Park, saun ja Halloween

Sõitme eile õhtul Tõnisega maale. Olin seda sõitu juba 3-4 nädalat oodanud. Et aga saaks ainult Tartust ära vahelduseks.
Muidugi on mul vaja koolitööd teha ning pool päeva olengi teinud kultuuridevahelise kommunikatsiooni referaati. Kogu materjal on nüüdseks läbi loetud ning pool juttu ka kirja pandud. Olen tublim, kui arvasin :)
Aga ega ma siia siis ainult arvuti taha passima ei tulnud. Sõitsime täna ratastega Räpinasse ning lõpuks sain ära teha jalutuskäigu Mõisapargis. Esimest korda käisin seal küll ülemöödunud suvel, kuid siis jättis see mulle nii hea mulje, et tahan ikka tagasi minna. Läinud suvel käisime sealt vaid kiirelt ratastega läbi. Täna aga lausa jalutasime, mis siis, et varbad külmetasid.

Pärast sai kuuma sauna. Tegime kaminasse tule, jõime õlut, kuulasime raadiot – ütlemata mõnus oli. Nii võiks kohe igal nädalavahetusel olla. Õhtuks sai korralikku jõulutoitu (verivorste, kartulit ja kapsast). Eelmisel nädalavahetusel hakkasingi neid juba igatsema.

Kui ma nooremana olin suur Halloweeni fänn, siis nüüd on mul üpris ükskõik. Kui telekast oleks mõni hea õudukas tulnud, siis olekime ikka vaadanud, aga mitte midagi lihtsalt ei ole. Samas nalja ikka pidi saama. Ukse taha tulid kaks väikest poissi, kes ütlesid, et täna on Halloween ning selle puhul peab kommi või raha andma. Oleks nad minu ukse taha tulnud, oleks ma nad minema ajanud ning mardipäeval tagasi lubanud tulla. Muidugi hea võimalus, et midagi saada ja seekord pole vaja isegi laulu või luuletust ära õppida. Natuke kurjaks tegi see olukord mind. Samas oli ka päris veider, et järsku kuskil maal lapsed Halloweeni peavad (kuigi ega nad muud sellest pühast ei tea, kui et Ameerikas käivad lapsed kommi lunimas).

Pääsukesed ja Garnier

Kui ma pidevalt ikka kõvasti vaeva näen, siis vahel võib end ka natuke premeerida.
Juba eile trenni minnes märkasin postkastis pakiteadet. Seal polnud aga ei pakikoodi ega kaalu kirjas. Peast käisid läbi juba mõtted, et äkki saadetigi mulle nüüd postiga mõned harulades ämblikud (nagu ema ükskord hirmutas) või hoopis ebola (nagu Tõnis hirmutas). Läksin täna julgelt siiski postkontorisse ning ei saanud ei ämblikud ega haigusi vaid hoopis pääsukesed.
Tellisin natuke üle kolme nädala tagasi selle pusa-pluusi. Pildi peal oli ta paksem ja soojem. Plussid on need, et ta on täiesti paras ja näeb hea välja hoolimata sellest, et pildil oli materjal ikka päris teistsugune.
Ja jällegi on tegu halli värvi hilbuga. Olen avastanud, et hall ongi sellel sügisel moevärv. Mitmed blogijad kirjutavad sellest ning kiidavad, et tegu pole üldse igava värviga. Olen täiesti nõus :)

Otsustasin, et kui juba läheb asjade saamiseks, siis võiks neid ikka korralikult saada. Käisin läbi Selveri Ilupäevadelt ning tõin koju natuke juuksehooldustooteid (nagu võib aru saada, siis mulle meeldivad Garnieri tooted). Kui ma juba otsustasin, et tahan teist värvi olla, siis tuleb ka selle värvi eest hoolitseda. Võtsin tagavaraks ühe värvi ka juurde, sest praegu maksis see Partnerkaardiga vaid 1.99. Minu  Split-ends bandage juukseseerum hakkab otsa saama. Olen seda poolteist aastat kasutanud ning väga rahul. Just sellepärast jätkuski temast nii kauaks, et ta on nii tõhus. Kuna praegu tahan juukseid kasvatada, siis ei raatsi isegi katkiseid otsi ära lõigata. See vahend liimib otsad kinni ning muudab juuksed siledaks ja pehmeks. Šampooni ja intensiivset palsamit värvitud juustele pole ma varem proovinud. Lootused-ootused on kõrged. Homme hommikul proovin järgi.

