Saturday, August 30, 2014

Dragonflies ehk les libellules ehk kiilid

Minu kasside, öökullide ja liblikate lembus ei peaks olema mingi üllatus, kuid nende kõrval meeldivad mulle väga ka kiilid. Mõned päevad tagasi, kui olid Võrus, muutus mu kiiliarmastus veelgi suuremaks.
Käisin metsas seenel ning tagasitulles läksin aeda, et kummikindaid pesta. Ühes veekausis pingi peal nägin ulpimas kiili. Arvasin, et ta on surnud. Panin käed vette, kuid siis hakkas ta oma jalgu liigutama. Võtsin ta koos veega käte peale ja panin heina peale. Nägin, et tema tiivad olid räsitud. Kuivatasin ühe pingi ära ja tõstsin ta sinna peale, et ta saaks tiibu kuivatada. Varem olen ma kiile ainult kaugemalt uurinud, kuid nüüd oli võimalus teha seda väga lähedalt. Ma vaatasin tema nägu ja see, mida ma nägin, oli minu jaoks rohkem kui jahmatav.
Kiilil oli väikese krimpsus inimese nägu.


Kui google'ist hiljem pilte vaatasin, siis nägin, et ega ikka see nägu nii väga inimese oma ei meenuta. Mingit sarnasust võib aimata, kui pingsalt vaadata. Ometi nägin ma selle isendi puhul kohe inimese nägu, ilma tõsisema uurimiseta.
Ma ei tea, mis sellest kiilikesest sai. Kardan, et ellu ta ei jäänud, sest tiivad olid vigastatud ning mõne aja pärast hakkas jälle vihma sadama. Seda kogemust aga ei unusta ma ilmselt mitte kunagi.
 Juba enne seda avastust leidsin ma ühest netipoest kiiliga kaelakee, mis mulle kohe meeldima hakkas. Nüüd olen ma päris kindel, et tellin selle ära.

Kiil on minu meelest koguni nii ilus putukas, et plaanin seda võtta järgmiseks tattoo ideeks. Plaane on mul muidki olnud, liblikaid selja peale juurde või pääsuke rangluu alla. Kiili mõte aga tundub veel parem. Mu parimal lapsepõlvesõbral on kiil käsivarrel ja see on väga äge. Koha suhtes on mul kaks varianti: käsivars või säär. Võib-olla oleks see hea jõulukingitus iseendale :)
Eesti keeles on nimetus "kiil" minu meelest küllaltki igav. Inglise keeles on väga uhke – "drafonfly" ning prantsuse keeles "libellule" [libelyle] kõlab ka väga kenasti.

Wednesday, August 27, 2014

Mõned meenutused Võru sünnipäevast

Tõsi on see, et mida rohkem on aega, seda vähem teeb inimene ära (kindlasti mitte kõigi puhul, aga minu puhul kindlasti). Näiteks tuli mul tahtmine kirjutada blogi täna hommikul, kui pidin bussi peale minema, et tööasjus Võrru sõita. Panin pildid laadima kuni riietusin ning jätsin kirjutamise siiski hilisemaks.
Samas olen ma kaks viimast päeva suurtes kogustes mitte midagi erilist teinud (ja seda nautinud). Tõsi küll, et eile oli asjalikum päev kui esmaspäeval. Eile käisime Mariga natuke secon handides ning sain endale 2 euro eest!!!! mürkrohelise talvemantli ning sama kalli antiikhõbedase türkiisi meenutava kiviga kaelakee. Õhtul tegin natuke tööd ning jõudsime Tõnisega jalutamas käia. Samas esmaspäeval vaatasin 7 tundi "Game of Thronesi". Hakkasin seda Tõnise eeskujul vaatama. Tegelikult mõelnud olen juba varem, et peaks vaatama, aga nüüd sain tõuke, et seda teha. Vaatasin alguses natuke teise hooaja lõppu ja kolmanda algust ning nüüdseks on kogu esimene ka läbi ning isegi täna hommikul jõudsin ühe osa teise hooaja algusest vaadata. Päris lahe sari on, kui kannatab seksi ja vägivalda vaadata.
Kaks päeva oli mul aega, et ka blogi kirjutada, kuid ometi ei jõudnud ma seda teha.
Minu eelmise nädala Võrus käik polnud päris selline nagu oleksin lootnud. Ka ilm polnud selline nagu lootsin ning see rikkus palju ära. Näiteks järvekontserdi:



Eks ma olin ka valesti riides. Nahktagi, mis eest kinni ei lähe ja baleriinad ei ole vihmase ilmaga õige riietus. Muidugi polnud mul ka vihmavarju. Kannatasin kuidagi ära, sest tahtsin ilutulestikku näha.

