katkine klaviatuur, kergendavad otsused, True blood

Miks tuleb blogimise isu just siis, kui pole võtta korralikku klaviatuuri ning ammugi pole võimalust lisada pilte?
Tegelikult on mul mõtteid olnud väga palju ning tahaks midagi üles ka kirjutada. Samas ma ei tea, kas kedagi huvitavad minu mõtted või peaks hakkama neid päris päevikusse kirjutama nagu varem tegin. Ega ma ka ei tea, kas tahaksin, et minu mõtteid loetaks. Täna niikuinii väga tõsisest trükkimisest midagi välja ei tule, sest üks silm on kogu aeg ekraanil ning otsib puuduvaid tähti (klaviatuuril on "k" puudu ning osa klahve ei taha enam oma ülesannet täita).
Esmaspäeval tuli teha valik seoses ülikooliga. Juba pühapäeval valisin tõlke ära. Nüüd tuleb sisse anda eksmatrikuleerimisavaldus. Uurisin järgi, et oleks hea see kahe nädala jooksul ära viia.
Tundsin mingit kergendust, kui selle "jah, tulen õppima" peale klikkisin. Ju siis oli õige otsus. Jube tähtis tunne on küll, et hakkan nüüd natuke õigust ja majandust ka keele kõrvalt õppima. Loodetavasti saab minust siis ikka asja ka :D Tegelikult ma tean, et olen tubli, püüdlik ja töökas. Alati ma seda ei tunnista, kuid tegelikult ikka pingutan ülikooli osas päris palju. Vahel on küll olnud peast segi minemise tunne, kuid siis aitab tavaliselt  kas pea selgemaks nutmine või magamaminek.
Aga praegu on puhkus :) ning püüan võimalikult vähe koolile ja tööle mõelda. Täna pidin küll natuke tööga seonduvaid asju tegema, kuid ei midagi tüütut või ebameeldivat.
 Isegi vabatahtlik aiatöö ei olnud täna ebameeldiv. Korjasime emaga mahla jaoks punasõstraid ja tikreid. Kahekesi läks päris kiiresti ning õhtul jõudsin isegi veel külla minna.

Homme lähen väikesele reisile siinsamas Eestis. Aga mina ei taha veel magama minna. Kell läheneb südaööle ning ma pean ikka end välja puhkama et homme ekskursioonid kenasti kaasa teha. Aga mina kuulan "True blood'ist" välja korjatud lugusid ning kerin peas seniseid hooaegu. Ma vist avastasin selle sarja kunagi Fox'i kanalilt ning ma pole peale "Weeds'i" ühelegi sarjale nii väga kaasa elanud. See on sünge ja vahel hirmus, kuid see on ka nii pagana kaasahaarav ja põnev. Vaataksin ilmselt korraga terve hooaja ära, kuid praegu tuleb iga nädal uut osa oodata. Eks viimased hooajad lähevad natuke liiale, aga pikkade sarjadega kipubki nii olema, et ei osata enam midagi teha. "Weeds'i" viimane hooaeg ei jäänud mulle meeldegi eriti. Mõlemal sarjal kasutatakse osade lõpus päris häid laule. Näiteks ühe "True blood'i" osa lõpus oli selline lugu:

Tõeliselt ilus ja kurb ka. Eks osa lõpp oli ka kurb. Ma peaaegu nutsin koos tegelastega.
See on ju hea, et mõni asi on nii kaasahaarav ning suudab viia kuhugi täiesti teisi kohta ja luua täiesti teise maailma. Saan natukene eemale oma igapäeva väikestest first world probleemidest.