.

Proovitreeningud ja kultuuri definitsioonid

Terve selle nädala pakkus MV Spordiklubi taaskord tasuta proovitreeninguid. Võtsin neist muidugi osa nagu ka septembris. Käisin nelja päeva jooksul viies trennis. Teisipäeval ja neljapäeval käisin BodyART treeningul, mis kujutab joogast, füsioteraapiast, erinevatest idamaistest võitluskunstidest ning tavapärastest jõuharjutustest koosnevat programmi. See meeldis mulle väga. Eriti mõnus oli teisipäeva õhtul peale loengut minna a end natuke venitada. Lisaks on treener väga tore. Sain talt nõuandeid seljavenituseks ja soovituse hakata massažis käima. Võimalik, et saaksin oma probleemi isegi korda, kuid selleks on vaja kõvasti tööd teha ja tõenäoliselt ka raha, sest ravimassaažid pole eriti odavad. Õnneks praegu on asi enamvähem kontrolli all, aga seda just tänu igahommikusele võimlemisele-venitamisele.
Kolmapäeval käisin Fitballi trennis. Seal olen varem kaks korda käinud ja see on minu jaoks täiesti sobiv trenn. Suure treeningpalliga on päris huvitav erinevaid harjutusi proovida. Aitab väga hästi tasakaalu treenida.
Eile ehk neljapäeval võtsin lisaks BodyART trennile osa ka Stripdance tunnist. Noh :D raske ei olnud, aga samas ega ma ikka 100% pihta ka asjadele ei saanud. Väga kohmakas tunne oli, aga õnneks olid kõik esimest korda. Täna käisin BodyKST trennis. See on lihastreeningule suunatud tund ehk siis täielikult ma tasse de thé. Kangi tõstan hea meelega, kükke teen veel paremaga.
Tegelikult tahaks/peaks ikka ostma mingisuguse kuukaardi ja hakkama jälle regulaarselt käima, kuid hetkel on aega natuke liiga vähe. Pluss siis oleks mõistlik osta ka kuupilet, mitte kogu aeg vändata rattaga mööda Riiamäge, ajakulu on ikka päris suur. Arvan, et hakkan talvevaheajal korralikult käima. Siis on hea, tean juba ette, millistes rühmatrennides lisaks jõusaalile käia tasub :)

Kui välja jätta trenniskäik ja üks osa ENSV-d, mida õhtusöögi juurde vaatasin, olen kogu päeva tegelenud didaktika teisipäevase ettekandega. See läks mul eile täiesti meelest oma must do nimekirja lisada. Igatahes pean teisipäeval tegema prantsuskeelse ettekande kultuuri erinevate definitsioonide kohta kahe artikli põhjal. Teema on iseenesest huvitav, aga artiklites on kohti, millest on päris raske aru saada. Kirjutasin kogu tähtsama jutu enda jaoks oma sõnadega ümber ja selleks, et ekstra tubli olla, tegin ka PowerPointi esitluse. Praegu pole mõtet asjaga enam tegeleda, sest kell on liiga palju. Pigem lasen tal päeva-paar seista ning siis vaatan uuesti üle.

Kui ma nüüd kiiresti magama ei lähe, siis hakkan hoopis sööma, kõht läks korraga jube tühjaks, aga seda küll endale kell 00.42 lubada ei taha.

Head nädalavhetust või kas siiski?

Mäletan, et üle-eelmisel aastal oli mul põhimõte, et kui neljapäeval koolinädal lõppes, siis ma mitte mingi õppimisega sellel päeval ei tegele. Eelmisel aastal kehtis see idee reedeti. Reedel ma ei õppinud ega teinud tööd. Nüüd pole enam vahet mis päev on. Loomulikult on mul hea meel, et homme jälle natuke kauem magada saab, kuid mingit ülemäärast lebotamist endale lubada ei või.
1) tuleb koostada kolmas (ja viimane juhhuu) kõne avaliku esinemise praktikumiks
2) teha eesti keele harjutusi (Kes ütleb, et eesti keel on lihtne ning mis sellest ikka kõvasti õppida, siis tulgu külla, annan harjutused ette ja vaatame, kuidas läheb. Peaaegu iga nädal olen koju tulles kuulutanud, kuidas on õige öelda ja kuidas mitte, mis sõnu tegelikult kasutada ja mida mitte, näiteks, et ei ole õige öelda "rendiauto" vaid on "üüriauto", sest "rentimisel" ja "üürimisel" tehakse eesti keeles vahet. Renditakse midagi selleks, et tulu saada, nt maad, tööriistu, ettevõtet, üüritakse iseenda tarbeks, nt korterit, maja, autot)
3) teha selgeks Euroopa Liiduga seonduvat...eelistatavalt inimeste vaba liikumise teemat, sest selle kohta tuleb rühmatöö teha (aga kõik muud asjad on ka segased)
4) hakata valmistuma kultuuridevahelise kommunikatsiooni esseeks, enne mida on vaja läbi lugeda ca 90 lehekülge teooriat
5) teha ära iganädalased terminoloogia alased ülesanded (jälle tuleb eelnevalt lugeda tausta juurde)