Suur pitsa kuulus väheste rahuloluhetkede hulka. Tegin ka kohupiima-pohla kooki, mis nii nagu kõik minu tehtud koogid, kadus väga kiirelt.


Tungivalt soovituslik oli osaleda linna sünnipäeva puhul korraldatud rongkäigus. Selle alguses lõid meeleolu trummipoisid autokastis :) päris äge

Liputants, mida sai näha Vabaduse pargis

See aasta ma linnarahvale mõeldud kooki sööma ei läinud. Mälestus on veel ere eelmise aasta suvest, kui suured mammid vaat et laua ümber lükkasid, et kooki saada. Läksime emaga hoopis vanatehnika näitust vaatama. Ma ei tea autodest eriti midagi. Autokoolis olin küll huviline, kuid need asjad hakkavad juba ununema. Samas mulle meeldivad autod väga, väliselt. Eriti meeldivadki just vanemad autod, mida praegusel ajal eriti ei näe.

Eriti nunnu

Püüdsin mõelda, kuidas parkida umbes 3, kui mitte 4 meetrist Cadillaci. See oli ikka tõeliselt pirakas.


Minu!!!

Käisin ka Võru suvelavastust vaatamas. Eelmisel aastal oli lõbusam, see aasta tõsisem. Piletihind oli natuke liiga kõrge, aga muidu jäin rahule.

Täna olen jälle otsaga Võrus nagu juba alguses mõista andsin. Käisin seenel. Püüdsin päästa vette kukkunud kiili elu. Siiani ongi kõik.

