Owlid ja Mari

Vastasin hiljuti ühele küsitlusele, kus uuriti, kas ma kogun midagi. Küünelakke ei tahtnud kirja panna. Ega ma päriselt ei arvagi, et neid kogun, lihtsalt mul on neid palju. Kirjutasin siis, et kogun kõrvarõngaid ja öökullimotiive. Kui hakkasin järgi mõtlema, sain aru, et igasuguseid öökulle on mulle kogunenud päris mitu (särgid, ehted, pildid, kuju, voodipesukomplekt). Mu armas Mari on mu öökullivaimustusest tükk aega tagasi aru saanud ning nüüd on ta minu kollektsiooni ka veidi täiendanud :) Panin kõik need asjad kokku, mis ta mulle andnud või kinkinud on.

Pärast viimast Rootsis käiku tõi ta mulle hõbedase kaelakee.

Sõbrapäevaks kinkis sellised vahvad tegelased (mulle on viimasel ajal mainitud, et roheline pidi minu värv olema).

Lisaks andis ta mulle ka lõngast öökulli pildi. Raami muretsesin ise ning nüüd on see pilt minu töölaua kohal.

Püranomeetrid ja proteiin

Esimesed kaks nädalat teisest semestrist polegi väga hullud olnud. Reedene kooliskäimine küll ei sobi kohe mitte kuidagi. Ma pole ainus, kes sellega harjunud pole.
Mida rohkem ma tõlgin, seda rohkem see mulle meeldib. Kohati antakse küll väga raskeid tekste, näiteks täna hakkasin tõlkima ingliskeelset artiklit püranomeetritest. Olen hakanud kuidagi paremini vist tõlkima kui varem. Põhilised kommentaarid mu töödele on "Ei oskagi midagi halba öelda" või "not bad at all". Ja mõnikord on midagi ka kohe väga hästi tehtud :) Võib-olla aitavad positiivsed märkused sellele kaasa, et paremini teeksin....või siis muudavad mu mingil hetkel nii enesekindlaks, et hakkan vähem vaeva nägema.

Kuidagi väga palju olen hakanud suhtlema oma kursakaaslastega. Ma olen üllatunud, sest sügisel suhtlesin vaid ühe-kahe inimesega. Tavaliselt meeldib mulle olla omaette, aga praegu on täitsa tore, et olen korraga suhtlema hakanud ja julgemaks muutunud. Ma ei teagi, millest see tuleb, et inimestega ühise keele leidmine ei ole enam nii raske. Võib-olla aitab sellele kaasa mu töö, mis suhtlemist soosib?

Aga nüüd on neli vaba päeva järjest ja ma loodan millegi muu kui tõlkimisega ka tegeleda. Näiteks võiks jõuda natuke trenni teha. Jõusaalis käimine on katki jäänud. Olen korra nädalas püüdnud ujumas käia ning korra poksitrennis. Et oleks motivatsiooni nii trenni teha kui ka toitumist jälgida, tellisin endale proteiinipulbreid. Ühe kokteiliga asendan päevas ühe väiksema toidukorra. Tellisin kahte erinevat maitset: šokolaadi ja vanilli-sidruni. Keefiriga on need eriti head. Kaloreid saab piisavalt, valku päris palju, kuid süsivesikud ja rasvu vähe. Eks mul nende süsivesikutega oligi probleeme. Ma armastan ju väga magusat. Igasugused pastatoidud ja risotod on ka head, aga nii pasta kui riisiga olen mõneks ajaks pausi teinud.

Olen nüüd nii kaheksa päeva kokteili joonud ja natuke vist hakkab näha olema, et keha vähem süsivesikuid saab, aga võib-olla kujutan ka ette (mis pole ka päris paha, sest oluline on ju, et ise endaga rahul oleksin :) ). Esimestel päevadel oli väga imelik tunne. Kõht oli pärast kokteilijoomist täis, aga energiat ei olnud. Hakkasin kokteili kõrvale banaani sööma. Kui koolis olen, on mul ikka süsivesikuenergiat vaja.

Ma olen filoloog, mitte majandusteadlane!

Kui keskkooli lõpetasin, olin üliõnnelik, et ei pea enam mitte kunagi matemaatika ega mingisuguste valemitega kokku puutuma. Eks see hirm matemaatika ees pani mu ka prantsuse keele kasuks otsustama. Mulle oleks geograafia ka meeldinud, aga ma ei osanud tollel ajal välja mõelda, mida sellega tulevikus peale hakata ning väike hirm oli, et äkki peab seal natuke arvutama.

