Autod ja BabyBack

Tegime täna ühe korraliku väljas käimise ning võtsime plaani külastada kõigepealt Motosõud ning seejärel minna sööma. Nägime päris ilusaid masinaid (kahjuks ei viitsinud ma neist pilte teha ega autodesse sisse ronida, mis oli võimalik). Endale tahaks suvilabussi, siis oleks hea reisima minna. Üks buss, mis vaatamiseks välja oli pandud maksis kõigest 60 000 eurot. Nagu ma olen juba varem öelnud, siis mulle meeldivad autod väliselt. Kui autokoolis käisin, oli huvi ka sisemuse vastu. Äkki oleks ka praegu, kui mul endal auto oleks. Õnneks on mul Tõnis, kes oma teadmisi minuga jagab ja mulle selgitab, mida üks või teine asi tähendab. Eile näiteks näitas mulle majade vahel autosid ning mina pidin ära arvama, mis margiga on tegu. Okei, sellega saan hakkama, aga mudeleid ma küll ei tunne ja kuju järgi ei erista. Samas oleks aga äge vahet teha ja midagi enamat teada, kui et "see auto on punane" või "see auto on suur".
Peale näitust tulime kesklinna ning läksime BabyBack Ribs&BBQ restorani. Tõnis sai sünnipäevaks vautšeri ning saime endale valida XL suuruses pitsa ning pudeli veini.
Pitsa oli hiiglaslik. Sellest oleks jagunud neljale inimesele. Mina sõin ära kolm, Tõnis neli lõiku, ülejäänud lasime kaasa pakkida.
Nagu pildilt näha võib, oli tegu väga rikkaliku pitsaga. Juustu oli nii paksult, et muud asjad ei paistnud välja :D Muidu valisime Kansase pitsa, kus olid lisaks tomatipastale ja juustule veel sink, pepperoni, šampinjonid, hapukurk ja sibul. Põhi oli kõigest mõne millimeetri paksune ehk siis just selline nagu hea pitsapõhi võiks olla.

Aga kindlasti tahtsime ka mingit magustoitu proovida. Alguses, enne söömist, plaanisin võtta Ameerika õunakoogi või New Yorgi juustukoogi. Pärast söömist tundus aga piimakokteil parem valik. Mina valisin bubblegum'i ning Tõnis choco-cherry maitsega joogi. Jälle jäin vägagi rahule.

Ka teenindus oli väga meeldiv. Mulle meeldis see, et kliendid saadetakse lauda ning ettekandja käis aed-ajalt uurimas, kuidas toit maitseb või kas saab midagi meile veel pakkuda. See tekitas tunde, et olen teretulnud ning minu kui kliendi vajadustega tõesti arvestatakse.
Leidsime juba uued kupongi ning mõtlen, kas peaks selle ära ostma. Hinnad on tegelikult päris kallid (samas sooduskupongidega pole hullu), aga praegu arvan, et nii toit kui ka teenindus ja interjöör on seda väärt.

