Jõulumeeleolus tuba ja Anna

Esmaspäeval Jyski kodulehel kolades sattusin millegi erakordselt armsa peale. Nimelt voodipesu komplekt (tekikott ja padjapüür) nimega WINTER OWL (juba nimi on armas). Ma ei saanud sellelt silmi ja mõtteid. Lihtsalt nii armas, just mulle loodud. Neljapäeval ostsin selle ära ning eile võtsin kasutusse. Võtsin oma värvilise voodikatte ka praeguseks ajaks ära ning nüüd kaunistavadki need owl'ikesed mu tuba :) Kartsin, et Tõnis peab seda minu järjekordseks grazy owl lady fantaasiaks, kuid ka tema leidis, et tekikott on armas.

Pohlaokstest, käbidest ja küünlast tegin klaasanumasse kompositsiooni. Kui küünal põlema ka panna, võib see eriti tore välja näha.

Igasuguseid erinevaid küünlaaluseid on mul aknalaulal....seitse. Pluss neli tükki on mujal mujal mööda tuba laiali. Küünlaid peab mul jõulude ajal (ja üldse advendi ajal) väga palju olema. Eile ostsin ühe suure õuna-kaneelilõhnalise küünla ja see põleb täna pea terve päeva. Igasuguseid mune ja karda ma enam ei kasuta, kui küünlad peavad olema (!).

Käisin täna Jaani kirikus kuulamas kontserdit "Jõulud Pariisis". Nagu pealkirjast võis välja lugeda, pidi olema kontsert prantsuse jõululauludega. Tegelikult oli kontsert kaheosaline. Esimese osa moodustas jõuluoratoorium. Ma ei olnud selleks valmis ning kuna ma ei olnud tulnud sellist muusikat kuulama (mis siis, et mõnes muus olukorras oleks ma seda ehk nautinud), ei jõudnud ma prantsuse laulude osa ära oodata. Lisaks oli kirikus päris külm. Prantsuse laulud olid väga ilusad. Lauldi ka muud peale jõululaulude, näiteks laule muusikalist Notre Dame de Paris. Minu keskkooli prantsuse keele õpetaja lasi meil pea terve muusikali ära vaadata, nii et laulud on mulle tuttavad ning olen neid ka hiljem iseseisvalt kuulanud. Näiteks "Les temps des cathédrales" on nii hea, et mul tõusevad iga kord ihukarvad püsti, kui seda kuulen.

Kogu kontsert oleks võinud prantsuse lauludega olla, siis oleksin rohkem rahule jäänud, aga see osa, mis mulle pakuti, meeldis väga :)

What you gonna do with your nice long free day?