Pühajärve, Minu Toba

Pühapäeval kutsuti mind Otepääle Pühajärve äärde suvitama. Plaanisin sõidu eilseks ning esialgu kavatsesin õhtul tagasi koju tulla, kuid mind veendi siiski tänaseni jääma ning ega mul tegelikult polnud midagi selle vastu, et koos "kasu"tädiga päikeseloojangut ning veini nautida.
Päeva veetsime rannas peesitades. Tädi luges raamatut "Minu Toba". Märkasin, et raamatukaanel oli pilt tuttavast neiust. Lähemal uurimisel selgus, et selle raamatu oligi kirjutanud mulle tuttav tütarlaps. Hakkasin kohe lugema ning sain raamatu peaaegu päevaga läbi. Varem pole ma ühegi tuttava kirjutatud lugude peale sattunud ning see oli täiesti teistmoodi kogemus. Eks alati hakkab silme ees kirjutatud lugu nagu film käima, kuid nüüd nägin peategelast väga selgelt ning kujutasin väga täpselt ette, kuidas ta midagi teeb või ütleb.
Lugemise vahepeale näksisin sulanud Kasekese komme, aprikoosi täidisega präänikuid ja päikese käes soojenenud leiba. Lapsepõlv tuli meelde, kui sama "tädiga" (tegelikult pole ta mu sugulane vaid ema sõbranna, kes minu ja mu vendadega palju tegeles kui lapsed olime) Võrus järve ääres käisime. Siis võtsime ka alati söögi kaasa. Tema viitsis olla kasvõi terve päeva rannas. Pärast jalutasime läbi metsa koju ning ta näitas mulle mis marju-seeni tohib süüa, õpetas taimi tundma. Ka pärast eilset päevitamist tegime väikese jalgsimatka Pühajärve ümbruses metsas.
Õhtul sõime tema peatuspaigas rõdul õhtusööki ning jõime minu sünnipäeva puhul küünlavalgel natuke veini. Tõeliselt mõnus :)

Kui delfiinidega koos ujuda ei saa, siis partidega koos ujusin küll

Tundus hullult eksootilne

See monument püstitati selle puhul, kui dalai-laama 1991. aastal Pühajärve ja Otepääd õnnistamas käis.

Põnev puu, pidi poseerima sellega

Suur sõjatamm, mis sai oma nime 1841. aastal peale talupoegade ülestõusu kohaliku mõisniku vastu

Nüüd tuleb minna puhkama, et alustada homme uute seiklustega :)

24

Aastaks ajaks sai nüüd sünnipäev peetud. Nagu kartsin, oli see väsitav + liiga palju süüa :D mida ma üldse teha ei plaaninud.
Üldiselt oli väga tore. Mul oli väga hea meel oma lähimaid sõpru näha. Samuti oli ilm kena ning täna üles ärgates oli hea meel, et mu sünnipäev täna pole (vihm + äike).
Lisaks põhisünnipäevale reedel toimus eile väike järeltähistamine koos Mariga. Ehk siis mul oli tervelt kahepäevane sünnipäev.

Sünnipäevakorvike

Mul oli tegelikult kindel plaan, et kui sünnipäeva pean, siis ma ei taha sellega väga palju vaeva näha, kuid nii ometi ei läinud. Mulle meeldib süüa teha ning tahtsin endale ikka ise koogi teha. Seejärel tekkis mõtteid, mida veel lauale panna ning lõpuks sain ma ikka köögis higistada ning närvitseda, et ei saa kõike õigeks ajaks valmis. Eks olin ka selles ise süüdi, sest hakkasin süüa tegema alles tund aega enne külaliste tulekut.

Tegime ise booli. Ma polnud seda varem joonud, see oli väga-väga hea ja tegelikult ka väga lihtne. Kokku tuli segada vaid pudel punast veini, 1,5 l kellukese limonaadi, maitse järgi viina, et väga lahja ei oleks, kirsikompott koos mahlaga, maasikad, apelsini-ja sidruniviilud. See on nüüd küll jook, mida kindlasti millalgi jälle tahan teha :) 

Kukeseene-kodujuustu korvikesed. Taipasin pilti teha enne kui enamus ära söödi.

Tükk aega mõtlesin välja, mis kooki võiks teha. Alguses tahtsin teha šokolaadi-piparmündikooki, kuid ei leidnud piparmündi essentsi, vähemalt mitte tavalisest toidupoest. Siis otsustasin aga millegi suvisema ja mahlasema kasuks ning tegin vaarika-valge šokolaadi-kohupiima kooki. Küpsetama seda ei pidanud, kasutasin želatiini. Põhja tegin purustatud šokolaadiküpsistest ja võist.

