Down, down low

Ma ei tea, miks vahel peab olema halb, eriti siis, kui tundub, et kõik on kenasti.
Juba tekkib tunne, et saan oma kooliasjadega hakkama ja varsti ka ühele poole. Töö koolis hakkab lõppema ning töö Lindexis saab aina selgemaks ja läheb ka kenasti.
Ja siis ärkan ma hommikul üles amputatsiooni järgi karjuva jalavaluga ning mida edasi, seda hullemaks kõik läheb. Ma ikka vahel ütlen, et ennustan oma jalgadega ilma. Ja tegelikult ongi nii, et kui ilm järsult muutub, siis ma tunnen seda. Täna läks aga asi nii hulluks, et Võrru jõudes lausa lonkasin paar kilomeetrit hambad ristis omaette igasugu hirmsaid asju vandudes.
Ja ega ühest asjast ei piisa. Lisaks veel teatud periood elus, mis aeg-ajalt kallale tuleb ja mulle emotsionaalselt väga raske on. Igasugused pahad mõtted tulevad pähe ja nende ümber lükkamine on kohati raske. Pluss veel rahulolematus enda vaimse ja füüsilise poolega.
Ma tean küll, et kui enne oli hea ja nüüd halb, siis järgmisena on ju jälle hea. Aga hetkel see teadmine mind ei aita. Mul on tohutult kahju, et minu halva tunde pärast mu lähedased kannatama peavad. Elaks ma kuskil metsas, siis lahistaks oma nutud ära kuskil põõsas ja kedagi ei häiriks. Aga paraku nii ei ole ja ma kardan, et minu probleemi ei mõisteta. Samas ei suuda ma ka kõike alla suruda ja kui on halb, siis on halb.
Oh well... I'll sleep it off. Hommik on targem.

Olime siin Eurovisiooni lainel natuke. Üks lemmikuid oli Sloveenia. Ma ei mäleta, mis koha see sai. Esikümnes küll polnud.

Mulle üldse meeldivad ebapopulaarsed laulud :D nt Inglismaa, kui töö juures seda kuulen, hakkab puus kohe kaasa nõksuma. Teeb tuju ka paremaks :)

Produktiivsuse kasv

Nii kui ilmad lähevad ilusamaks ja vaba aega jääb vähemaks muutun ma kuidagi eriti produktiivsemaks. Olen juba nädal aega kahes kohas tööl olnud pluss koolis ka käinud. Ja mite ainult, olen ka lisaks igasugu muid asju ette võtnud, mida ma siis teha ei viitsi, kui aega natuke rohkem on.
Näiteks küpsetasin Võrus muffineid ning ostsin Abakhanist kolm kangast, millest ühega juba tegelema hakkasin. Samal ajal piiluvad eksamid aknast sisse.
Oleks siis, et ma iga hetke, mis saan kodus olla, õpiksin. Oh ei, mängisin just paar tundi WoWi ilma ühegi südametunnistuse piinata.
Ma ei teagi, kas ma peaks muretsema või äkki saangi lihtsalt hakkama.

Rabarberimuffinid

Pärast seda, kui kassile riidetüki ümber mässisin ja talle "Queen of the North" ütlesin, tõmmati mul kaamerakäsi korralikult lõhki. Aga ta ise ronis mu kleidiõmblust segama.

Ilus-ilus. Tore, et mul kuskil selline aiake on.

Fashion, fashion everywhere

Käsin eile moeetendusel "Taurus" ning alates hetkest kui kohale jõudsin tundsin, et olen õiges kohas. Võin tunduda väga uhkena, kuid nägin hea välja. Olin rahul kohe esimese riietusega, mida proovisin. Ja niiviisi end hästi tundes olla teiste ilusate inimeste keskel... See oli tõesti õige koht :)
Etendusega oldi vaeva nähtud, seda oli aru saada, kuid kuna mulle meeldib kantav mood, siis ei olnud väga palju kollektsioone, mis mulle meeldinud oleksid. Ainult kolme riided (pluss neljanda üks kleit) olid sellised, mida ma ise kanda tahaksin. Aga etendus oli sellegipoolest vahva. Tantsu ootasin ma küll natuke rohkem, kuid see-eest tehti muid vigureid (rulatati, kareldi, püüti publikut ehmatada).

Püüdsin endast kiiresti pilti teha. Otse kaamerasse ikka üldse vaadata ei saa. Ma ei tea, kuidas Eliise minust otsevaates ilusad pildid sai.

Üks tore kleit kollektsioonist "Kentaur"

Konsooli-kampsuni paneksin ka selga

 Minu absoluutsed lemmikud:

Kõige lemmikum. Kahjuks ei saanud plussi eest pildile, seal olid kaks kaamelit ja seelik on ka ülikena.

"Sudumi" kudumid olid ka meeltmööda

Ja midagi natuke ekstravagantsemat ka:

Päris raske oli pildistada, kuid peab ütlema, et uus kaamera teeb hämaras väga häid pilte (kui õige režiim valida).