Mul oli täna üle oi kui pika aja võimalus mitte ühtegi ülikooliga seotud asja teha. Eile sain esitatud terminibaasi aines Terminoloogia alused ning kandsime ette oma ELi grupitöö. Kartsime kõik, et töö on jama. Saime küll enne kokku ja harjutasime läbi, kuid ikka oli tunne, et pole hästi tehtud. Lõpuks saime aga kiita väga huvitava ettekande eest :) Muidugi teema, inimeste vaba liikumine ELis, on ka huvitav ja mitte eriti keeruline Mina tegelesin tausa ja ajalooga nii et vähemalt mõni asi meie liidust on mulle enamvähem selge. Peame veel kirjalikku osa lihvima ja siis selle ka uu nädalal ära saatma ning siis tuleb hakata kirjalikuks arvestuseks õppima, aga praegu veel selle peale ei mõtle.
Täna lubasin endale vaid natuke töö tegemist ning seejärel käisin kampaania "Ukraina heaks" raames talveriideid kogumispunkti viimas. Mul oli paar täiesti korralikku talvemantlit, üks müts ning kampsun, mis lihtsalt kapis seisid. Hea, et neid Humanasse või mõnda muusse taaskasutuskeskusesse ei viinud. Loodan, et nad tõesti leiavad endale kandjad, kes nende üle väga rõõmsad on.
Tegin täna korralikult süüa (kartuli-kanahakkliha vormi) ning nagu juba varem plaanitud oli, hakkasin ka koristama. Teipisime aknad kinni. Võtsin tolmu nii põrandalt kui kappidelt. Vahetasin voodipesu. Ja mis kõige olulisem, hakkasin tuba kaunistama. Sellel aastal on mul kuidagi eriti vara ja eriti kõvasti jõulufiiling kallal. Juba siis kui oktoobris Võõpsus käisime ja verivorste sõime, ootasin mina jõule. Siiski ma ei hakanud kaunistamisega liiga vara pihta, pühapäeval on ju esimene advent, aga siis ma kaunistada ei saa.
Millega ma valmis sain, sellest homme, sest valgus on liiga halb, et pilti teha.
Kui kell oli märkamatult 20.30 saanud tundsin mina, et peaks veel poes käima. Läksin Maximasse, sest see on kõige lähemal. Ma poleks poodi minnes uskunud, mille ma sealt leian.
Nimelt, leidsin kõige nunnuma tassi, mida kunagi omanud olen :D Ma ei ole üldse suur tassisõber. Ma ei kingi neid ja leian, et need on fantaasiavaese inimene kink (okei, kui tass on väga äge, siis võib-olla ka sobib). Pealegi, palju üks inimene ikka erinevaid tasse kasutab?
Aga kui ma nägin, et see kruus oli täna ka 40% odavam, siis ei saanud ma teda maha jätta. Oleks veel owl'iga olnud, siis ma oleks vist kilkama hakanud (ma ütlengi öökulli asemel owl nii siin kui ka edaspidi, sest see on nii armas sõna). Aga oli foxu. :)

Et päev ei koosneks vaid koristamisest ja et oleks ikka ka puhkuse tunne, võtsin ühe kuuma eukalüptivahu vanni. Tõeliselt mõnus oli :)
Homme peab vist natuke ikka kooli ja tööga tegelema, kuid õnneks hakkavad ained lõppema (kaks tükki ongi läbi, üks kenasti ka arvestatud) ning enam ei tohiks mitut asja ühele ajale koguneda.

Vihkan kui lähen otsima teksaseid kuid ostan hoopis kampsuni ja koti.

Üle-eelmises postituses mainisin, kuidas vihkan teksapükse. Tegelikult tahaksin praegu siiski endale sirgeid, pigem heledaid (kulunud) ja korralikust teksamaterjalist pükse (vb midagi sellist nagu on boyfriend'i teksad). Aga laisk nagu ma olen, otsin neid vaid siis, kui mõnda kaltsukasse satun. Kui ma midagi väga tahan ja mul selle kohta kindel ettekujutus on, siis ma seda tavaliselt ei leia.
Eelmise teisipäeval kasutasin vaba aega ära, et Võru Humanas käia (pea kõik mu riided on varsti sealt :D )
Eelmisel päeval oli just uus kaup tulnud nii, et lootsin 3.50ga saada vähemalt midagi enamvähem sarnast nagu ette kujutan. Kuid ei. Kaks paari, mida proovisin, olid liiga väikesed ning rohkem pükse, mis meeldinud oleksid, ei olnud.
Kuid ma ei suutnud minna mööda kampsunitest. Võru Humanas on nimelt väga palju lahedaid vintage kampsuneid. Kohe esimene ettejuhtuv kampsik läks ostmisele, rohkem ei julgenud vaadata, sest kindlasti oleksin mindagi veel leidnud. Kiirelt vaatasin üle ka kotid ning leidsin sealt ideaalse koti oma tahvelarvuti jaoks ning muidugi on sellega hea poes ja koolis käia. Eelmine portfelli sarnane kott on natuke liiga suur, kui tahan vaid vihiku ja päeviku kotti pista.

Kott on ka saanud juba kiita.