Väikesed ja suured võidud

Tuesday was a good day.
Kui kogu aeg läheb viletsalt, oled haige ja väsinud ja tööd on palju, siis millalgi peab ju hästi ka minema. Ja minul läks, kohe oi kui hästi.
Muidu oli teisipäev nagu ikka tavaline tööpäev, millele järgnes koolipäev, kuid seekord juhtus ka ometi midagi ootamatut.
Ootamatus nr 1:
Mul oli tööl nii 50 minutit vaba aega ning läksin üle tee kaubamajja. Humanas pidi uus kaup olema ning mina tahtsin ikka veel teksapluusi (sain aru, et olen seda umbes aasta aega taga ajanud ning ikka pole leidnud). Ka seekord ei leidnud ning otsustasin põigata korraks Seppälässe. Seal olid suured allahindlused. Vahtisin ringi ja arvasin juba, et peaks kohe-kohe tagasi tööle minema, kudi siis jäi silma üks mustvalge geomeetrilise mustriga kleit, millel hinnaks 5 eurot. Tundus kena, S-suurus. Vaatasin edasi ja leidsin sama tegumoega veinipunase kleidi, hinnaks 2-eurot. Jäin mõttesse. 7 eurot kahe kena kleidi eest poleks ju palju. Läksin ehteid vaatama ning leidsin ka kõrvarõngad, mis sobiksid hästi veinipunase kleidi juurde, hinnaks 2.48 eurot. Kleidid istusid nagu valatult. Otsustasin, et ehteid on ka ikka vaja. Natuke kahju hakkas, sest 9.48 eurot on vaese tudengi jaoks ikka suur raha, aga läksin ometigi kassasse. Küll hiljem jõuan mõelda välja, mille eest end premeerida võin. Kassas lasi müüja mu asjad läbi ning ütles siis, et läheb vaatab, kas mustvalge kleit ka mitte 2 eurot ei peaks olema, sest tegumood on ju sama. Teist samasugust ta ei leidnud, kuid otsustas ikkagi, et teeb selle kleidi mulle samuti 2 euroga. Sain seega kolm asja odavamalt kui algselt kaks olin plaaninud osta. Olin väga meeldivalt üllatunud.

Olen aru saanud, et tahvliga ikka alati väga häid pilte ei saa. Vähemalt kui endast kaugemal seistes pilti tahan, siis nad eriti head ei tule.
Neid kleite tahtsin eriti tööl käimiseks. Siiani olen välja näinud nagu teismeline :D aga nendes kleitides olen stiilne naisterahvas. Ja need on niiiii seksikad. Ühest küljest on kleidid pikad ja katavad nii jalgu kui ka õlgu, kuid samas on nad liibuvad ning ei muuda mind jahukotiks. Ja need olid mõlemad vaid 2 eurot tükk :D

Ootamatus nr 2:
Asusin just töölt bussijaama poole teele, kui telefon helises. Helistati Miniristikust. Olen kaks kuud saatnud ristsõnade vastuseid ära. Mitte kunavarem pole ma seda teinud, kuid kuna suvel hakkasin neid rohkem lahendama, siis mõtlesin, et miks mitte. Sain kohe aru, et olen midagi võitnud ning palusin mõttes, et see poleks matkamüts või käterätik ning et 10 eurot oleks päris hästi. Ja siis teatati mulle, et olen võitnud peavõidu!!! Kohe ei saanud ma arugi, et mis see peavõit oli, aga kohe mulle ka öeldi, et see on 100 eurot. Ma alguses ei uskunudki seda, kuid nii see oli. Olen elus vaid korra varem midagi võitnud. See oli üks käsitöö kõrvarõngas, mille loosimist FBs jagasin. Tookord olin ka täielikus hämmingus, et kuidas just mina võitsin. Teisipäeval ei suutnud ma aga mitte kuidagi oma õnne uskuda. Kõigepealt soodne tehing poes ja siis ristsõna peavõit. Peale tööd kooli minek ei tundunud enam üldse nii jube ja raske. Lisaks nägin natukeseks Marit, kes aitas mul  järgmiseks päevaks ühte üllatust ette valmistada. Eks pingelisel ajal on ka see võit, kui kalleid inimesi natukeseks näha õnnestub.
Õhtul meisterdasin Tõnisele salaja sünnipäevakoogi ning tundsin end hoolimata pikast päevast väga hästi.

Tänase päeva võit oleks see, kui suudaksin end kätte võtta ja terminoloogi aluseid õppima hakata, kuid pugisime end Tõnisega Hesburgeris rämpstoitu täis ning hea meelega läheks magama. Aga võib-olla lähengi ning õpin siis õhtu poole.