Thursday, August 21, 2014

Väikesed asjad, mis võivad päeva muuta

Tegelikult panin hommikul valmis juba pildid riidekomplektidest, mida eile pildistasin, kuid otsustasin jätta selle mingiks muuks ajaks, sest täna on teistsuguste juttude päev.
Pidin jälle Võrru sõitma ning kuna sõitsin üksinda, siis polnud seekord mingit tahtmist siia tulla. Mõtlesin isegi enne bussi peale minekut otsa ümber keerata ja koju tagasi minna. Ega mul siin ju elulise tähtsusega tegemisi ei ole. Homme tuleb küll esmaabikoolitusel käia, kuid äkki oleks ka seda saanud mingil muul ajal teha. Õnneks ma ei ole selline inimene, kes asju kergelt pooleli jätaks või väga impulsiivselt tegutseks. Läksin ikka bussi peale ning mind tabas esimene väikse "asi", mis hästi mõjus. Bussijuht, hallipäine väike onu, naeratas mulle. See oli tõeliselt soe naeratus ning mõjus minu nukrale hingele nii hästi, et naeratasin vastu, kui "aitäh" ütlesin ja pileti võtsin. See tuli iseenesest, mitte vaid viisakusest. Kohe käis peast läbi ka mõte, et naeratuse mõju on ikka täiesti uskumatu. Mis siis, et see oli täiesti inimese võõras naeratus.
Bussisõidu ajal läks mul süda natuke pahaks ning tuju muutus jälle sama kurvaks nagu enne. Kohale jõudes läksin kohe töö juurde, et seal natuke toimetada. Printisin välja lihtsaid sügisteemalisi prantsuse keelseid luuletusi, et neid stendile panna. Läksin nööpnõelu otsimaning esimesena küsisin neid inimese käest, kes printimise ja paljundamisega tegeleb. Nimetagem teda L-iks. L ütles, et nööpnõelu peaks olema V-i käes. V jõi just seina taga kohvi ja kuulis, et temalt on midagi vaja, hõikas siis, et kellele ja mida. L vastas, et Annabel tahab nööpnõelu. Mul lõi nägu särama. Tal oli meeles, et rääkisin talle mõned nädalad tagasi, et tahaksin, et see olekski minu passinimi. L ka naeratas kavalalt ja ütles, et sai nüüd minu naeratama. Vastasin, et see on ikka alati nii, kui keegi mind nii kutsub. Ja tõesti tegi tuju paremaks.
Edasi tuli mitu jutuajamist kolleegidega, mis aitasid mõtteid hajutada ning täitsa meeldiv oli, kui uuriti, kuidas mul läheb. Sain nüüd uhkelt öelda, et läksin tõlkimist õppima. Täna sain immatrikuleerimiskirja. Asi on seega ikka kindel ja korras.
Tegin oma ruumid korda, panin Pariisi vaadetega plakatid üles. Kohe väga kena on nüüd.
Teel vanemate juurde toimus veel üks juhuslik ja meeldiv kohtumine minu esimese klassijuhatajaga, kellega alati juttu ajame, kui näeme. Peale seda kui ta kiitis, kui kena ja kõhn ma ikka välja näen, oli tuju taaskord pallivõrra parem.
Ja mis siis veel? Tore, et keegi oli Tõmmu kommi ostnud. Tore, et Kutty marssis kräunudes tuppa, et mind tervitada. Tore, et ema tahtis, et pitsat teeksin ning ütles, et laupäeval võetakse mind kaasa Võru suvelavastust vaatama. See aasta polnud mul plaanis minna, kuid ema ütles, et väga tore ja liigutav oli ning ikka peab minema.
Kuna ma siin olen, siis ma proovin selle ajaga midagi kasulikku ja meeldivat teha. Hea küll, et plaanid olid teised. Võib-olla oleks olnud toredam, aga see ei tähenda, et mul nüüd ei võiks tore olla. Pean ise laskma asjadel hästi minna ja ei tohi vastu hakata. Nagu ma ise nägin, siis on tänase päeva jooksul olnud juba päris palju asju, mis näitavad, et pole põhjust kurvastada, elus on igasuguseid pisikesi asju ka, mis rõõmustada võivad.
Kasvõi see "True bloodi" 7 hooaja promo lugu, mis vägisi tantsima ja kaasa laulma paneb:


Wednesday, August 20, 2014

Anna jälle sööb (ning proovib ka poodelda)

Eile katsetasin ma aedviljavormi porgandist, suvikõrvitsast ja küüslaugust.
Mu ema teeb väga head suvikõrvitsavormi, kuid tema panebki sinna vaid kõrvitsat ja küüslauku (koos muna ja juustuga). Minul enam kõrvitsat nii palju ei olnud, et ainult seda kasutada. Riivisin lisaks ühe keskmise porgandi, segasin riivkõrvitsa, porgandi ja hakitud küüslaugu 2 muna, tilga piima, hästi natukese riivjuustuga, mida mul juhuslikult alles oli ning lisasin ka 3 viilu kanasinki, millest oli vaja lahti saada. Maisestasin soola, musta pipra ja ürdiseguga ning juurde keetsin värsket kartulit. Kuna ma pole ammu vormitoite teinud, siis jäin väga rahule ning julgen teinekordki teha.
Kaunistasin isekasvatatud basiilikuga :)


Tükk aega pole ma teinud ka küpsisekooki. Eile tuli tahtmine proovida kräsupead. Kahjuks ei osanud ma arvestada hapukoore kogusega ning lõpuks sai seda liiga vähe. Samuti immutasin kakaoküpsiseid liiga vähe, sest kartsin, et need saavad liiga vedelad. Magustoiduna on kook hea. Lisasin küpsise-hapukoore segule kompotikirsse, ms muudavad kogu koogi mahlasemaks. Teinekord aga tean, et immutada on vaja rohkem ja koort võiks ka rohkem olla.