Sattusin hoogu ning tegin ka maasikaid šokolaadis.

Kokkuvõteks jäin ma rahule, et see aasta natuke tähistada otsustasin. Isegi kui ma ei taha vanemaks saada ning ei korralda suuri pidusid, on see tegelikult minu jaoks ikkagi kuidagi eriline ja teistmoodi päev. :)

Kallis kodu

Olen viimasel ajal täiesti läbi olnud omadega. Ei saa eriti magadagi. Kõike selle kooli ja valiku pärast, mille pean hiljemalt esmaspäeval langetama. Olen kaalunud mõlemat eriala igat pidi, leidnud plusse ja miinused, püüdnud ette näha elu 2-3 aasta pärast ning aru saada, kumb valik oleks õigem. Tegelikult ma ju ei tea, mis toimub 2-3 aasta pärast ja ma ei saa seda ennustada. Elu võib väga ootamatult muutuda. Ma ei oleks ju aasta tagasi arvanud, et praegu on asjad nii nagu on. Ma ei taha oma siseheitlustest kirjutada. Püüan tegelikult leida muid tegevusi, et natukenegi rõõmsam olla. Äkki kui mul õnnestub olla õnnelikum, läheb ka valik kergemalt. Kohati oli juba selline tunne, et jätaks üldse magistriõpingud pooleli ning tekkis hirm, et ma ei saa hakkama ja iga valik on vale.
Tegelikult praeguseks olen siiski enamvähem otsustanud. Arvestades lähi-ja kaugtulevikku, mida püüan ette näha tundub, et see oleks kõige parem valik, aga sellest räägin siis, kui olen otsuse ametlikult ära teinud.
Selleks, et oma mõtteid natuke rõõmsamatele radadele juhtida ning mitte tunda augusti lõpus, et ma pole mitte midagi teinud, olen tegelenud natuke kodukujundusega. Sellel suvel saab mul Tartus ja ka oma praeguses kodus elatud 8 aastat. Mingi aja olin küll Prantsusmaal, kuid see koht oli mul ikkagi alles. Ometi alles 8 aastat hiljem võin ma öelda, et olen sellega enamvähem rahul. Kuna valgus on praegu halb, siis ei hakka ma toast pilte tegema, kuid püüan ometi näidata vähemalt mõnda asja, mis mind rõõmustab.
Sain eile valmis ja seinale ühe pildi, mida juba tükk aega olen tahtnud teha.
Tegelikult oli kuu Tõnise idee, mina oleksin teinud mitu kera. Samas nüüd ma leian, et praegune tulemus meeldib mulle isegi rohkem, kui mu idee mitmest ringist. (Püüdsin kõigest väest, et mu peegeldus peale ei jääks :D )

Selle pildi tegin juba tükk aega tagasi, kuid nüüd on ka tema mul seina peal. Teise samasuguse tegin ja kinkisin Kädile.
Kuna kahe maali stiil on sarnane, siis sobivad nad päris hästi kokku. Kolmas pilt tuleb ka teha, siis on kõik vanad maalid välja vahetatud.

Imetlen iga päev oma maitsetaime kasvatust. Paremal on vürtsbasiilik, vasakul tavaline basiilik.

Marike, see on sinu antud seemnetest :) Millegipärast mul nad ikka nii hästi ei kasva. Vürtsbasiilikut kasutan päris tihti toitude sees, teist pole veel proovinud. Kahju ära korjata, kui teda nii vähe on.

Eile nägin ometi ka esimesi rosmariini taimi. Panin nad mulda ikka nii kuu tagasi ning mitte üldse sügavale, kuid ikkagi ei tahtnud nad kasvama hakata.