Koolijutud

Jube tore, kui inimesed unustavad.
Kaks õppejõudu juba on unustanud koduse töö juhiseid saata, mis tähendab, et kodust tööd ka teha ei saa. Ega keegi ei tahtnud uurima ka hakata ja meid meelde tuletada. Tegelikult mina kirjutasin ühele õppejõule, sest kartsin, et minu meiliaadress ei tööta. Küsisin, kas ta on juhised laiali juba saatnud, kuid minu kirjale ei tulnud mingit vastust ning nii asi jäigi. Ega ma ei kurda. Sellel nädalavahetusel on küllaltki vaba ja hea olnud. Tegin ära ühe testi, mille tähtaeg on alles 25ndal ning hakkasin eesti keele harjutusi tegema, mis tuleb esitada alles oktoobris.Tean juba, et järgmisel nädalavahetusel on mul kõvasti tööd ning sellepärast lubangi endal praegu lebotada. Ma kardan, et siis tuleb hakata järgi tegema neid asju, mis praegu jäid/jäävad tegemata ning oktoobri alguseks on mul vaja koostada ühe oskussõnastiku kriitika Vikipeedias. Sellega saab omajagu tööd olema. Natuke uurisin selle kohta, kuid ega aru küll kohe ei saanud, et mis ja kuidas.
Kindlasti küsib mult varsti keegi, et kas ma olen rahul, et eriala vahetasin (enne muidugi küsib veel keegi, kas ma baka olen juba ära lõpetanud. Seda küsimust kuulen liiga tihti ja millegipärast on see väga ärritav, äkki sellepärast, et lõpetasin baka ära üle aasta tagasi).
Aga kui keegi küsib, kas olen rahul, et eriala vahetasin, siis praegu ütlen küll, et jah. Mul pole küll praegu mitte ühtegi prantsuse keelset ainet, vaid ainult alusained, kuid need on väga huvitavad. Lisaks mõjub kuidagi väga värskendavalt, et ma enam kirjandust ei pea õppima. Selle üle rõõmustasin täna hommikul, kui Camus "Õnneliku surma" lõpuni lugesin. Kui ma ütlen inimestele, et mulle ei meeldi kirjandust õppida, siis on mul tunne, et arvatakse, et mulle ei meeldi lugeda ning tavaliselt imestatakse. Vastupidi, mulle meeldib väga lugeda, aga mitte kõike. Ma lihtsalt ei saa kõigest aru või siis ei sobi mulle teatud raamatud. "Õnnelik surm" ei sobinud. Minu jaoks oli see liiga keeruline, täpselt nagu ka Sartre'i "Iiveldus" (neis on ka teatud sarnasusi). Samas teised Camus teosed nagu "Katk" või "Võõras" meeldisid mulle aga väga. Viimase lugesin ühe korraga läbi. Ja kui ma siis PEAN lugema midagi, mis mulle ei sobi ja sellest essee kirjutama, siis see tõesti ei meeldi mulle.
Käisin täna raamatukogus ning võtsin sealt armsa Remarque'i "Kolm sõpra" ning Bernard-Marie Koltès' teose "Läänekallas. Roberto Zucco" (ma ei tea, kuidas seda pealkirja peaks kirjutama, raamatus on kaks erinevat juttu). Ma ei taha prantsuse kirjandusega võõraks jääda ning loodan, et leian ikka rohkem raamatuid, mida naudin. Selle Koltès' raamatu vastu on mul tükk aega huvi olnud. Nimelt olid paljud näited, mida baka töö korpuses kasutasin just sellest raamatust pärit.
Aga mida ma siis õpin?
Mul on seitse ainet, kuid kuna osad ained on üle nädala, siis pole mul ühelgi nädalal seitset loengut, mis on tore :)

Didaktika II (Õpin, kuidas õpetada prantsuse keelt. Esimese osa läbisin eelmise aasta kevadel.)

Avalik esinemine (Praegu on see väga huvitav, kuid kardan praktikume, kus peame hakkama ise kõnesid koostama. Viimati koostasin kõnet põhikoolis.)

Eesti keel (Äärmiselt vajalik aine. Arenesin juba täna kõvasti edasi kui harjutusi tegin.)

