nädal hiljem panin arstile aja. Selleks ajaks sai aru, et õhtuti läheb enesetunne halvemaks. Hakkasin tundma, et mul on söögitoru, lisaks tekkis rõhumistunne rinnakusse. Kui arsti juurde sain, siis taheti kõigepealt välistada muud probleemid ning lasin teha vereproovid, mis olid korras. Alles sellel esmaspäeval sain käia röntgenis, mis oli täielik ajaraiskamine, sest oleksin võinud ka ise kinnitada, et põskkoopad mul haiged ei ole. Esmaspäevaks oli valu rinnakus muutunud väga tugevaks. Tegelikult kestis valu pühapäeva õhtust teisipäeva varahommikuni ning nii non-stop. Olin väga kurnatud ning plaanisin end töölt ära küsida. Sain teisipäeval alustada Omeprasooli võtmist, mis peaksid vähendama maohappe kogust, lisaks lasin Tõnisel maoteed osta.
Ma poleks ise arvanud, et mul võiks maoga probleeme olla, sest kõrvetavat tunnet pole olnud, kuid kui lugesin refluksi sümptomeid, oli väga tuttav tunne.
Rinnakutagune valu - olemas (valu on isegi selja keskel)
häälekähedus ja kurguvalu - olemas
takistus ehk nn klomp kurgus - olemas
Ma ei tea, kas minu neelamisraskus ongi see sama klomp või on see mingi muu asi, aga ka see pole kuhugi kadunud.
Ega ma enne esmaspäeva muidugi absoluutselt ei hoidnud ka ennast. Sõin ja jõin, mida tahtsin ja millal tahtsin. Tegelikult ma kartsin, et kui tulebki välja, et midagi tõsist on viga, siis ei saa enam nii elada nagu varem ning tahtsin veel natukene juua hommikul tühja kõhu peale kohvi, süüa kolm viilu leiba koos rasvase kalaga ning õhtuks lubada endale veini.
Muidugi olen nüüd pahane enda peale, sest enesetunne on halb. Hommikul oli veidi parem, kuid praegu on jälle rindkeres ebamugav ning valulik.
Olen jälginud esmaspäevast alates igat asja, mida suhu panen. Täna lubasin endale kohvikus tüki rummi-ploomi kooki, ei tea, kas see tekitab nüüd halba tunnet?
Söön põhiliselt banaane ja porgandit, hommikuks putru, lõunaks aedvilju ja kana. Magan kolme padjaga, et ülakeha oleks kõrgemal, joon küll kohvi, kuid vaid ühe tassi hommikul peale sööki, kui kõht on täis. Ma ei söö vähemalt kaks tundi enne magamajäämist, lisaks püüan jälgida, et ei kummardaks või ei istuks kummargil, aga siis tuleb ka kohe valu, mis sunnib end sirutama. Võib-olla ei tekigi tulemus nii kiirelt, kuid see, et olukord eriti ei parane, on väga hirmutav.
Esmaspäeval pidin uuesti arstile helistama. Siis nõuan igal juhul gastroskoopiat, et teaks kindlalt, kui tõsine asi on. Ma kardan tegelikult, et peangi oma elu tõsiselt muutma hakkama ning ei saa enam kunagi päris normaalselt elada. Võib-olla mõtlen üle, kuid olen lugenud inimestest, kes aastakümneid selle haigusega elanud on. Ta ei pidanud olema väljaravitav, ainult leevendatav.
Eile tulin koolist koju ja lihtsalt hakkasin nutma. Ma lihtsalt ei suutnud taluda mõteteid, et midagi võib olla tõsiselt valesti ja et nüüd äkki hakkabki nii olema, et vahepeal on nii halb nagu praegu.

