Saturday, January 31, 2015

Valmistun kevadeks, riidekapp valmistub ka

Nagu ikka ei kirjuta ma siis kui mul aega on. Praegu on. Järgmisel nädalal on ka.
Aga ega praegu midagi ei toimu ka. Päeva tippsündmus on trenniskäik. Eks see võtab päris mitu tundi ära ka ning pärast olen nii väsinud, et ei jaksagi eriti midagi teha.
Olen lihtsalt nautinud jälle mitte millegi erilise tegemist. Mängin Wowi nii palju kui internet lubab, lugesin kahe päevaga läbi Bernard-Marie Koltès näidendi "Läänekallas" ja võtan täna õhtul ette tema "Roberto Zucco". Ristsõnu hakkasin ka jälle lahendama. Tõnis näitas mulle eile ühte briti komöödiasarja "Black books". Tundub, et leidsin midagi "ENSV-le" vahelduseks :D See on tõesti naljakas kui briti huumor meeldib.
Lisaks sellele, et ma ennast ikka rannavormi üritan saada, uuendasin ka natuke oma riidekappi. Mul on nõrkus teatud poodide allahindluste vastu. Ma küll ei leia, et Seppälä oleks teab, mis kvaliteediga pood, aga seal on kenad asjad ja 70% alega võib ju ometi midagi osta. Nii ma läksingi ostma ühte salli, mis oleks vahelduseks minu sinisele sallile, mida olen kandnud aastaid. Salli sain, aga sain ka muud, sest järsku olid mitmed asjad kenad ja vajalikud :D

Sall on ülipehme ja soe ning need värvid on nii mahedad. Ainus miinus on see, et sall muudab riided karvaseks :/ 



Mulle meeldivad ilma varrukateta pluusid. Mul on ilusad õlad ja käed, milleks neid varjata. Rõõmustasin väga,et 38 suurus liiga suur oli ja sain 36 osta.

Viimati kandsin lühikesi pluuse 13-aastaselt, kuid see pits allääres ja see, kui mugav särgike mul seljas oli veensid mu siiski ka seda pluusi ostma. Ega ma seda päris niisama ei kannagi. Panin musta alussärgi alla, kõrge pihaga seeliku ka selga ning käisin isegi tööl niimoodi. Igati viisakas oli.


Mustast kleidist olen tükk aega puudust tundund. Muidu on kõik mu kleidid värvilised või mõne lisandiga (nt nööbid), aga täiesti tavaline must kleit, millega saaks kanda erinevaid sukapükse või ehteid, oli puudu. Jälle oli hea meel, et S-suuruses kleit minu seljas kenasti istub. Ülaosa on liibuv ja rõhutab vormi, seelikuosa aga varjab ära mu suure pepu :D ideaalne!

Ema juba küsis, et miks ma ainult musta värvi riideid ostan. Ostsin siis vahelduseks ka ühe värvilise kleidi. Sama tegumoega kleite on mul juba kaks, kuid ühte ei saa ma praegu värvi pärast kanda. Tumeroheline ja -kollane on aga just need, mis praegu mulle sobivad ja see muster on ka väga kena. Ka see kleit on S-suurus. Hoolimata sellest, et ta väga liibuv on, muudab ta mu justkui saledamaks, mitte ei tee minust mingit sardelli.


Lähen täna vahelduse mõttes Arctic spordiklubisse trenni. Sain kolmepäevase pileti, millega saan kolm päeva tasuta trenni teha. Täna on viimane võimalus seda kasutama hakata. Saan seal ujuda! :)