Sissejuhatus suulisesse ja kirjalikku tõlkimisse (Ilmselt kõige huvitavam aine. Just sellel nädalal käis meil külalislektor rääkimas diplomaatilisest tõlkimisest. Veendusin, et ma ei taha mitte kunagi teha suulist tõlget.)

Kultuuridevahelise kommunikatsiooni teooria (Praegu tundub huvitav. Olen läbinud kunagi lihtsalt Kultuuridevahelise kommunikatsiooni ja see oli põnev aine. Samas ma ei saa praegu aru, mil määral need kaks üksteisest erinevad.)

Terminoloogia alused (Jälle huvitav, aga raske, sest just siin peame hakkama sõnastikke kritiseerima ning oma terminibaasi koostama. Hetkel tunduvad need väga keerulised ülesanded.)

Sissejuhatus Euroopa Liitu (Esimene loeng oli kohutavalt igav. Teiseks loenguks tegin endale Euroopa Parlamendi osa puust ja punasega selgeks ning siis oli juba parem ja sain millestki aru. Kuulsin ka teisi kommenteerimas, et kui asjast aru saab, on täitsa huvitav.)

Nüüd lülitan end koolilainelt välja ning hakkan vaatama filmi "Hansel and Gretel: The witch hunters". Väljas on juba pime. See pidi natuke õudukas olema (ilmselt Van Helsingi tüüpi), eks ma siin siis üksi pimedas "värisen" :D

Ja ikka tulevad pildid ka. Täna oli jälle ilus päikseline ilm. Kasutasin võimalust ja kandsin oma valget suvekübarat. Mulle on väga hakanud meeldima see vana teksajakk. Teksapluusi olen tulutult kaltsukaid pidi taga ajanud. Eks siis peab jakk sobima.

Owli maania j2tkub

Nii tore oli tulla eile t66lt ning avastada, et kodus ootas mind yks pakike. Seekord j6udis kohale (3 n2dalaga) suurep2rane 66kull-kell-kaelakee.

See j2i mulle juba p2ris ammu silma ning imetlesin seda enne tellimist ikka tykk aega. V2limus on t2pselt selline nagu pildid lubasid. T66le hakkas ka kohe, kui olin kella yles keeranud. V6ib-olla kujutasin ehet natuke suuremana ette, kuid nyyd olen teda paar tundi kandnud ning ka p2ris mitu korda aja vaatamiseks kasutanud ja olen ka suurusega v2ga rahul. Hind oli soodusmyygi k2igus vaid 1,37 eurot :)

Olen avastanud, et loengutevahelised pausid on v2ga m6nusad blogi kirjutamiseks. Saab korraks puhata ning millegi muu peale m6elda. Lisaks on seda v2ga m6nus teha tahvelarvutiga.

Seene-Sauna-Ants ja Alouette

Täna oli enesetunne õnneks hommikul juba täitsa hea. Ja pidigi olema, sest sõitsin hommikul Võrru, et uueks töönädalaks valmistuda. Jube raske oli kodunt ära tulla, aga eks pean sellega harjuma ja leppima nii kaua kuni töö teises linnas on.

Kui ma juba Võrus olin ja end natuke paremini tundsin, siis tuli ka siinoleku aega kuidagi kasulikult sisustada. Ilm oli väga ilus. Tegin vajalikud tööasjad lõpuni ning otsustasin seenele minna. Metsas oli väga ilus. Mul oli kohe kahju, et mingit kaamerat kaasas polnud. Päike paistis, marjad ja igasugused seened piilusid sambla seest. Sammal tundus nii pehme, et oleks tahtnud end sinna pikali visata. Sattusin hoogu ja korjasin lisaks väiksele korvikesele ka ühe kilekoti täis. Kokku sai neid nii palju, et kupatasime pilvikuid ja männiriisikaid kolme potiga.