Lisaks tuleb uue hooga hakata jälle töö asju ajama. Oma 20 minutilistel rattasõitudel koolist koju ja tagasi olen neile juba natuke mõelnud. Järgmine nädal võib-olla polegi väga raske.

Selle nädalavahetuse lugu on:

Olen seda viimasel ajal jube palju kuulnud ja nagu vahel juhtub, siis hakkab mõni laul täitsa meeldima, kui piisavalt kaua kuulata (või siis hakkab hoopis vastu käima).

Foxu

Keskkoolis ja ülikooli esimestel aastatel tuli ette, et vahetasin soengut nii 5-7 korda aastas. Küll ma värvisin, lõikasin, lasin pikendused panna ning siis end siilikeseks lõigata. Kõike seda muidugi ise või mõne sõbranna abiga. Viimastel aastatel olen aga laisemaks muutunud. Muidugi oli väga äge see külje pealt siilikas soeng, mis mul Prantsusmaal oli ning veel uhkem oli punakas-oranž paremalt poolt pikem poisipea, mille 2013 aprillis lõigata lasin. Eelmise aasta sügis-talvel otsustasin aga juuksed mõlemalt poolt ühe pikaks kasvatada ning pruuniks värvida. Umbes aasta aega olengi sama soenguga olnud. Ainult tukka lõikas Mari vahel ning eks kasvades ka soeng natuke muutus. Aina enam tundsin aga, et mul on vaja väikest vaheldust. Lõigata praegu ei taha, järelikult tuli värvida ning üleeile tegimegi Mariga selle plaani teoks.

Enne:

Vahepeal:

Pärast:

Kuna ülemised pildid on tehtud õhtul toavalguses, siis ei jäänud värv päris nii erk nagu ta tegelikult on. Päriselt on ikka oranžim, nagu rebane :D Sarnane värv on mul varem ka olnud, aga siis vussisin selle punaka toonijaga ära. Praegu on veel harjumatu ja võõras. Eile ehmusin natuke iga kord, kui end peeglist nägin :D Aga üldiselt arvan, et see väike muutus oli õige otsus.

Tegin ka Mariga natuke äri ja otsin tema käest ära paari päikeseprille, mis talle tegelikkuses nii väga ei meeldinud kui pildi peal. Mulle pidid täitsa sobima.
Mulle meeldib, et nad on erinevad mu teistest prillipaaridest ning 1.39 euro eest võib ju kanda ka. Teatud riietusega usun, et kannaksin nad väga kenasti välja :)

Kartuli-räimevorm

Nagu eile plaani võtsin, siis jätkasingi täna oma kokandusalaste katsetustega.
Lootsin küll teha ikka suure ja korraliku vormitoidu. Sellise, et homme ka süüa saaks, aga avastasin enne tegema hakkamist, et ainult kaks kartulit oli alles ja poodi ma ka enam minna ei viitsinud. Tegin siis väikese, üheinimesevormi.
Keetsin kartuli ära ja viilutasin. Räimed said juba eile puhastatud, nendega polnud muret.
Ladusin kihi kartuleid, kihi räimi, siis jälle kartulit ning veel kord räimi. Selle peale valasin muna-piima segu kook musta pipra, ürdisegu ja soolatiliga.

See ahjuvorm on mulle just paras, kuid peaksin mõtlema ikka suurema ostmise peale. Eks ma muretsesin selle kunagi keskkooli ajal, kui arvasin, et mina küll kellegagi koos elama ei hakka :D

Panin vormi 180 kraadisesse ahju ning lasin tal seal 20 minutit küpseda, siis keerasin ahju kinni, kuid vormil lasin veel 10 minutit kuumas ahjus olla.