Täna selgus, et vähemalt järgmised kaheksa nädalat saan ma igasuguseid valemeid uurida, lahti kirjutada-seletada, jooniseid lugeda ja isegi tekstülesandeid teha. Mul oli kolm tundi majanduse põhialuseid, koos geograafidega :D
Ma saan aru, et tõlkijana pean ma kõigest kõike teadma. Ja tõesti on hea, kui ma tean mida üks või teine termin tähendab, mitte ei tea vaid tema vastet inglise või prantsuse keeles, kuid minu väikese peakese jaoks läks asi lõpuks ikka väga keeruliseks. Selles süüdistan ma just neid jooniseid ja valemeid, mille mõistmisoskust pole mulle kuigipalju kaasa antud. Teema oli huvitav iseenesest. Kõigepealt räägiti üldistest mõistetest ja siis majapidamise eelarvest ning valikute tegemisest vastavalt eearvele. Viimase poole tunni jooksul kuulsin vaid õpetaja häält. Sõnadest ma aru ei saanud. Õnneks ta mõistab, et kolm tundi majandust on väga ränk inimestele, kes majandusest mitte midagi ei tea ega enda sõnul matemaatikat ka ei oska.

Olin omaega täiesti läbi. Ega see reedene koolis käimine pole naljaasi kui sellega harjunud pole. Aga puhata ma ikkagi ei saa. Vaatasin just ilukirjandusliku tõlke üle ning saatsin ära ning hakkan prantsuskeelset tehnika teksti tõlkima. Homme ootavad mind ingliskeelne tehnikatekst ning tõenäoliselt ka see sama prantsuse elementmajade teema.

Viimased hingetõmbed

Alles see oli kui 19. jaanuaril oma viimase arvestuse esitasin ja mõtlesin, et nüüd ootab mind ees kolm nädalat puhkust. Ootamatult on sellest saanud poolteist päeva. Ja ma pole üldse valmis, et esmaspäeval jälle kooli minna :(

Oma väikese puhkusega olen muidu täitsa rahul. Plaanitud vene keele õppimine jäi küll ära, sest pidin saama tasuta ühe korraliku õpiku, kuid nüüd selgus, et saaksin selle alles mai lõpus. Saksa keelega ei jõudnud ka algust teha, aga seda ma juba arvestasin, et see võib suvesse jääda.
See-eest jõudsin natuke lugeda. Lõpetasin ära Remarque'i "Kolm sõpra", lugesin läbi ka kaks Koltès näidendit, tuletasin meelde "Rehepapi", sest lähen varsti ooperit vaatama. Jube vahva on lugeda, kui tean, et raamat on hea ja meeldib mulle, kuid ei mäleta enam täpselt, mis seal toimub.
Tänase hommikuga lugesin ka läbi Fred Vargas novelli "Salut et liberté". Hakkame seda ilukirjanduslikus tõlkes tõlkima. Esimese osa olengi juba kuidagi valmis saanud. Lisaks hakkasin uuesti lugema prantsuskeelset "Alkeemikut". Seda lugu olen ka kunagi ammu lugenud, kuid jälle ära unustanud. Kivirähu "Liblika" võtsin ka ette. See on õhuke raamat, ehk tänase õhtu ja homsega saab läbi.
Trenni jõudsin teha. MV kuukaart sai küll läbi, kuid Tartus olles treenin kodus ning kolmapäeval käisin Võrus poksitrennis. Mul on üle kaheaastane paus sees, kuid õnneks ei olnud tehnikat ära unustanud. Trenn oli väga korralik ning eile oli selja lailihas nii valus, et ma ei saanud ei naerda ega end äkiliselt liigutada. Mari kinkis mulle kaks aastat tagasi poksikindad. Päris häbi, et neid alles nüüd kasutama hakkasin.

Ega ma tegelikult enam ei puhka. Tegelesin ju juba novelli tõlkimisega ning samuti ühe ehitusalase artikliga. Juba olen saanud midagi uut teada elementmajade koha. Kui tark ma veel olen, kui kevadel igasugused prantsuse ja inglise keele tõlkeained läbi saavad. :D