Peale seenelkäiku sain saunas mõnuleda ja iluprotseduure teha. Keha koorisin vana hea kohvipaksuga ning näole tegin purustatud kaerahelbe ja meemaski. Ma arvan, et kui igasugused poemöksid otsa saavad, siis hakkangi ise koorimissegusid tegema. Sain ju sünnipäevaks ka raamatu selle kohta, kuidas ise kodus lihtsalt maske ja kreeme teha. Võib-olla mõne asja peab juurde ostma/tellima (nt e-vitamiini), aga mina leian, et ise tehtud asjadel on suurem väärtus, kui poest ostetutel.

Veendusin, et prantsuse lastelaulud ei ole päris normaalsed. Üks laul räägib linnul sulgede kitkumisest, teine meremeestevahelisest kannibalismist. Alouette'i (laul lõokesel sulgede kitkumisest) hakkasin eile õhtul kuulama ning see jäi kohe pähe ja ka kummitama. Äkki ikka laseb täna magada. Mari, kas meie ka seda laulu õppisime või oli meil midagi sõbralikumat?

Haiglane olek ja tahvelarvuti kaaned

Juba neljapäeva õhtust peale olen olnud natuke tõbine. Sain mingi viiruse ilmselt koolist. Mäletan, et neljapäeva ennelõunal tundsin loengus, et pilku oli valulik alla ja kõrvale pöörata. Teadsin, et see on haiguse tunnus, kuid mitte mingit haiglast tunnet ei olnud. Terve päeva oli päris hea olla. Õhtul kodus sättisin end lõõgastava joogi ja kudumistööga "Troonide mängu" vaatama ning siis tundsin, kuidas väga kiirest halb hakkas. Eile oli ka päris kehv, kuid kahjuks ei saa ma kerida end voodisse teki alla ning veeta nädalavahetus niimoodi.
Täna olen enamvähem kogu päeva tööga tegelenud. Võib-olla peaks käima väljas jalutamas? Palavikku mul tunde järgi praegu ei ole ning ilm tundub ka päris kena olevat.
Kui kolmapäeval oma tahvelarvutist kirjutasin, siis tahtsin ka juurde mainida, et kaantega läheb natuke aega, kuid juba neljapäeval sain need kätte. Tellisin kaaned Hiinast, sest Eestis on nad ikka liiga kallid. Lisaks tahtsin, et kaasas oleks ka klaviatuur. Ma pole mitte ühtegi asja veel nii kiiresti saanud. Tellisin klaviatuur + kaaned 1. septembril ning kohal olid nad juba 11dal. Olin väga meeldivalt üllatunud.

Kvaliteet tundub olevat päris hea. Kaaned on ilusast mustast nahast. Bluetoothi saime ka ilusti tööle. Hind oli 22 eurot kopikatega. Ma arvan, et üldse mitte paha leid.
Muidugi ma ei tea, kui hästi ja kui kaua see klaviatuur töötab, aga eks ma teadsin, et Hiinast tellides riskin ka mingi jamaga. Loodame siiski, et mingit jama ei tule ja kõik töötab kenasti.
Täpitähtede puudus on suur miinus, kuid kui neid väga vaja on, siis saan ka tahvli enda peal trükkida.

tube 2 ja uus abiline

Koolistress lööb natuke üle pea ning vajasin ruttu teraapilist tegevust. Hakkasin eile uut salli kuduma. Ka sellest tuleb tube sall, mida mulle meeldib kutsuda hoopis infinity salliks.

Muide, selle suurepärase pildi tegi minu uus tehnikavidin. Ostsin eelmisel nädalal endale tahvelarvuti. Eelkõige sai see tehtud tervislikel põhjustel, et ei peaks rasket läpakat koos akuga kaasas tassima ning loodan niiviisi seljavalusid vähendada. Siiani peab tunnistama, et tahvel on kõvasti mugavam, kui sülearvuti ning olen ostuga rahul. Nüüd saab ka paremaid pilte teha :-)

tube sall

Sain täna valmis oma teise tube salli katsetuse. Esimese tegin juba eelmisel talvel valmis, kuid see ei saanud eriti kena. Üleeelmisel esmaspäeval harutasin vana salli üles ning hakkasin Troonide mängu saatel uuesti pihta.