Lisaks kokkamisele jõudsin eile ka linnas käia. Tuli isu natuke poodides ringi vaadata ning käisin Kuperjanovi tänaval Hot'i kaltsukas, kust mingil ajal päris palju riideid ostsin. Hindade poolest tundub see olevat kallimaks muutunud, kuid samas on seal ka väga ilusaid asju, mis ehk on ka oma hinda väärt. Proovisin päris suurt hunnikut, kuid lõpuks valisin vaid ühe pluusi, mis meeldib mulle nii värvi, tegumoe kui ka materjali poolest. Materjal on tegelikult kahe otsaga, ta pole sünteetiline, kuid kortsub väga kergelt.

Käisin ka Taskus kuid ülejäänud poed ainult väsitasid mind ning kõigil asjadel oli midagi viga. Seega jäigi minu poodlemine vaid üritamiseks. Tegelikult tunnen aina enam, kuidas poed mind väsitavad. Kaltsukates meeldib mulle küll jätkuvalt käia, kuid mitte enam nii, et võtakski ette ja käiks üle 1-2 poe läbi. Lihtsalt ei viitsi ja vaja pole ka tegelikult midagi.
 Millest aga jätkuvalt küllalt ei saa on küünelakid. Olen tükk aega tahtnud matti lakki. Kui Mari neist mulle äkki eelmisel aastal rääkis, siis mõtlesin küll kohe, et mulle meed ei meeldi, sest mulle on alati meeldinud läikivad küüned. Mida aeg edasi, seda põnevamatena on need aga tundunud. Mulle meeldib väga Maybelline'i Vintage Lether, kuid kuna ma pole näinud sellele veel head soodukat, on see ostmata jäänud. Avastasin Prismast Wild&Mild sarja matid lakid ning kohe tekkis soov osta endale must lakk. Ma ei tea miks. Käisin seda tükk aega vaatamas, uurisin teisi värve. Roheline, sinine ja heleroosa on ka väga kenad. Ei suutnud otsustada. Täna siis ostsin selle musta ära. Proovisin kodus peale, kuivas ruttu, jäi täitsa matt, aga midagi on ikka valesti. Äkki ei ole must minu värv küünte peal? Äkki olen lihtsalt harjunud värviliste toonidega? Juba hakkasin kahetsema et sinist või rohelist ei ostnud. Ehk on asi tõesti lihtsalt harjumises. Kole ta pole, lihtsalt sünge (mitte et ma muidu musta ei kannaks ja see mulle ei meeldiks). Aga matt efekt mulle küll meeldib :) vahelduseks on see väga huvitav.


Monday, August 18, 2014

Anna sööb

Viimastel päevadel olen köögis natuke julgemalt tegutsenud ning natuke uusi asju proovinud. Ma ei tea, kas mulle mõjuvad soojad ilmad või Tartus olek nii, aga minu söögiisu ei vähene suvel mitte üldse, hoopis vastupidi.
Tõin Võrust kaasa suvikõrvitsat, kuid ei teadnud täpselt, mida sellega teha. Olen proovinud nüüdseks kahte pastat. Kukeseene-suvikõrvitsa pastat tegin mõned päevad tagasi, täna proovisin pastat singi ja suvikõrvitsaga. Seda viimast olen vist kunagi varem ka juba teinud.
Esimese pasta puhul lõikasin kõrvitsa tükkideks, teise puhul riivisin. Minu jaoks vahet ei ole. Hea oli mõlemat moodi. Kukeseene-suvikõrvitsa pastale panin peale ka riivjuustu, väga hea sai. Julgen veel seda teha.



 Laupäeval võtsime Mariga plaani küpsetamise ning tegime ikka väga korralikult süüa. Kõigepealt oli soolaseks kana-aedvilja wokk spagetidega ning avokaado-tomati-kurgi salat. Seejärel küpsetasime kaks kooki: kleepuva šokolaadikoogi ning sidrunikooki, millest sai ka pilt tehtud. Viimane sai hästi mahlane, sest midagi läks glasuuri tegemisel valest ning sidrunimahla ja tuhksuhkru segu imbus koogi sisse, mitte ei tahkunud selle peal ära. Samas oli kook ikkagi väga hea magus, hapu ja sidrunine :)
Šokolaadikook sai veel parem. Kunagi tegin seda tihti ning nüüd peaks jälle tegema hakkama. Väga lihtne, samas ülihea. Kahjuks pilti ei taibanud me teha.