Olen praegu tõesti oma toaga rahul. Mul on siin hea olla ning mis veel parem, et saan seda jagada armsa inimesega :)

Hansalaat / odavad kallid asjad

Sellel nädalavahetusel olid Tartus Hansapäevad. Nad algasid reede õhtul. Reede päeval olin linnas, kuid õhtul ei viitsinud enam linna tagasi minna ning eile oli kuidagi uimane päev. Ah ja mul oli eile ilmtingimata vaja vaadata vene krimisarja "Nuuskija". Kuna mulle vene keel väga meeldib ja krimisarjad ka meeldivad, siis on see hea võimalus nii keelt õppida kui ka kuritegude lahendamisele kaasa elada. Aga see selleks. Ma pole varem millegi pärast Hansapäevadele jõudnud, vähemalt ei mäleta, et oleks. Täna otsustasin minna Hansalaadale. See oli ikka tõeliselt suur. Kaubamaja eest peaaegu kuni Laia tänavani ning Raeoja platsil ka oli tihedalt telke üles pandud. Pakti tavalist laadakraami: käsitööd, toiduaineid, mahe-ja ökotooteid, ehteid. Kohal olid moosekandid, tantsijad. Oleks tahtnud ka midagi osta, kuid hinnad olid päris krõbedad ning ehtevalik NII suur, et ma lihtsalt ei suutnud otsustada, isegi mitte siis kui ütlesin endale, et okei, võib ju midagi lubada mälestuseks. Ka midagi söödavat ei suutnud valida kõige pakutava hulgast, aga sain proovida soolaseid mandleid. Teate küll neid magusaid karamelliga? Sain selliseid röstitud mandleid, ainult soolaiseid ja küüslaugumaitselisi. Need olid isegi paremad kui magusad. Lisaks anti maitsta wasabi juustu. Seda olen varem juba proovinud, kuid see on ikka väga hea. Peaks millalgi endale natuke lubama. Kui oleks viitsinud iga telgi ees peatuda, oleks võinud vist kõhu täis ka süüa heast-paremast :D

Sattusin peale idamiastele pop-tantsudele. Hea, et panin kõrged kontsad jalga, sain eemalt ja teiste tagant vaadata. Eest reast võeti aeg-ajalt inimesi (eriti naisi ja tüdrukuid) tantsima.

 

Hobused!!! Vähemalt kaks hobuvankrit sõitis mööda linna ringi ning inimesed said ka vankris sõita. Sain hobuseid päris lähedalt vaadata. Peab ültema, et väga uhked ja ilusad loomad. Tahaksin kunagi ratsutamist ka proovida, kuid kardan natuke kassist suuremaid loomi (ah mis ma ajan, kõiki loomi peale kassi, orava ja siili :D ). Ega ma praegu ju ei läinud pai tegema. Teised inimesed küll tegid. Äkki kui keegi kaasas oleks julgestuseks olnud oleks teinud.

Vot see oli lahe onu :D Ma ei tea, mitu pilli tal küljes oli, aga neid kõiki ta mängis, samal ajal laulis ning vahele palus, et inimesed ikka soovilugusid telliks.

Tegin täna päris üllatava avastuse, kui laadal ehteid uurisin. See, et nad on päris kallid, ei olnud üllatav. Käsitöö eest on ka suure raha küsimine õigustatud, kuid VÄGA paljud asjad on arusaadavalt Hiinast tellitud. Ma saan aru, et äri tehaksegi nii, et tellitakse odavalt ja müüakse kallimalt ning ilmselt ma ei teeks sellest probleemi, kui mul endal poleks mõnda sellist asja juba olemas. Leidsin oma ringkäigu jooksul kaks sõrmust, mis ma ise olen Hiinast tellinud.