Panin selleks 10ks minutiks ka viilu juustu kalade peale sulama ning lisasin natuke aknalaual kasvatatud basiilikut.
Ja lõpptulemus:

Maitses väga hästi. Oleks veel rohkemgi söönud, kui vaid oleks olnud :D
Sibul sobiks selle toidu sisse suurepäraselt, kuid kahjuks reageerib mu organism sibulale aina metstikuma vastumeelsusega ning kui ma just ei soovi veelta oma õhtut voodis kägaras, siis parem ei hakka seda endale sisse sööma.

Tarte tatin

Astusin täna oma mugavustsoonist välja ning otsustasin proovida ühte enda jaoks täiesti uut kooki. Tegelikult plaanis on see tükk aega olnud, lihtsalt pole viitsinud asja kätte võtta.
Tarte tatin ehk tagurpidi õunakook on prantsuse päritoluga ning tegelikult imelihtne. Olen lugenud ka natuke keerulisemaid variante, kus tainaga natuke rohkem tegelema peab, kuid mina tegin sellise versiooni, kus kasutasin valmistehtud lehttainast.
Püüdsin teha küll retsepti järgi, kuid mingil hetkel tundus, et võid sai liiga vähe ning panin seda juurde. Siis aga sain aru, et tegelikult sai nüüd hoopis liiga palju. Midagi aga enam teha polnud.
Kõigepealt panin kõrgete äärtega pannile 75g võid ja umbes 1,5dl suhkrut. Tükeldasin ära 3 haput õuna. Tegin õhemad viilud kui retseptis kirjas oli. Kõige tüütum oli võist ja suhkrust karamellisegu tegemine. Alguses ei hakanud suhkur üldse sulama, siis paningi võid juurde. Tegelikult oleks pidanud kuumust lisama, selle peale tulin natukese aja pärast. Kui vedel segu valmis sai, valasin juurde õunatükid ja natuke kaneeli.

Kümme minutit see segu podises. Siis valasin õunad koos siirupiga koogivormi. Kirjas oli, et lahtikäiv vorm ei sobi. No sobis küll. Siirup oli piisavalt paks, et mitte välja voolata servade vahelt. Seejärel sättisin õunte peale lehttaina ning panin 220 kraadisesse ahju 15ks minutiks. 5 minutit lasin koogil olla ka ahjus, mis oli kinni keeratud ning mille uks natuke paokil oli.

Ja selline oli ta enne ümber keeramist. Kui kook oli jahtunud panin vormile taldriku peale ja keerasin teistpidi.

Voilà! Kui õunatükke kuidagi sättida, oleks kook parem välja näinud, kuid usun, et maitse oleks ikka sama olnud. Oli karamelline, oli magus, oli hapukas ja oi kui võine. Juurde soovitatakse lisada vahukoort või vanillijäätist. Mina seda küll ei teeks. Kaalujälgijate kook see just pole.

Mul on hea meel, et selle ära proovisin ning teinekord panen võid ikka natuke vähem. Ehk proovin ise tainast ka teha. Üle poole koogi on juba otsas. Sõin ise mitu tükki ja andsin Tõnisele tööle kaasa.

Kuid mu kulinaarsed katsetused ei lõppenud koogiga. Tõin lõuna ajal turu pealt värsket räime ning praadisin neid munaga. Ostsin suure hooga terve kilo kala. Nüüd ei jõua kõike ära puhastada, veel vähem süüa. Mõtlen, et prooviks homme teha räime-kartuli vormi. Kui tuleb hästi välja, saab ka teistele seda valmistada. Kooki julgen küll nüüd teistele ka teha.

Hall hiireke

Minu suurte lemmikvärvide, sinise ja violetse kõrval olen hakanud aina rohkem ka tunnistama, et mulle meeldib hall värv. Üldiselt on ta ju päris igav. Ma ei tahaks endale halli mantlit või kevad-sügis jakki, kunagi pole ma näinud halle saapaid, mis tõesti meeldiks, kuid teatud kohtadesse sobib see värv suurepäraselt. Näiteks olen tükk aega tahtnud endale halli küünelakki. Selveri laadapäevadelt saingi Colorama laki vaid 1.50ga, katsin muidu läikiva laki mati pealislakiga ning tulemus on väga khuul. Ta on ühekorraga nii tagasihoidlik (mitte erk nagu oranž või punane) kui ka silmatorkav (kontrastis nahaga jääb hästi silma). Kindlasti polnud see impulsiivne ost. Käisin reede hommikul poes ning ütlesin endale, et kui seda lakki väga tahan, siis saan järgmisel päeval ostma minna. Kui aga ei taha, siis läheb see soov mul ka üle. Õhtuks olin kindel, et ikka pean selle laki saama ning nii ka läks.