Täna hommikul tegin sünnipäevast üle jäänud lehttainaga kaneelirulle. Ma olen neid ise vaid paaril korral varem teinud. Kunagi üritasin ise pärmitainast teha, aga midagi läks valesti ja saiad ei kerkinud mitte üldse. Lehttainas on lollikindel ja mugav.
Kaneeli oleks võinud rohkem olla, kuid muidu said päris head. Eks ma tean, mida teinekord teisiti teha. Segan kaneeli koos suhkruga enne segi ning kaneeli panen ikka rohkem.

Selle söögijutu peale tunnen, et kõht hakkab jälle tühjaks minema (mis siis, et sõin poolteist tundi tagasi korralikult pastat).

Thursday, August 14, 2014

Võrus

Jõudsin eile Võrust tagasi ning jõudsin mitu korda endalt küsida, miks ma küll juba varem sinna ei läinud. Palavate ilmadega oleks seal väga mõnus olnud. Sain seal esimest korda üle tüki aja korralikult magada.
Õnneks sain siiski veel paar päeva peesitada ja päikest nautida enne kui jahedaks läks.
Meie aed on suvel kõige ilusam koht, kus olla ning tegin endale seekord mälestuseks päris mite pilti, et oleks talvel, mida taga igatseda.




Sain veeta aega oma imearmaste-kalliste kiisudega. Kittyl olid pidevalt oma kassiasjad käsil, teda ei õnnestunud pildile saada, kuid Kutty viitsib vaid ühest voodist teise minna, teda oli kergem tabada. Ta on meil olnud sellest ajast, kui ma 8 suvel sain ja nüüd olen 24. Vahel muutun ikka väga kurvaks, kui mõtlen, et ta on juba kassi kohta kõrges vanuses, kuid vahel tuleb talle endiselt noorele kassile omane helk silma ning siis ma tean, et see vanus ei tähenda väga midagi ja ta võib vabalt üle 20 aasta elada.

Kohe ikka päris maal elamise tunne tuleb peale. Eile nägin aias suurt rebast ringi silkamas ning autotee äärde oli keegi hobuse viinud. Müstika. Kelle oma? Kust kohast? Vahtisin tükk aega nagu näeks esimest korda. Vahel on kesklinnas ühe murulapi peal ka lehm ja lambad olnud. Linnainimese jaoks on see väga eksootiline vaatepilt.

Tegin kahel korral juubeli tordipulbri-kohupiima-mustsõstra kooki. Sain kõvasti kiita :) Eksole ikka lollikindel retsept.

Saturday, August 9, 2014

Mõned toredad asjad, mille üle rõõmustada

Minu viimane nädal on olnud lihtsalt üks olemine. Palavus, mis varem oli nii meeldiv, muutus väljakannatamatuks. Jonnituju kippus tihti peale, nii kuumast, kui ka tegevusetusest. Lihtsalt ei jaksanud midagi tehagi ning öösel ei saanud korralikult magada.
Hakkasin üle vaatama "Räpast Mackeyt", mida Võõpsus mingilt kanalilt juhtusin nägema. See on minu jaoks natuke nostalgiline sari, sest vaatasin seda noorema (koos teiste politsei- ja krimisarjadega) kui meil arvuteid polnud ja teler oli peale kooli ainus meelelahutus. Erinevalt paljudest teistest tüdrukutest eelistan ma head actionit iga kell romantikale.
Lugemisega olen õnneks ikka ka jõudnud tegeleda. Lugesime mõlemad Tõnisega Stephen Kingi "Udu" ja vaatasime ka selle põhjal tehtud filmi ära. Sain "Taeval pole soosikuid" läbi ning hetkel on pooleli koguni kolm raamatut: Remarque'i "Aeg antud elada, aeg antud surra", Camus "Õnnelik surm" ning Lars Kepleri (ehk tegelikult ühe abielupaari) "Painajalik leping" (üllatus-üllatus, krimiromaan). Loodetavasti saan need kõik suve lõpuks läbi ja jõuan veel midagi ette võtta.