Järgmisena soovin teha tumekollase tube salli. Ehk hakkangi sellega uuel nädalal juba pihta. Mäletan, et esimest salli tegin ikka kuu või isegi poolteist. See sall sai aga valmis kahe nädalaga ning ma ei kudunud iga päev. Eks olen osavamaks muutunud :-)

Esimene

Esimesel septembril on minu jaoks alati kohati kaunis kohati nukker maik olnud.
Minu jaoks on suvi sellega läbi, mis siis, et kalendri järgi veel pole. Aga puhkus on läbi. Homme on mul nii esimene täispikk ja korralik tööpäev kui ka esimene koolipäev ülikoolis.
Sõitsin täna jälle Võrru, et natuke tööd homseks ette valmistada. Mõistsin koju jalutades, et ma pole 8 aastat esimesel septembril Võrus olnud. Eks viimati oligi siis, kui 9. klassi läksin. Alati oli see päev ikka pidupäev koos tordi ja gladioolide ja astritega ning meie, lapsed, olime kõik kenasti riides ja ärevil.
Nüüd pole siin enam kedagi. Ka kõige noorem vend sõitis eile Tartusse. Mõtlesin korraga, et tahaks väga kringlit või torti, kus oleks "Tere kool!" peale kirjutatud. Ega ma Tartus kesk-või ülikoolis 1. septembrit eriti ei tähistanud. Eks käisin infotundides ja aktustel, äkki isegi sõin midagi head. Võrus on aga 1. septembril teine tähendus. Mälestustes on kindlad traditsioonid ja äkki isegi mingi lapselik rõõm, mis siis veel alles oli.
Nägin tee peal ema, kes ütles, et oli küpsisetorti teinud. Vähemalt midagigi.
Olin mitu tundi üksinda. Sõin boršisuppi ja vaatasin "Troonide mängu", tegin tööplaane.
Täna on paha olla täiskasvanu, täna tahaks olla väike Anna, kellele punupatsid tehakse ja kes kahe suu poolega kreemitorti sööb.
Tegin kiire otsingu ning leidsin natuke pilte varasematest esimestest septembritest. Ma vabandan kohe Tõnise ja oma sõbrannade ees, kes on võib-olla arvanud, et olen alati hea stiilitajuga olnud. Tegelikult täitsa piinlik on, aga kuna päev on vastav, siis jagan neid pilte ka teistega.
Kõik on algselt tehtud "seebikarbiga", millel puudus piltide kustutamise ja valimise võimalus. Sellest annavad tunnistust "suurepärased" fotod pooliku Annaga.

1997

,

 1999 koos oma algkooli aegse parima sõbrannaga

 2001 (Kirusin just emale, et küll ma olin kole laps. 9 aastaselt olin veel vähemalt armas, aga edasi muutusin pontšikuks ning riides käia ka ei osanud)

2002 OH JUMAL! Kunagi olid lõngapatsid moes ja mina muidugi olin moekas neiu. Tegin need siis ise ning käisin niimoodi kaks nädalat koolis. Häbi oli aga ilmselt ei tundunud.

2003 Annast sai pubeka-preili. Kaalukaotus on märgatav, riietevalik annab soovida.

 Lemmik esimese septembri pilt selle lõngapatsi kõrval. Aga kõik pildid pidi ikka ära ilmutama, midagi ei tohtinud raisku lasta.

2005 Riietus oli lahe :) mäletan, et sain selle komplekti Balti jaama turult 10 krooniga.

 Huh, sai läbi see piinlik seeria.

Ma loodan, et see uus õppeaasta tuleb vähemalt sama edukas, kui eelmine ning eelmisel polnud üldse midagi viga.
Registreerisin end täna ainetele ning tundub, et saan hakkama, vähemalt sügisel.
Nagu igal aastal, ei ole ma aga vaimselt üldse valmis jälle õppima hakkama. Praegu igatsen neid palavaid juulipäevi, kui voodis vedelesin ning vingusin, et mitte midagi pole teha :D