Kampsuni domineeriv toon on muidugi hall, aga see muster on nii äge ja hall värv on ka jätkuvalt äge. Pealegi on kampsun täitsa soe :)

I do not want to live on this planet anymore

Autot mitte omava inimesena olen sunnitud igal nädalal sõitma Tartust Võrru ja tagasi. Tavaliselt sätin sõidu pühapäeva hommiku peale, kuid kuna käisin eile Rannus Torbikute sünnipäeva kontserdil ning jõudsin alles öösel koju, otsustasin hommikul kauem puhata ja Tõnisega aega veeta ning alles õhtul Võrru sõita. Valisin 18.30 väljuva bussi. Tahtsin jõuda nii, et oleks aega ka Võrus poes käia. Kuni bussi jõudmiseni läks kõik nagu arvata võib, ei midagi ootamatut. Buss sulges ukse, hakkas peatusest välja tagurdama, kuid just siis tormas ukse juurde kari lapsi-noori, kes hakkasid ust taguma. Eks bussijuht pahandas nendega, et nad õigel ajal tulla ei taibanud, kuid võttis nad peale. Umbes 8-10 erinevas vanuses last paigutasid end bussi istuma, suurem osa jäi minu selja taha. Noorem võis olla 10-12, vanim oli välimuse järgi 15 aastane neiu. Otsekohe hakkasid nad omavahel üle bussi seletama. sain aru, et nad olid väga erutunud napi maha jäämise pärast, kuid sellega nende sõnavõtud ei piirdunud. Väga kiiresti hakkasid nimetatud kodanikud tegema üksteise võidu erinevaid loomahääli, isegi see kõige vanem neiu määgis nagu lammas. Minu kõrval pingireast tegi üks ukrainlasest härra noortele märkuse. Mingil hetkel hakkasid nad omavahel kohti vahetama ja neiu sattus minu selja taha. Tundsin järsku, et keegi puhub mulle juustesse. Keerasin ümber, neiu vaatas otsa ja ütles: "Sorry!". Keerasin pea ära ega öelnud midagi. Tema kõrval olev väike poiss küsis, et kellega tüdruk rääkis. Viimane vastas: "Sellele naisele ütlesin, ma puhusin talle pähe". Seejärel pani neiu kõvasti käima mingi hirmsa muusika ja hakkas kaasa laulma. Ma ei pidanud enam vastu, keerasin ümber ja ütlesin väga konkreetselt, et kui tahab muusikat kuulata, pangu klapid pähe. Tüdruk pani muusika kinni ning vahetas istekohta. Minu taha tuli üks noorem poiss. Ei läinud eriti aega mööda, kui kuulsin seljatagant vaikset juttu: "Ära löö. Ära .....(ropp sõna, mida välja kirjutada ei sobi)." Keerasin taas ümber ning nägin, et üks poiss hoidis teisel jopest kinni rusikas endal löögivalmis. Küsisin siis, et mis ta teeb. Lööja vastas ausalt: "Kiusan teda". Ütlesin siis, et poisid segavad mind ja teisi, mille peale lööja küsis: "Keda teisi?". "Kõiki teisi, kes siin bussis on," vastasin. See kaklus rahunes maha. mingil hetkel ilmus minu selja taha ka kolmas poiss, umbes 11 aastane (välimuselt) ning kolmekesi hakkasid nad suitsuäri ajama. Jah, need lapsed müüsid üksteisele suitsu ning siis veel näitasid teistele, mida nad ostnud on.  Pärast seda juhtumit tekkis vanemal neiul poistega mingi probleem ning hakati lausa üle istmevahede üksteist taguma. Siis käratasin päris kurjalt: "Mis teil viga on?!", pärast mida käratas ka ukrainlane, et kas ei saa vait oldud ning kui vaja, tõstab lapsed bussist välja. Edasi karjusid lapsed üksteise peale, et vait jäädaks, kuid ega nii ju mingit vaikust ei olnud. Kui buss lõpuks Võrru jõudis, lendas kogu kaader välja suitsu tegema, ka 11 aastane lükkas suitsu suhu. Nägin, kuidas bussijuht uksed kinni pani ja ära sõitma hakkas. Siis muidugi jooksis kogu kari uuesti bussi poole tagasi. Kahjuks neid maha ei jäetud.