Kuigi ma leian, et olen hea stiilitajuga ja mul on maitset, olen ma harva enda väljanägemisega rahul. Eile näiteks oli selline päev ning palusin Tõnisel endast pilti teha kui väljas käisime.


Sain Tõniselt sünnipäevaks hästi ägeda küünelaki (eks ma aitasin natuke ise valida) ning kui valge lakk onmuidu natuke liiga ere, siis koos selle pealislakiga on tulemus väga-väga ilus.
Lugesin kokku, et mul on 34 erinevat lakki, aga ma tahan ikkagi juurde. Kui ma kõrvarõngaste ostmist olen natuke piiranud, siis küünelakkide oma ei hakka vist kunagi vähendama :D




Korjasin Võõpsust endale mustsõstraid kaasa ning tegin vaarika-mustsõstra kohupiima kooki, põhjaks oli juubeli tordipulber. Vahel tahaks küll midagi keerulisemat teha, kui valmis tainasegu, kohupiim munaga ja marjad, kuid samassaab sellise koogi peale alati kindel olla :)


Täna on üle pika aja esimene vihmane ilmning just täna otsustasin ma Võrru suvitama sõita. Ema küll arvas, et homme-ülehomme on ilus, aga ma ei tea. Vähemalt saab sauna ja äkki ka seenele. Humanas on 50 sendi päev, sain sealt ühe tumesinise Zara ja ühe rohelise Vero Moda kampsuni. Hea sügisel-talvel kanda, eriti tööl. Seega on tulek mõnesmõttes juba korda läinud :D Tegelikult kahetsesin bussis natuke, et selle sõidu ette võtsin, aga mis seal ikka. Nüüd olen kohal ja äkki läheb kõik hästi. Oma kassikesi on ju alati tore näha :)

Friday, August 1, 2014

VKÜJP OK suvepäevad

Alates eelmise nädala teisipäevast olen ma kodus ööbinud vaid ühe öö. Ülejäänud aja olen lihtsalt ringi seigelnud, puhanud, kuumust nautinud, külas olnud, Remarque'i "Taeval pole soosikuid" lugenud, veelkord puhanud ja söönud.
Nagu neljapäeval kirjutasin, siis reedel pidin minema väikesele reisile. Reede ennelõunal startisimegi Rakvere poole. Ma polnud seal linnas varem käinud ning laupäevase põgusa külastuse järel jättis ta mulle päris hea mulje. Linnas sees me ei ööbinud, vaid sealt pooletunnise autosõidu kaugusel Laululinnu külalistemajas. Veel enne aga kui sinna jõudsime, käisime Porkunis paemuuseumis ning jalutasime mõisa ümbruses. Ma ikka imetlesin seal läheduses olevaid maju ja aedu ning pidin tunnistama, et see on väga kaunis koht, kus elada.
Mõisa viinaköök paistab üle vee. See oli kunagi rikas mõis, neil oli teine köök ka.


Mõis ise

Porkuni linnuse viimane väravatorntorn, kus nüüd on paemuuseum

Ekskursioonijutu vahele: sain Võru Seppäläst endale uue kübara. Ega ma ei tea, kas mul seda vaja oli, aga ta jäi mulle juba siis silma, kui enne tantsupidu kübarat otsisin. Siis oli ta lihtsalt kallim, nüüd sain ta 10 euroga. Päevitasin Otepääl päikeseprillid päris tugevalt näole ning nüüd ei taha ma neid eriti kanda. Kuuma ilma ja päikesepiste vastu aitab kübar väga hästi, kuid ere valgus on mu silmade jaoks ikka liiga intensiivne ning peaks ikka prille ka lisaks kandma.

Vaade mõisale paemuuseumi tornist

Mõisapreili aia taustal :D

Reede õhtul ei tundnud ma end hästi. Pea valutas, teatud terviseprobleemid ning liiga palju võõraid inimesi. Läksin varakult magama ning lootsin, et laupäevaga läheb paremini. Ja läkski!
Enne lõunat sõitsime Rakverre Eesti politseimuuseumisse, mis oli väga äge koht. Sain näha igasuguseid aparaate, relvi, anda sõrmejälgi, näha, kuidas valmib pilt isiku tuvastamiseks.