Musta kiviga sõrmus maksis 0.60 senti. Olen selle eest kiita saanud ja ise ka rahul. Ideaalselt paras, sobib paljude riietega. Kui mul seda sõrmust poleks, siis ma ei tea, kas 6 eurot oleks hind, mida oleksin nõus maksma. Laadal ta just nii palju maksis.
Teine sõrmus oli mingi ale käigus 0.55 senti. Väga suur ja uhke sõrmus, rohkem ehteid pole vajagi. Loomulikult on ta ilus, kuid 10.50 eurot ma selle eest küll ei maksaks. Siis ma ikka tahaks, et ta oleks väga kvaliteetne, kuid paraku ma kardan, et ta seda pole. Tükk aega vahtisin seda hinda ja ei suutnud oma silmi uskuda. Ei tea, kas keegi ostis selle lõpuks ära ka? Või selle teise?
Kui ma ei teaks selle suure sõrmuse päritolu, siis võiks seda hinna tõttu tõesti pidada kvaliteetseks (ja ehk ka kalliks) sõrmuseks.
Olen lugenud, kuidas paljud inimesed räägivad, et nemad küll Hiinast mingit saasta tellima ei hakka. Sellise jutu peale võiks keerata särgid-seelikud pahupidi ja lugeda, kus need siis toodetud on, ikka Hiinas või Indoneesias või Indias, suuremas osas. Mul on ainult mõned asjad, mis on tehtud sildi järgi Soomes, Itaalias või Inglismaal ja ma pole sugugi sihilikult ostnud Aasias toodetud hilpe vaid ikka neid, mis second-hand'ides silma on jäänud, parajad on ja meeldivad. Sama lugu on ehetega ka. Ega see, et hind on 10-20 korda suurem, ei tähenda, et ta oleks parem. Ta võib vabalt olla see sama Hiina "saast", millest paljud hoiduda üritavad.

Otsused-otsused, miks keegi neid minu eest küll ära ei võiks teha?

Aasta tagasi olin ma rohkem kui rahul, kui sain teada, et mind üldromanistika magistriõppesse vastu võeti. Tõesti, mul oli super tunne. Mul oli bakakraad käes, ma olin level up. Tookord oli mul küll plaan, et õpin aasta ning siis vahetan eriala. Nimelt tahtsin pea terve viimase baka aasta edasi õppida tõlkimist. Kahjuks ei võetud eelmisel aastal prantsuse keelega tahtjaid vastu. Proovisin lihtsalt niisama inglise keelega ning kukkusin nii suure kolinaga läbi, et seda oli lausa kuulda. Mitte et ma ülirumal oleksin olnud. Ka mu väga hea sõbranna ei saanud Tartus samale erialale, kuid Tallinnasse sai.
Otsustasin, et täiendan end ühe aasta üldromanistikas ning proovin siis järgmisel aastal kindlasti uuesti. Eelmisel aastal hakkasin aga ka tööl käima ning sain tunda, kui raske on korraga õppida ja tööd teha.
Lisaks tekkis mul tõlkimise vastu kerge vastumeelsus. Miks? Suur osa on selles ühel inimesel, kes suutis mitu korda minu mõtet tõlkimist edasi õppida maha teha. Mind püüti küll rahustada, et need on vaid tema sõnad ja need ei tähenda midagi, aga kui see ongi ainus tagasiside minu oskustele, siis oli see minu jaoks oluline. Teisel semestril proovisin õigus-, majandus- ja meditsiinialast tõlkimist. Õppisin kõvasti juurde kuid tundsin ka, kui raske see on. Pooled tunnid jäid mul kattuvate ainete pärast ära, kuid ometi tegin eksami tulemusele "hea", mis on tegelikult korralik saavutus. Teise tõlkeaine eest sain koguni kirja "väga hea".
Kuid siiski olin ma juba üldromanistikas harjunud ning peas tekkis plaan sellel alal lõpuni minna. Selle suuna kõrvalt on mul kergem tööl käia, pluss osa aineid on juba läbitud. Magistritöö teema on samuti olemas. Esimene aasta läks väga hästi ning tõlkida võiksin ka selle kraadiga. Tegelikult oli vahepeal isegi mõte hoopis õpetajapaberid ära teha.
Kui sisseastumiseksamid lähenesid, polnud mul mingit erilist soovi neid tegema minna. Panin end siiski kirja ning ütlesin, et isegi kui sisse saan, siis seda tõlkeõpet ikkagi ei vali. Olin kindel, et ega ma sisse ei saa ka. Läksin lihtsalt paberit määrima. Lootsin, et saan ikka parema tulemuse kui eelmisel aastal ning ei tee endale häbi. Äkki keegi komisjonist teab mind.
Eile need tulemused tulid. Sain meili ka ning enne lugesin seda, kui läksin pingerida vaatama. Meilis seisis, et minu staatus on "Vastuvõetav". Mida see tähendas? Ma sain sisse!!! Ma tegin eksami nii hästi ära, et ma sain tõlkeõpetusse sisse. Kui ausalt ütlen, siis lootsin, et ei saa. Lootsin, et jään napilt välja. Just napilt, sest siis poleks tulemus ülihull, kuid ma ei peaks hakkama otsustama, mida edasi teha.
Läksin pingerida vaatama. Suur osa inimesi oli üle lävendi saanud, kuid 20 tükki oli ka selliseid, kes küll said üle lävendi, kuid ei mahtunud piirarvu sisse ning nende saatuse otsustavad need, kes oma koha üles ütlevad. Mina mahtusin väga kenasti piirarvu sisse. 90 punkti 100st oli selline tulemus, et ma hakkasin nutma. Järelikult pidid minu tõlked olema päris head.
Ah, et kui otsustasin, et niikuinii tõlkes ei lähe, siis milles on probleem? Asi on selles, et ma ei uskunud, et ma sisse saaks, ammugi mitte nii hea tulemusega. See pani mu tõsiselt mõtlema, kas ei peaks siiski hoopis tõlkeõpetust valima. Mul oleks võimalus õppida korralikult tõlkimist, mitte seda ainult kergelt "nuusutada". Ma teaksin ka paremini, mis tööd tulevikus teha. Hetkel ma ei tea, mida ma täpselt peale üldromanistika läbimist teeksin. Kahjuks ma aga ei tea, kas ja kuidas saan tööl edasi käia. Ma ei taha ennast pooleks tõmmata ega läbi põleda. Just seda ma aga praegu kardan. Mul on natuke aega, et oma otsus teha. Praegu ei oska ma mitte midagi otsustada.
Hea oleks, kui keegi ütleks, et vot, see eriala on sulle kõige parem, selles oled sa hea ja sellel alal saad tööd ka teha. Vali just see ning kõik läheb hästi.