Kui jõudsin vanemate juurde, küsis ema, kuidas sõit läks. Tuli välja, et ta teadis, et selle bussiga sõidavad mingid Vastseliina erikooli õpilased (seda, et nad erikoolist olid, sain juba loomahäälte juures aru, kuid ma ei teadnud, kuhu nad sõidavad), kuid ta ei arvanud, et asi nii hull on. Mu vend oli kunagi sama bussiga tulnud ning nüüd pidi seda edaspidi vältima ja mina väldin ka. Ma pole mitte kunagi bussis kedagi keelanud. Olen olnud samasugune vaikne kannataja nagu teised inimesed täna peale minu ja ukrainlase, kuid ilmselt on töö noortega mu natuke julgemaks teinud. 

Kohati oli väga kurb, sest see pole puhtalt laste süü, et nad nii käituvad, see on eelkõige vanemate süü. Lapsed ei hakanud sõimama, kui neid keelati. Nad isegi vabandasid ning keelasid üksteist, kuid siis jälle unustasid, kus asuvad ega saanud aru, et nad on ebaviisakas ja häirivad. Vähemalt nii mulle tundus. Ka omavahelises suhtluses jäi mulje, et nad ei oskagi käituda üksteisega viisakalt ja arvestavalt. Samas olid nad omavahel sõbrad, elasid samas ühikas, käisid osaliselt samas klassis.

Kõigist mu senistest bussisõitudest oli see ilmselt kõige ebameeldivam ja ärritavam, loodan väga,  et mul õnnestub seda bussi edaspidi vältida.

Talvesaapa vaimustus

Kui ma muidu armastan riideid ja ehteid ning neid võiks mul olla lugematus koguses, siis kahe asja, saabaste ja teksade peale ma aega ja raha kulutada ei viitsi. Teksade proovimine ja just õige paari leidmine on kohutavalt tüütu, lisaks ei meeldi teksad mulle eriti riietusesemena. Saabaste otsimisega on sama lugu. Tüütu on valida ja otsida just sobivaid ning selliseid, mis poleks liiga kallid. Oma seniste talvesaabastega olen aasta aega käinud ja tundub, et saaks veel aasta kui mitte kaks käia. Ometi lisandus mu jalatsikogusse kolmapäeval kolm uut liiget.
Oktoobris näitas Mari mulle ühte saksakeelset internetilehekülge, kust saab tellida päris odavalt igasuguseid jalanõusid. Mul oli selgelt meeles see, mis juhtus Hiinast tellitud kingadega. Kaks paari, mis suure hurraaga tellisin osutusid vaatamata lubadusele, et nad vastavad suurusele 41, liiga väikesteks ning seisavad mul nüüd niisama kingariiulis. Seekord polnud tegu aga Hiina kaubaga. Saime piltide järgi aru, et sama pood müüb Eedenis teisel korrusel odavaid jalanõusid ning, et selle sama poe talvesaapad (millega väga rahu olen) ostsin ma eelmisel sügisel. Leidsime juurde neli inimest, kes ka saapaid tellida soovisid ning üle nädalala tagasi tegime tellimuse. Kolmapäeval sain enda osa kätte.
Sattusin hoogu ja tellisin kolm paari. Ma ei mäleta iga paari täpset hinda, kuid kõik maksid kokku alla kolmekümne euro, mis pole kolme paari kohta sugugi palju. Eriti kui selgub, et nad on hea kvaliteediga.

Neid musti kandsin eile. Tegin neid natuke ümber ning asendasin puiduvärvi pärlid mustade puidust pärlitega. Minu arust on niimoodi kenam.Saapad on täiesti parajad ning väga soojad nagu lootsin.

 Need on pigem varakevade või hilissügise saapad. Samas mingisugune karv on neil sees, ehk sobib ka väiksemate miinuskraadidega. Jällegi on saapad täiesti parajad :)

 Need sinised meeldisid mulle väga värvi poolest. Miks peavad saapad olema mustad või pruunid? Kuid nende probleem oli see, et saadaval oli maksimaalselt vaid suurus 40. Seega võtsin neid tellides riski, et nad võivad olla liiga väikesed... ja olidki. Mitte küll nii väikesed, et kanda ei saaks, kuid suurest varbast ikka natuke pigistavad. Samas on nad nii armsad, et ma ei tahaks neid maha müüa. Olen kuulnud, et kingsepa juures peaks saama saapaid natuke venitada. Kandmisega venivad ka natuke.