Esimene kiirusemõõtja

Esimene alkomeeter

Kõikide pättuste pärast, mis teinud olen :D

Muuseumi üks osa. Lihtsalt nii ilus, et pidi jäädvustama.

Edasi käisime kiirelt lõunat söömas ning Pätsi pagaripoes, kust ostsin Tõnisele küllaminekuks kaasa seemnesepikut ja päikesekuivatatud tomatitega focaccia leiba/saia. Seejärel sõitsime juba Sagadisse metsamuuseumisse ning mõisaparki.

Sagadi mõis

Olgem ausad, mulle täiega sobiks selises lossis elamine.

Aed oli ka uhke


Aga meie päev ei lõppenud. Edasi suundusime mere äärde. Vesi oli üllatavalt soe ja kui see on minu arust soe, siis ta ikka tõesti on soe. Ja oi kui ilus seal oli. Olen varem mere ääres olnud vaid siis, kui kunagi ammu Saare-ja Hiiumaal käisin.

Kuulsal Önilandil :D Tegelikult on see mu enda pandud nimi ning sellest saame vaid mina ja Tõnis aru. Sellel, et "ön" on rootsi keeles "saar", pole nimega mitte midagi pistmist, kui siis see, et saare nimimes on "saar" sees. Saarel elan ka krokodill. Ehk on teda isegi näha.
 Laupäevaga jäin väga rahule. Õhtul mängisime mälumängu ja grillisime. Teadsin kohe käigu pealt 30st küsimusest 2le vastust. Tundub vähe eksju? Aga need küsimused olid ka ikka päris pähklid. Ometi meie tiim võitis (sest mu isa oli seal :D ).

Pühapäeval nägi päevakava ette Rakvere linnuse külastust. See on ikka tõsine turistiatraktsioon.
Väga vahva oli, et linnuses ja selle ümber käisid vabalt ringi elusad loomad. Nii näeb ka linnalaps lammast, jänkut ja hobust.


Ma ei tea, kuidas Anna-Liisa neile hanedele nii lähedal julges olla. Nad häälitsesid ikka väga kurjalt.

Nännnnuuuud


Vaade linnuse sisehoovile, turistidele näidati ka "linnuse sõdurite" marssi, lasti kahurist üks korralik pauk ning lisaks võis leida huvitavaid kohti. 

 
See armastuse kambri uks oli ühessuures saalis, mis tundus olevat koosolekusaal. Huvitav, miks ta just seal oli.

Vaade linnusest välja...

...ning linnusele endale

Öeldi, et Rakveres ei saa käia nii, et tarvasest pilti ei tee. Tegin siis ka. Kellegi käes peaks olema ka grupipilt, kus võib aimu saada, kui suur see kuju tegelikult on.

Pilte ei ole mul piinakambrist, mida meile linnuses tutvustati ning Põrgust, mis oleks võinud olla vabalt Tivoli õudustemaja. Ehk oli isegi korralikum.
Päev oli palav, aga mulle see meeldis. Nüüd tuli aga hakata tagasi kodu poole sõitma. Tegime väikese peatuse Äntu Sinijärve ääres, sest lapsed tahtsid ujuda, mina kastsin vaid varbaid ning edasi suundusime juba õige väikese grupiga Emumäele.

 Vaatetorni ei hakanud ronima, kuid vaatasime üle juurikaskulptuurid. Et mis need on? Mina nagu ka osad teised arvasime alguses, et need on mingid hiiglaslikud porgandid-kaalid. Tegelikult teeb üks onu puujuurtest kujusid.




Kõigi lemmikuks osutus juurikaonn.
 Olin küll pühapäeva õhtul Võrru jõudes  päris väsinud, kuid ometi rahul selle väikese reisiga.
Ega ma kaua ei puhanudki. Esmaspäeval võtsin suuna juba Võõpsu poole ning jätkasin oma puhkust seal.