More owls / käsitöö pärastlõuna

Minu öökullivaimustus ei hakka veel kaduma. Paar päeva tagasi sain kätte järgmise ägeda särgi.
Tellisin nagu alati L suuruse, sest kardan, et väiksemad suurused on mulle väikesed (ning tavaliselt ongi L mulle paras). Seekord on L aga natuke liiga suur. Ega ta seljas kole pole, aga võiks ikka rohkem kehasse olla. Samas, see pole probleem. Usun, et suudan selle ise kitsamaks õmmelda.

Kui nüüd peale laulupidu Võrus olin, siis võtsin sealt kaasa ühe seeliku ja kleidi, mida ümberõmblema hakkasin. Ostsin selle seeliku millalgi 1 euro eest emale, kuid tal on suveseelikuid ilmselt rohkem kui küll, sest koos hinnasildiga jäi ta kappi seisma. Võtsin selle nüüd kaasa ning tegin lühemaks, et oleks tütarlapselikum.

Ülemisel pildil pole aru saada, kuid nii 20 cm lõikasin lühemaks.

Selle kleidi leidsin alles nüüd. Jälle oli ema selle saanud, kuid ta ütles, et ei kanna seda ning lubas mul enda järgi ümber teha.

Ning mina tegin sellest jälle lühema (30 cm lühema) kleidikese. Ma arvan, et viin  nad mõlemad Võrru, et seal midagi kanda oleks.

Kaheksa suvepäeva

See suur puhkamine muudab mu laisaks ning kui mult poleks just uut postitust nõutud, siis oleksin kirjutamist ilmselt veel edasi lükanud.
Viimase nädala jooksul on tegemist olnud päris palju. Alguses puhkasime Võrus. Väga mõnus oli. Esialgu polnud ilmad küll eriti head, aga mina sain õmmelda, millest olingi puudust tundnud. Õnneks ei oodanud ka päike kaua ning saime metsas seeni korjata, Tamula promenaadil jalutada, aias grillida ning maasikaid noppida ning võrkkiiges pikutada. Aeg läks väga kiirelt ja toredalt ning juba laupäeval pidime tagasi Tartusse tulema. Mind ootas ees pühapäeval Tallinnasse sõit. Läksime emaga laulu-ja tantsupidu vaatama. Viimast polnud ma varem omasilmaga näinud ning see meeldis mulle rohkemgi kui laulupidu. Viimase ajaks olin ma juba päikesest uimane ning meeletu rahvamass, mis lauluväljakul oli, väsitas veel enam. Ometi pidasin aga lõpuni vastu ning laulsin "Oma saart" ja "Mesipuud" püsti seistes kaasa. Ilus oli kogu see käik. :)