Samal õhtul leidsin Lindexist 4.95 eest tumehallid sukkpüksid. Tegelikult plaanisin osta samasuguseid musti, kuid hall nägi veel parem välja. Kui täna need sukkpüksid koos musta kleidi ja saabastega jalga panin, sain kohe aru, et just see oli õige värv. Lisaks on nad väga soojad (praegu isegi liiga soojad) ja mugavad.
Hall sobib väga paljude teiste värvidega ning pole nii sünge kui must. Järgmise küünelakina tahaksin midagi hõbedast, mis selle halli lakiga kokku sobiks. Kahjuks pole ma näinud enam tükk aega Maybelline'i Brocades küünelakki. Ei tea, kas nad üldse on veel müügis või mitte.

Hall ilm ei meeldi mulle aga üldse. Kui eile oli päris mõnus, siis täna on küll kole. See ilm muudab nukraks ja uimaseks. Pean taaskord Võrus olema. Kapp on jälle täis präänikuid ning selline ilm ajab tagatipuks veel sööma ka (sest tuju on kurb, õue minna ei saa ja toas ka väga palju teha pole).

Kerge sõõm tegevusetust

Sain just valmis kõik kodused tööd, mis selleks nädalaks vaja teha oli (alustasin neid nädal tagasi). Muidugi eelmisel nädalal ma natukene ka ignoreerisin oma tegevusi ning võtsin kolmapäeval ja neljapäeval osa MV Spordiklubi tasuta treeningutest. Käisin kokku viies rühmatrennis (iga tund kestis pool tundi, õige trenn on ikka 60 minutit). Sain kinnitust, et aeroobika (Dance Mix ja Retroaeroobika) ei ole minu jaoks, kuid Fittball oli väga mõnus. Rühmatreeningutest motiveerituna käisin ühe tüki aja jälle ka jooksmas. Aga muu aeg möödus siiski vaid õppides või tööga tegeledes. Ja kui ma siis täna tegin ära Terminoloogia aluste homsed testid, oli kuidagi väga imelik olla. Nüüd ma siis tohin ilma südametunnistuse piinadeta Swamp Attack'i mängida või Imelist Ajalugu lugeda või hoopis teleka ees vedeleda, vähemalt täna. Kohe hakkasin küll mõtlema, et midagi peab ikka tegema. Inerts on sees. AGA, täna ei tee. Täna lihtsalt olen, sest homme on jälle pikk päev ees ning nädalavahetusel saab küllalt asju teha.

Laupäeval jooksmas käies kuulasin üle pika aja oma MP3-st muusikat. Leidsin sealt tõelist kulda. Ma isegi ei mäletanud selliseid artiste (alateadlikult ikka teadsin, aga polnud mõelnud nende peale ega neid kuulanud).
Roisin Murphy on üks mu noorusaja lemmikuid. Eks ma sain temaga läbi Alari tuttavaks ja siis sellega omakorda meenub Võru ja "tormiline" teismeiga. Ja nüüd kuulan teda jälle, teda ja Regina Spektorit.

La plume et la libellule (sulg ja kiil)

Aimasin, et see nädal jõuavad kohale jälle mõned pakikesed ning nii ka läks.
Teisipäeva õhtul ootasid mind kaks väikest pakki, mis olid koju toodud, kolmanda kohta tuli sõnum.
Tellisin endale millalgi tahvelarvuti jaoks pulga, et ei peaks näpuga ekraani silitama. Muidugi ei saanud ma piirduda täiesti tavalise musta pastakat meenutava pulgaga. Leidsin hoopis sellise sule. Kuna sinine on üks mu lemmikvärve, siis palusin ekstra, et saadetaks ikka just sellist värvi. Ta on minu pikkade sõrmede jaoks natuke liiga lühike, kuid ajab asja ära. Lisaks näeb väga äge välja ning maksis vaid 0.63 senti.

Kiilist juba kirjutasin. Kuna sellele ei antud jälgimiskoodi, siis kartsin, et äkki läheb kaduma või üldse ei saadeta, kuid kohale ta ometi jõudis. Ma arvan, et 0.32 sendi kohta on see väga kena kaelakee. Sarnases stiilis tiibadega ning sinise kehaga võiks olla ka minu järgmine tatoveering (mis jah saab olema kiil, olen selle ära otsustanud).