Wednesday, January 21, 2015

Palju põdemist ei millestki

Häbi on...natuke...
Eks ma tean ennast päris hästi ja olen juba ammu lähtunud mõttest "Valmistudes halvimaks ma olen valmis parimaks" (ise mõtlesin kunagi välja).
Sain täna oma Tolkieni töö tulemuse teada. Arvestus tuli ära ja kiitus ka, et huvitav töö ja väga hea, et polnud ainult kritiseerinud vaid pakkusin ka omapoolseid võimalusi, kuidas tõlget parandada. Eks ma kartsin, et mu mõtted on äkki natuke ülepakutud või et kes mina olen, et professionaalset tõlkijat kritiseerida. Ju siis olin. Lugesin vanematele kiituse ette, helistasin Tõnisele ja lugesin talle ka ette. Ja siis meenus, kuidas esmaspäeval siin halasin. Siis hakkaski natuke häbi. Samas on see minu strateegia. Ma lasen lati hästi alla. Ma ei ootagi head tulemust, ma valmistan end ette, et läheb halvasti. Kui lähebki halvasti, siis pole ju midagi, sest olen selleks valmis olnud. Kui aga läheb hästi, siis on üle mõistuse hea tunne. Ma ei usu, et see muutub. Võib-olla polegi vaja, et muutuks.

Mured on aga nagu lohe, kellel ühe pea maha lööd ja kaks asemele kasvab. Tundub, et ülikooliga on selleks semestriks korras, aga nüüd on probleem töökohaga ja ülikooliga järgmisel aastal. Ei saa siiski rahulikult puhata ja talvevaheaega nautida. Püüan siiski kuidagi rahuneda ja asju kuskilt otsast harutada. Kahjuks olen ma selline (nagu võib ilmselt aru saada), kes enne läheb väga-väga endast välja, leiab, et kõik on halvasti ja valesti ning alles siis kui suudan natuke hingata ja korraks maha istuda, mõistan, et tegelikult ei ole võimatuid missioone.

Ei, tegelikult on küll. Täiesti võimatu on tööpäevade õhtul minna normaalsel ajal magama kuigi tean, et pean juba enne kuut ärkama. Eile magasin vaid viis ja pool tundi.
Aga ma teen ikkagi proovi. Äkki täna läheb õnneks.

Monday, January 19, 2015

1, 2, 3.......talvepuhkus?

Kui ma nüüd tõesti mingit käkki kokku ei keeranud, siis peaks mul nüüd ees seisma kolm nädalat puhkust ülikooli õppetööst. Täna oli viimase arvestustöö esitamstähtaeg. Kui ma arvasin, et on hea mõte võta töö teemaks miski, mis mulle meeldib, siis eksisin (nagu see soovitus, et ära pane oma lemmiklaulu äratushelinaks, hakkad seda vihkama). Eks ma ikka nautisin töö tegemist rohkem, kuna ma Tolkieni ja "Kääbiku" austaja olen, aga mingil ajal tundsin küll, et ma enam ei suuda mitte ühtegi kohta uuesti üle lugeda, üles otsida, ingliskeelsega võrrelda. Käisin eelmisel neljapäeval kinos kolmandat filmi ka vaatamas. Ma teadsin, et see on veel nõrgem kui teine film, mis oli nõrgem kui esimene, kuid juba esimesest kolmest sekundist ei suutnud ma filmile isegi võimalust anda, sest see oli filmitud 48 frames per second tavalise 24 asemel. Kujutage ette mõnda dokfilmi. Tunne oli nagu oleks vaadanud dokfilmi teemal kuidas tehti "Kääbiku" kolmandat osa. Ma olin hiljuti raamatu uuesti läbi lugenud ning teadsin, mis ja millal enamvähem juhtub. Eks oli lisatud ka natuke juurde ning selle natukese, nimelt armastuse liini pärast, valasin isegi lõpus paar pisarat. Vaikselt...sest mõlemal pool istusid suured mehed. Pärast filmi tulin koju ning jätkasin tööga, mida olin teinud enne filmi. Siis oli küll tunne, et aitab, kõrini sellest "Kääbikust". Aga samamoodi jätkasin tööd ka järgmistel päevadel. Saatsin oma analüüsi poolteist tundi tagasi ära. Ootasin mingit kergendust, et nüüd on kõik selleks korraks. Aga kergendust ei olnud. On hoopis ärevus. Ma ise polnud selle tööga rahul, aga ei osanud enam midagi muuta ka. Niigi kustutasin täna veel päris palju ära, kuid lõpuks tekkis tunne, et hakkan otsima vigu seal, kus neid pole. Siis oli õige aeg ära saata, kuid mingi kripeldus on ikkagi sees. Enda arust täitsin küll kõik hindamiskriteeriumid ära, kuid samas oleks iga punkti juures võinud mõelda, kas täitsin ikka 120%. Ega ei jäänud mõni koht viitamata? Kas minu isiklik arvamus on ikka piisav? Kas minu mõtlemisvõimet on piisavalt näha? Ega minu enda arvamus pole esitatud targutamisena? Kas minu argumendid on ikka põhjendatud? Ega ma ei lahminud niisama? Oskus endas kahelda on üks tõlkijate olulisemaid oskusi. Mul oli see olemas juba enne kui tõlkimise vastu huvi hakkasin tundma. Läksin poodi, et end natuke tuulutada. Ostsin justkui preemiaks mingi Kräuterhofi kakao- ja sheavõiga kehakoorija. Laadapäevadel oli veel viimast päeva 3 eurot. Kismeti šokolaadi ja jäätist ostsin ka