Esitlen kohe ka oma viimast käsitööd: kaunist ja suvist maksiseelikut

Meil ei olnud kahjuks head kohad. Kui ema veebruaris pileteid ostis, olid kõrgemad juba välja müüdud. Ootan nüüd teleülekannet, et mustreid paremini näha.

Üks lemmik

Teine lemmik

Finaal

Pidime emaga kohtuma Russalka juures. Samas kohas lõhkes laulupeole sõites otse minu all bussirehv. Sõitsime emaga just puupüsti täis bussis ning ta näitas, kus ingel on, kus käis kõva kõmakas ja ma justkui auku kukkusin. Õnneks olime lauluväljakule hästi lähedal.

Ema oodates jalutasin natuke mere ääres. Laeva nähes tekkis kruiisiisu :D

Minu seiklus aga ei lõppenud peale pidu. Kuna kokkulepitud transport hüppas enamvähem viimasel minutil alt, siis tuli mul ruttu uus leida. Sain ema abil koha lauljate bussi peale nii, et sõitsin Tartu asemel hoopis Võrru. Kuna ka järgmisel päeval oli ilm ilus, siis ma ei kurtnud. Sain veel aias peesitada, batuudil trenni teha ning võrkkiiges banaani-maasika smuutit nautida.

Üleeile jõudsin uuesti Tartusse. Ma poleks saanudki kauem ära olla, sest eile käisin tegemas tõlkeõpetuse magistriõppe sisseastumiskatset. Tahtsin seda lihtsalt prooviks teha, et näha, kas saaksin hakkama. Mul on hea koht jubapraegu olemas ning ma pole sugugi kindel, et seda vahetaksin. Prantsuse-eesti tõlkeosa ei olnud eriti hull, kuid eesti-prantsuse tegi selle tasa. Ei oska praegu üldse ette kujutada kuidas läks.
Väga kummaline asi on ikka sisetunne. Ma olen varemgi saanud kinnitust, et see ei valeta ning sain eile jälle. Saatsin oma tööd ära nõutud meilile ning läksin ära. Juba koridoris oli imelik tunne, et midagi on valesti. Mul oli tunne, et meil ei läinud kohale. Käisin sõnastikke ära viimas ning sekretäriga rääkimas. Korraks ununes see tunne ning ma ei läinud ka raamatukogus netti, et üle kontrollida, kas kõik on korras. Olin juba õues, võtsin ratta, hakkasin sõitma, kuid jälle tuli pähe mõte, et meiliga on midagi valesti ja äkki ei jõudnud see kohale. Samas püüdsin end veenda, et mis ikka valesti võis minna. Teistel ju läksid kohale. Samas oleks ikka pidanud üle küsima, kas mu töö saadi kätte. Olin juba üle Raekoja platsi, kui telefon helises ning naine, kes meiega eksami ajal oli, teatas, et mu meil ei jõudnud kohale ning palus selle uuesti saata. Läksin kohe tagasi ning sain teada, et kiiruga oli üks täht aadressist välja jäänud. Õnneks sain uuesti saata ning ka kohe kinnituse, et kõik on korras. Olin tükk aega hämmingus, kuidas mu sisetunne küll teadis, et midagi on valesti.

Proovisin eile teha ühte külma kooki digestive küpsiste ja kohupiimaga.
Praeguseks pole enam midagi eriti alles. Järelikult tuli hästi välja.

Põhjaks kasutasin küpsiseid ja sulatatud võid ning peale panin 3 pakki 200g vanilje kohupiima, purustatud maasikaid ning kuumas vees lahustatud žellatiini. Suhkrut mul polnud, kuid kohupiim oli niigi magus. Kui põhi välja arvata, siis on see küll üks kerge ja lahja kook :)