Nüüd on muidugi hommikusel riietumisel lisaprobleem juures. Kui varem ei suutnud ma riideid ja aksessuaare valida, siis nüüd on saapavalik ka veel juures.

Varesele valu...harakale...ei, refluksi harakale ei soovi...

Olen jälle blogi koha pealt laisaks muutunud, keegi mind tagant ka ei torgi.
Ja ega midagi eriliselt rõõmsat pole ka rääkida. Olen viimased viis päeva võidelnud ootamatu terviseprobleemiga, mis lõi välja juba kolm nädalat tagasi ning on sellest ajast alates aina hullemaks läinud. Nimelt, arvestades ravimit, mis mulle välja kirjutati ja sümptomeid, on mul reflukshaigus. Olen juba kahelt inimeselt kuulnud reageeringut, et "ah kõrvetised jah, mul on need ka vahel" umbes nagu poleks see midagi, mille üle väga kurta. Kõrvetised esinevad tõesti mingil ajal paljudel inimestel, kuid kui neid hakkab esinema väga tihti ning nad hakkavad segama normaalset elu, siis võib asi muutuda väga tõsiseks. Asi käib nii, et maohape pääseb maost söögitorru ning põhjustab valu või ebamugavustunnet. Minu esimene probleem oli see, et kolm nädalat tagasi hakkasin tundma takistust neelamisel (nagu siis kui tablett halvasti alla neelata). Jäi ootama, et tunne kaoks, kuid ei kadunud. Nädal hiljem panin arstile aja. Selleks ajaks sai aru, et õhtuti läheb enesetunne halvemaks. Hakkasin tundma, et mul on söögitoru, lisaks tekkis rõhumistunne rinnakusse. Kui arsti juurde sain, siis taheti kõigepealt välistada muud probleemid ning lasin teha vereproovid, mis olid korras. Alles sellel esmaspäeval sain käia röntgenis, mis oli täielik ajaraiskamine, sest oleksin võinud ka ise kinnitada, et põskkoopad mul haiged ei ole. Esmaspäevaks oli valu rinnakus muutunud väga tugevaks. Tegelikult kestis valu pühapäeva õhtust teisipäeva varahommikuni ning nii non-stop. Olin väga kurnatud ning plaanisin end töölt ära küsida. Sain teisipäeval alustada Omeprasooli võtmist, mis peaksid vähendama maohappe kogust, lisaks lasin Tõnisel maoteed osta.
Ma poleks ise arvanud, et mul võiks maoga probleeme olla, sest kõrvetavat tunnet pole olnud, kuid kui lugesin refluksi sümptomeid, oli väga tuttav tunne.
Rinnakutagune valu - olemas (valu on isegi selja keskel)
häälekähedus ja kurguvalu - olemas
takistus ehk nn klomp kurgus - olemas
Ma ei tea, kas minu neelamisraskus ongi see sama klomp või on see mingi muu asi, aga ka see pole kuhugi kadunud.
Ega ma enne esmaspäeva muidugi absoluutselt ei hoidnud ka ennast. Sõin ja jõin, mida tahtsin ja millal tahtsin. Tegelikult ma kartsin, et kui tulebki välja, et midagi tõsist on viga, siis ei saa enam nii elada nagu varem ning tahtsin veel natukene juua hommikul tühja kõhu peale kohvi, süüa kolm viilu leiba koos rasvase kalaga ning õhtuks lubada endale veini.
Muidugi olen nüüd pahane enda peale, sest enesetunne on halb. Hommikul oli veidi parem, kuid praegu on jälle rindkeres ebamugav ning valulik.
Olen jälginud esmaspäevast alates igat asja, mida suhu panen. Täna lubasin endale kohvikus tüki rummi-ploomi kooki, ei tea, kas see tekitab nüüd halba tunnet?
Söön põhiliselt banaane ja porgandit, hommikuks putru, lõunaks aedvilju ja kana. Magan kolme padjaga, et ülakeha oleks kõrgemal, joon küll kohvi, kuid vaid ühe tassi hommikul peale sööki, kui kõht on täis. Ma ei söö vähemalt kaks tundi enne magamajäämist, lisaks püüan jälgida, et ei kummardaks või ei istuks kummargil, aga siis tuleb ka kohe valu, mis sunnib end sirutama. Võib-olla ei tekigi tulemus nii kiirelt, kuid see, et olukord eriti ei parane, on väga hirmutav.
Esmaspäeval pidin uuesti arstile helistama. Siis nõuan igal juhul gastroskoopiat, et teaks kindlalt, kui tõsine asi on. Ma kardan tegelikult, et peangi oma elu tõsiselt muutma hakkama ning ei saa enam kunagi päris normaalselt elada. Võib-olla mõtlen üle, kuid olen lugenud inimestest, kes aastakümneid selle haigusega elanud on. Ta ei pidanud olema väljaravitav, ainult leevendatav.
Eile tulin koolist koju ja lihtsalt hakkasin nutma. Ma lihtsalt ei suutnud taluda mõteteid, et midagi võib olla tõsiselt valesti ja et nüüd äkki hakkabki nii olema, et vahepeal on nii halb nagu praegu.