Aga ikka ei hakanud parem. Olen kolm korda kontrollinud, kas kiri on ikka kaustas "Saadetud" ning edastatud kahele õppejõule. Ja nüüd ma kardan, et nii homme või ülehomme, kui ma peaks töö asjadega tegelema, selgub, et kõik läks halvasti. Õnneks peab igat ainet saama minu teada vähemalt korra järgi vastata. (Kas ma põen liiga palju?)
Rahustan end sellega, et olen vaid korra ühest arvestusest läbi kukkunud, aga see oli ka mu enda süü, sest ma ei näinud vaeva, aga nüüd ju ometi nägin. Aga kas nägin piisavalt?
Vahel ma ikka tõsiselt vihkan endaks olemist, seda põdemist ja närveerimist, seda suutmatust võtta asju vabalt.
Püüan endale leida tegevust nii kaua kuni on aeg magama minna. Homme ei saa ma enam midagi muuta isegi kui midagi meelde tuleb. Võib-olla ma siis ka ei mõtle enam selle töö peale.

Saturday, January 10, 2015

Edukas aasta algus

Uue aasta esimesed kümme päeva on läinud päris edukalt.
Trenni teen korralikult, söömist ka jälgin (noh jah, sain jõuluks isalt kommipaki, mida ma siiski ka vaikselt hävitan). See, et Tõnis ka trenni teeb ja toitu valib, aitab mind väga palju. Päris raske oleks, kui üks tahaks vormi saada ja teine Siiriusest burksi osta.
Täna näitas kaal 61 kg, võib rahule jääda küll.

Sain kaelast ära sügissemestri kõige raskema aine. Ei tea, kas akadeemilised jumalad mind ka soosisid. Sain küll just kaks niisugust küsimust, mida ma kõige vähem ootasin, aga kuna see on arvestus, siis on vaja vaid pooled punktid kätte saada. Ega ma seda ei kartnudki, et mul asjad peas poleks, väga hästi olid. Rohkem kartsin, et ei leidnud õppimise käigus õigeid vastuseid või ajan midagi segamini (erinevate lepingute olulisimad punktid näiteks). Nüüd on veel vaja teha üks kirjalik töö aine jaoks "Sissejuhatus suulisesse ja kirjalikku tõlkesse". Seda ma isegi naudin. Teen oma töö "Kääbiku" tegelaste ja kohanimede võrdluse kohta. Vaatan, kuidas nimesid eesti ja prantsuse keelde tõlgitud on. Meeldetuletuseks lugesin eestikeelse raamatu teist korda läbi ning nüüd koostan nimede tabelit. Tahaks sellega ruttu valmis jõuda, sest siis on veel vaja leida viis akadeemilist allikat nimede tõlkimise kohta (kolm on vist olemas), need läbi lugeda ja kirjutama hakata.