Üks, mis haigusele kaasa aitab, on stress. Maohappe tootmine pidi siis suurenema. Muidugi küsiti ka arsti juures, et kas olen muretseja-tüüpi inimene. Üldiselt olen küll, aga praegu ei ole väga pingeline periood. Nüüd muidugi läks pingelisemaks. Hakkasin mõtlema ka asjade üle, mis mulle muret tekitavad. Ülikooliga on kõik korras. Kõige suurem mure on tuleviku pärast. Ma ei tea, kas minna järgmisel aastal Prantsusmaale või mitte. Ma ei tea, mis minu eraelust saab, kui otsustan minna. Ma ei tea, mis saab tagasi tulles. Kas ma saan ülikooli lõpetatud? Kas ma saan kuhugi tööle? Praegu oleks lihtsalt väga hea võimalus minna. Ma olen noor, mulle antakse raha ja korraldatakse palju asju ära nii, et ma ise ei pea ülemäära tõmblema. Samas võib tekkida probleeme ülikooli lõpetamisega, sest pole teada, millal oma prantsuse keele tõlkeaineid teha saaksin. Välismaal tuleks tõlkida prantsuse-inglise suunal, kuid oskustekstid on niipidi tõlkides ikka väga rasked arvestades seda, et ma kummagi keele oskussõnavara ma eriti hästi ei tunne (kui siis prantsuse keeles tunnen paremini). Ma tean, et oleksin jube kurb, kui ära läheksin, aga tean ka, et oleksin kurb kui ei läheks, sest sellist võimalust mulle enam ei pakuta. Keeleõppe ja elukogemuse mõttes tuleks igal juhul minna.
Eks praegune töö tekitab ka natuke stressi. eelmisel aastal tegin seda natuke suurema rõõmuga. See aasta olen väsinud. Kahe linna vahet sõit väsitab. Tööd on palju. Ma ei oskagi eriti puhata. Tavaliselt puhkan siis kui bussiga sõidan, sest ma lihtsalt ei saa samal ajal midagi teha. Kurb on, et 24aastasena on terviseprobleemid ja seda võib-olla liigse stressi tõttu. Tekkib ikka päris halb tunne ning mõte, et järsku elan oma elu valesti.

Täna ometi lubasin endale lõbusaid tegevusi Valmistasin küll hommikul Euroopa Liidu grupitöö ühte osa ette, kuid peale lõunat läksin Oliveriga kohvikusse ning peale seda Marile külla. Väga tore oli neid mõlemat näha :) Otsustasin, et nüüd õhtul ma ka koolitööga ei tegele. Väga suuri ja raskeid asju ei olegi hetkel õnneks. Lähen voodisse, loen Marilt saadus raamatut toitumissoovituste kohta erinevate tervisehädade korral ning ootan Tõnist koju. Ja muidugi...püüan vähem muretseda ja niiviisi stressi juurde tekitada.

Liiga palju riideid? Mitte kunagi!

Oleks kunagi ometi nii, et ma ütleks, et riideid on nii palju, et rohkem juurde pole vaja.
Tegelikult pole ma juba nädal aega ühtegi uut asja endale muretsenud. Eile leidsin emale halli poolvillase seeliku, mida ta tükk aega soovinud on. Enda riidekappi olen aga eelnevatel nädalatel täiendanud. Juba mõned nädalad on mul näiteks olemas kauaigatsetud teksapluus. Ostsin selle Marilt ja see on praegu üks kõige kantumaid esemeid mu garderoobis. Lisandunud on Hiina "dressikad" (lisaks pääsukestele ka põdrad), seelikud, kampsunid.
Kuid alustan algusest:
Ülilahe kardigan Humanast 3.50ga. 

Teksapluus sobib enam-vähem kõigega (v.a siniste teksapükstega)

Olin just üks päev varem soovinud musta põlvini liibuvat ja natuke paksemat seelikut ning nagu tellitud, leidsin selle 5.60ga Kõige Poest.

Samas poes oli ka kampsun, ilma milleta ma ei saanud ära minna (3.80)

Ja et riidekapp liiga musta-valge-beežiks ei muutuks tuli ka üks värviline seelik muretseda (Kõige Pood 3.80)

Hiina pluusiga olen väga rahul. Materjal on küll sünteetiline, kuid pilt ja suurus just sellised nagu pilt lubas (päriselt on siiski värvid erksamad).

 Kätte sain ka kaks paari topelt-pärl kõrvarõngaid. Üks paar on klassikaline valge ja läikiv, teine matt koobaltsinine. Kui neid esimest korda kevadel ühel neiul tänaval nägin, ei meeldinud sellised kõrvarõngad mulle eriti. Kui teine kord nägin internetis, siis pidin tunnistama, et tegelikult on nad ikka päris huvitavad ja nüüd, kui mul endal need on, siis olen väga rahul. Nad on ikka väga armsad ja ilusad :)