Üks, mis haigusele kaasa aitab, on stress. Maohappe tootmine pidi siis suurenema. Muidugi küsiti ka arsti juures, et kas olen muretseja-tüüpi inimene. Üldiselt olen küll, aga praegu ei ole väga pingeline periood. Nüüd muidugi läks pingelisemaks. Hakkasin mõtlema ka asjade üle, mis mulle muret tekitavad. Ülikooliga on kõik korras. Kõige suurem mure on tuleviku pärast. Ma ei tea, kas minna järgmisel aastal Prantsusmaale või mitte. Ma ei tea, mis minu eraelust saab, kui otsustan minna. Ma ei tea, mis saab tagasi tulles. Kas ma saan ülikooli lõpetatud? Kas ma saan kuhugi tööle? Praegu oleks lihtsalt väga hea võimalus minna. Ma olen noor, mulle antakse raha ja korraldatakse palju asju ära nii, et ma ise ei pea ülemäära tõmblema. Samas võib tekkida probleeme ülikooli lõpetamisega, sest pole teada, millal oma prantsuse keele tõlkeaineid teha saaksin. Välismaal tuleks tõlkida prantsuse-inglise suunal, kuid oskustekstid on niipidi tõlkides ikka väga rasked arvestades seda, et ma kummagi keele oskussõnavara ma eriti hästi ei tunne (kui siis prantsuse keeles tunnen paremini). Ma tean, et oleksin jube kurb, kui ära läheksin, aga tean ka, et oleksin kurb kui ei läheks, sest sellist võimalust mulle enam ei pakuta. Keeleõppe ja elukogemuse mõttes tuleks igal juhul minna.
Eks praegune töö tekitab ka natuke stressi. eelmisel aastal tegin seda natuke suurema rõõmuga. See aasta olen väsinud. Kahe linna vahet sõit väsitab. Tööd on palju. Ma ei oskagi eriti puhata. Tavaliselt puhkan siis kui bussiga sõidan, sest ma lihtsalt ei saa samal ajal midagi teha. Kurb on, et 24aastasena on terviseprobleemid ja seda võib-olla liigse stressi tõttu. Tekkib ikka päris halb tunne ning mõte, et järsku elan oma elu valesti.

Täna ometi lubasin endale lõbusaid tegevusi Valmistasin küll hommikul Euroopa Liidu grupitöö ühte osa ette, kuid peale lõunat läksin Oliveriga kohvikusse ning peale seda Marile külla. Väga tore oli neid mõlemat näha :) Otsustasin, et nüüd õhtul ma ka koolitööga ei tegele. Väga suuri ja raskeid asju ei olegi hetkel õnneks. Lähen voodisse, loen Marilt saadus raamatut toitumissoovituste kohta erinevate tervisehädade korral ning ootan Tõnist koju. Ja muidugi...püüan vähem muretseda ja niiviisi stressi juurde tekitada.

Liiga palju riideid? Mitte kunagi!