Ja moelainel ma jätkan. Tänasest olen ametlikult Lindexi töötaja. Käisin isegi kolm tundi tööl. Täna küll vaid õppisin arvuti taga nt teksade mudeleid ja värvimismeetodeid ning rinnahoidjate tüüpe, klientidega suhtleme teoreetilist osa ja Lindexi ajalugu. Juba neljapäeval hakkan reaalselt kassat õppima ja kõike muud ka. See saab põnev olema. Ma ei usu ikka veel, et olengi seal tööl. Kõik käis ikka väga kiiresti :)
Eks nüüd saab näha ka, mis tunne on käia täis kohaga koolis ja kahes kohas tööl. Tegin täna näiteks järgmiseks esmaspäevaks prantsuse-eesti abieluvaralepingu tõlke ära. Eks pean seda veel millalgi üle kontrollima, aga tegelikult pean päris kiiresti tegutsema hakkama, kui tahan asjadega joone peal olla.

Life treats me good! :)

Vahel harva on mul tunne, et elu töötab minuga koos ja minu heaks (aga seda tunnet on tõesti väga harva).
Olen juba mõnel korral varem aru saanud, et kui midagi väga vaja on, siis tulevad õiged asjad sinu juurde. Näiteks pea kaks aastat tagasi pakuti mulle tööd ühes koolis. Alguses polnud ma nõus, kuid kui sain juunis teada, et mind ei võetud tööle ühte ehtepoodi (sest see oli koht kui oleksin tahtnud karjääri teha :D ) ning samal päeval küsiti, kas ma ikka kooli osas ümber pole mõelnud tundsin, et ju peaksin ikkagi kooli minema. Ja läksingi ning avastasin, et mulle täitsa meeldib õpetada (ja mul on selle peale loomulikku annet). Pärast seda on mu rahamured murtud olnud.
Kuni praeguse ajani kui nii Berliini reis kui Prantsusmaa elu juba õige lähedal on. Kaks nädalat tagasi sain teada, et ühikate üüri maksmine käib ikkagi üks-kaks korda aastas ja ühekorraga maksmisel peaks olema võtta kohe umbes 2700 eurot. Hakkasin tegema kohe plaane, kui palju peaksin iga kuu kõrvale panema, et see raha kokku saada ja ka Berliinis ära käia. Ja siis, samal päeval rääkis mulle üks kursaõde, et Lindexisse on vaja suveks töötajat. Ega ma kaua ei mõelnud, saatsin CV ja motivatsioonikirja, käisin vestlusel ning alustangi esmaspäeval. Ma veel ikka ei usu seda, et mul nii hästi läks. :D
Lisaks võtsin paar päeva tagasi ühe viktoriini ning sain pileti tänaseks õhtul moeetendusele "Taurus". Alguses kandideerisin sinna modelliks, kuid kuna ma tantsida ei oska ja taipoksi trenn väga ei aidanud, siis mind ei valitud. Praegu on mul selle üle isegi hea meel, sest ma lihtsalt ei jõuaks tegeleda kooli, töö ja selle üritusega. Samas on mul hea meel, et saan seda vaatama minna. Tavaliselt ma midagi ei võida, aga seekord läks väga hästi :)
Ainus mure, millele veel abi oleks vaja, on tõlkimine. Nimelt pean tegema ära oma praktika, plaanisin seda teha suvel, kuid kuna nüüd poole kohaga tööle lähen, siis täiskohaga tasustamata praktikat teha ma ei jõua. Soovitati end kuhugi tööle sokutada ja siis rahulikult teha (eks jõuaks isegi Prantsusmaal olles teha). Mõte on hea, kuid kust ma leian kellegi, kes võtaks kogemusteta tõlkijahakatise tööle? Eks pakkuda võin end ikka. Hullem, mis tõenäoliselt juhtub on see, et mitte keegi ei vasta mulle.
Otsustasin, et pean praegu elama-tegutsema eelkõige selle nimel, et mul oleks Prantsusmaal võimalikult tore ja sellepärast pean ka Lindexisse minema (pluss mood, ehted ja riided..mida ma niiväga armastan). Praegune on Prantsusmaale minek mu viimane võimalus ülikooli abil minna ja ma tahan seda tõesti nautida ning võtta kõik, mis võtta annab. Tõenäoliselt on aasta pärast jälle mured, et kust saada raha, kas saan ikka EAP-d täis jne, kuid las need tulla aasta pärast eksole. Ma olen liiga kaua elanud mõtetega tulevikus ja planeerinud asju ette. Ma ei saa praegu nii, muidu jääb olevik elamata.

Sööme ja pildistame või vastupidi

Tähistasime Mariga neljapäeval seda, et reede oli vaba päev (vähemalt minul andis see tunda, et vaba on). Tegime koos süüa, lubasime endale veidike veini ning jutustasime palju-palju.
Meil on ka komme, et kui midagi head ja ilusat süüa teeme, siis teeme sellest ka pilti. Õnneks saame ise aru, et oleme natuke tobedad ja naersime, et sööma hakkame alles tund pärast serveerimist. Tavaliselt on Mari pildistanud, kuid nüüd tuli talle meelde, et mul on ju ka korralik kaamera. Õnneks oli see ka kaasas.
Teen täna endale ja Tõnisele sama sööki: couscous koos kana ja aedviljadega.

Avastasin ühe filtri, mis muudab elu palju ilusamaks ja värvilisemaks. Täielik pettus.

Ise olen ka kohe ilusam :D

Hea meel on tõesti, et saan nüüd ilusaid pilte teha. Vaatasin eile vanu Prantsusmaa pilte ja päris kole ja kurb oli. Ma ei mäleta, mis seebikarp mul seal oli, aga pooled pildid olid udused, teravust polnud ollagi. Tahaks ju ikka, et pildid, mis mälestuseks jäävad, oleksid võimalikult kenad :)