Töö algas ka jälle päris toredasti. Esimesel päeval olin küll nii väsinud, et EL-i õppimise asemel kerisin end koos kassidega õhtul magama, aga väsimusest hoolimata läks päev kenasti.
Jõudsin jälle ka Humanast läbi käia ja kuna seal oli 1,5 euro päev, siis päris niisama ma sealt ära ei tulnud. Oma igasuguste uute leidude kohta peaks kohe eraldi postituse tegema. Eks neid leide ikka on kogunenud :D

Monday, January 5, 2015

Cheat days are over!

Vähemalt ma loodan seda.
2. jaanuaril trennis käies üllatas kaal mind 62,8 kg. Muidugi olin pettunud, sest neli päeva varem oli see 60,9 kg. Tõnis küll rahustas, et selline kõikumine on normaalne, aga ma ikka kuidagi ei taha 63 kg poole liikuda. Aastavahetusest ja 1. jaanuari söömispäevast polnud muidugi kasu selle vältimisel.
Aga nüüd võtan end käsile. Mingeid sünnipäevi ega pidusid pole ka oodata. Tööasjus tuleb küll Võrus käia, kuid seal õnneks teatakse, et tahan tervislikult toituda.
Olen nüüd neli päeva järjest spordiklubis käinud. Kaks korda rasvapõletuse aeroobikas (mulle jätkuvalt ei sobi aeroobika, olen teistest peajagu pikem ning vähemalt mulle tundub, et minu kohmakus paistab pikkade käte ja jalgade tõttu eriti hästi silma) ja kaks korda jõusaalis. Tõnis ütles, et treenime minust jõutõstja :D Eeldused mul ehk isegi oleks, jalad on tugevad.
Suure üllatusena olen väga kiiresti hakanud jõudma rinnalt suruma. Kui Tõnis ütles, et nüüd hakkame seda harjutama, siis mina tegin ikka enne "viuviu, ma ei jõua, suren ära jne", aga juba kolmanda seeria ajal surusin rinnalt ise 20 kg. Järgmisel korral jõudsin isegi 25 kg ära suruda, täna tegin pikemad seeriad ning 22,5 kg. Kükke tegin täna maksimaalselt 37,5 kg. Varsti võin mõne sõbranna kukile võtta ja nii teha :D
Olin nädalavahetusel kaks päeva üksi kodus ning tegin korralikult ja tervislikult süüa.
Tänu Mari kingitud muffiniraamatule proovisin juba teist korda kakukesi teha. Seekord tegin kartuli, paprika, juustu ja kanahakklihaga kakke. Juurde lisasin keedetud aedviljad ja klaasi piima. Kahe kakuga ma muidugi ei piirdunud, sest nad olid soojalt ikka väga head ja ega külmalt halvemad polnud.
Teisel korral kasutasin ära ülejäänud hakkliha ja aedviljad ning tegin neist tatra juurde maitsva segu.



Söögiisu on tuntavalt suurenenud ja ka magusaisu. Tegin eile kirsitarretist, et mitte nii palju šokolaadi süüa, kuid ega ma ise jõulude ajal saadus kraamist end eemale hoida ei suuda. Eks see tulebki ära süüa, et ahvatlust enam poleks.
Hakkasin pidama ka trennipäevikut, et näha, kuidas kaal muutub ja suuremaid raskusi kasutama jõuan hakata.

Ah muide söömise koha pealt...
Tundub, et maorohi on head tööd teinud ning kurjast bakterist olen ka vaba. Olen katsetanud erinevate toitudega ja enam ei tekita miski halba enesetunnet. Sibulaga on vaid halvad lood, aga see oli juba enne sügisesi probleeme. Homme võtan viimase Omeprazoli. Loodan, et seda pole vaja enam tulevikus tarvitada.