Oleks kunagi ometi nii, et ma ütleks, et riideid on nii palju, et rohkem juurde pole vaja.
Tegelikult pole ma juba nädal aega ühtegi uut asja endale muretsenud. Eile leidsin emale halli poolvillase seeliku, mida ta tükk aega soovinud on. Enda riidekappi olen aga eelnevatel nädalatel täiendanud. Juba mõned nädalad on mul näiteks olemas kauaigatsetud teksapluus. Ostsin selle Marilt ja see on praegu üks kõige kantumaid esemeid mu garderoobis. Lisandunud on Hiina "dressikad" (lisaks pääsukestele ka põdrad), seelikud, kampsunid.
Kuid alustan algusest:
Ülilahe kardigan Humanast 3.50ga. 

Teksapluus sobib enam-vähem kõigega (v.a siniste teksapükstega)

Olin just üks päev varem soovinud musta põlvini liibuvat ja natuke paksemat seelikut ning nagu tellitud, leidsin selle 5.60ga Kõige Poest.

Samas poes oli ka kampsun, ilma milleta ma ei saanud ära minna (3.80)

Ja et riidekapp liiga musta-valge-beežiks ei muutuks tuli ka üks värviline seelik muretseda (Kõige Pood 3.80)

Hiina pluusiga olen väga rahul. Materjal on küll sünteetiline, kuid pilt ja suurus just sellised nagu pilt lubas (päriselt on siiski värvid erksamad).

 Kätte sain ka kaks paari topelt-pärl kõrvarõngaid. Üks paar on klassikaline valge ja läikiv, teine matt koobaltsinine. Kui neid esimest korda kevadel ühel neiul tänaval nägin, ei meeldinud sellised kõrvarõngad mulle eriti. Kui teine kord nägin internetis, siis pidin tunnistama, et tegelikult on nad ikka päris huvitavad ja nüüd, kui mul endal need on, siis olen väga rahul. Nad on ikka väga armsad ja ilusad :)

Head asjad võiks ju kesta...

... aga kui kogu aeg oleks hea, siis ei saaks enam aru, et on hea.
Kui võrdlen oma meeleolu nädalavahetuse ja tänasega, on kontrast päris suur. Eile oli jälle üks neist kordadest, kui olin tõsiselt õnnetu, et pean teise linna tööle käima. Oleksin tahtnud hoopis koos Tõnisega koju minna.
Nädalavahetusel tundsin end nagu kass Minni, kelle elu käib söömise ja vedelemise ümber. Mina muidugi väga vedeleda ei saanud, tegin oma kultuuridevahelise kommunikatsiooni kodutöö valmis (ning nüüd parandan ja mõistan, miks kell 22-23 pole soovitatav kirjalikke tõid teha...kirjavigu on paksult ja sõnajärg pole ka ühele tublile magistrandile sobilik). Aga siiski polnud mul vaja mitte midagi muud teha. Ei pidanud koristama või süüa tegema. Polnud vaja kuhugi minna ega mingeid tüütuid asju ajada, pluss sain veeta kalli inimesega väga mõnusalt aega.
Laupäeval käisime Peipsi ääres. Nägin Räpina ranna ära. Suvel võib seal päris tore olla. Tahaks paate näha.

Ilm oli jahe ja veidi tuuline, kuid taevas oli väga ilus. Inimesi liikus rannas väga vähe. Ronisime ka vaatetorni ning nägime Venemaad.

See on mingi seadus, et kui üks hetk on kõik kena ja tore, siis järgmine hetk on paha-paha. Eile öösel, kui unetuna voodis olin ja norskavat kassi iga natukese aja tagant nügima pidin, mõtlesin, et kui praegu on kehv olla, siis varsti on jälle hea ja tore. Nii lihtsalt on. Peab olema! Ma ei teagi, mis viga on. Natuke kõike. Mure tervise pärast, mure tuleviku pärast, mure kooli pärast, mure selle pärast, et olen jätkuvalt salasöödik :D (no pidevalt käin vaikselt salaja köögis näksimas, samas tean, et see pole hea ja pole sellega rahul, aga tagasi hoida end ka ei suuda)
Aga eks ma jään meeleolu paranemist ootama ja loodan, et see juhtub varsti.