Eile saadeti ametlik kiri välja, et minu Erasmuse taotlus rahuldati täielikult ning sain kaheks semestriks Angers'sse (mul pole eriti aimu, kuidas selle linna nime käänata, hääldub "anze", justkui võiks olla nii nagu käänasin) õppima. Tegelikult olen mitteametlikult teadnud juba alates esmaspäevast.
Kuidagi väga imelik on. Ma tahtsin kogu aeg minna. Kohe kui kuulsin nii poolteist aastat tagasi, et saaksin uuesti Prantsusmaale minna, võtsin plaani, et pean ikka ära käima. Ja nüüd ongi see aeg käes, kui olen kandideerinud ja vastuse saanud. Kogu aeg oli aega, et unistada, nüüd tuleb tegutsema hakata.
Kas mul on hea meel, et minna saan? Jah väga.
Kas ma olen närvis? Jah, ka väga.
Pigem on see vist hea, et üks kursaõde ka just samasse linna sai. Siis pole asjaajamine nii hirmus ja keegi tuttav seal, kui koduigatsus väga hulluks peaks muutuma. Ma üldse ei mäleta, mis ma siis tegin kui Rennes'i läksin. Täiesti uskumatu, et olen selle kõik kunagi läbi teinud. Prantsusmaal elamine on mingi hägune ja kauge mälestus, mis äkki ei juhtunudki minuga (mul on tõesti vahel selline tunne). Asjade ajamine on kõige nõmedam selle mineku juures. Vaatasin täna natuke kortereid ja nüüd tulevad reklaamid igale lehele, kuhu lähen. Tegelikult läheksin pigem ühikasse. Seal on kommunaalid hinna sees ja võimalus saada mingit hinnaalandust. Aga nagu olen aru saanud, siis tuleb ühikas maksta korraga kas ühe või kahe semestri eest. Kui see on tõsi, siis on olukord väga halb, mul ei ole kuskilt võtta korraga üle kahe tuhande euro :/ Õppelaen ehk aitaks.
Praegu on pea täiesti segamini. Ei oska midagi teha ega mõelda. Dokumentide esitamisega on veel natuke aega, aga tahaks ikkagi midagi juba ära teha, et oleks valmis ja korras ning ei peaks enam millegi pärast muretsema. Oeh... ma tõesti nagu läheks esimest korda. Aga peaksin ju praegu vanem ja targem olema ja teadma, kuidas asjad käivad (aga ega ma Rennes'i ei lähe, teises linnas ja koolis on ikka lood teisiti).
Saturday, March 28, 2015
Monday, March 23, 2015
Eedeni Moelaat
Käisime Mariga laupäeval Eedenis moelaadal. Lugesin sellest täiesti juhuslikult paar päeva varem. Ega mul laupäeval õiget tuju ei olnud. Ilm oli kole, ise nägin kole välja ja kole palju oli teha ka. Aga kohtumine oli kokku lepitud ning tahtsin ka kodunt välja saada.
Mul polnud plaanis endale mitte midagi osta. Olin päris kindel, et asjad on üle hinnatud ning mitte minu maitse (kuigi teemaks oli "vintage"). Aga seaduspära on ju see, et kui midagi tahan, siis seda ei saa ning kui ei taha, siis ikka saan.
Lõpptulemus oli see, et tulin koju 4 ostuga. Ja arvake ära, palju nende eest maksin? 4.50!
Leidsime väga ruttu üles müüjad, kes müüsid oma asju 1 euro või vähemaga. Sain endale näiteks 0.50 sendi eest sellise puuvillase helesinise pärlitega pluusi. Pärlnarmad võtsin ära, aga muidu olen väga rahul.
1 euro eest sain sellised papud. Eks nad ole veidi kulunud-kantud, kuid täpselt minu suurus, väga mugavad ning kuskilt katki nadka pole (va sisetald, mis on natuke lahti).
Isegi minusugune peaaegu anti-pükstekandja võib 1 euro eest endale täiesti korralikud tumehallid püksid osta.
Ja viimaks midagi kallimat ka :D 2 eurone pluusike suveks. Ega suveriided pole vahepeal mu kapist vähenenud, kuid seljas oli see ikka nii armas, et ma ei saanud seda kellelegi teisele jätta.
Jäin oma käiguga väga rahule. Nüüd võiks lumi ära sulada, et saaks uusi papusid koos rohelise tüllseelikuga kanda.
Mul polnud plaanis endale mitte midagi osta. Olin päris kindel, et asjad on üle hinnatud ning mitte minu maitse (kuigi teemaks oli "vintage"). Aga seaduspära on ju see, et kui midagi tahan, siis seda ei saa ning kui ei taha, siis ikka saan.
Lõpptulemus oli see, et tulin koju 4 ostuga. Ja arvake ära, palju nende eest maksin? 4.50!
Leidsime väga ruttu üles müüjad, kes müüsid oma asju 1 euro või vähemaga. Sain endale näiteks 0.50 sendi eest sellise puuvillase helesinise pärlitega pluusi. Pärlnarmad võtsin ära, aga muidu olen väga rahul.
1 euro eest sain sellised papud. Eks nad ole veidi kulunud-kantud, kuid täpselt minu suurus, väga mugavad ning kuskilt katki nadka pole (va sisetald, mis on natuke lahti).
Isegi minusugune peaaegu anti-pükstekandja võib 1 euro eest endale täiesti korralikud tumehallid püksid osta.
Ja viimaks midagi kallimat ka :D 2 eurone pluusike suveks. Ega suveriided pole vahepeal mu kapist vähenenud, kuid seljas oli see ikka nii armas, et ma ei saanud seda kellelegi teisele jätta.
Jäin oma käiguga väga rahule. Nüüd võiks lumi ära sulada, et saaks uusi papusid koos rohelise tüllseelikuga kanda.
Sunday, March 22, 2015
Mida rohkem seelikut, seda rohkem tüdrukut
Kolm nädalat tagasi uurisin natuke võimausi endale ise niisugune seelik teha. Leidsin õpetuse, kuidas tüllseelikut saaks teha ilma õmblusmasinata. Läksin ruttu Abakhani, kuid avastasin, et niisuguse koguset tülli ostmine nagu vaja oleks, läheb väga kalliks. Ostsin siiski 2x1,6 meetrit riiet, et vähemalt algust teha. Eks mul oli ka hirm, et asjast midagi välja ei tule ning seepärast tellisin endale mindirohelise valmistehtud seeliku. Oi kuidas ma kartsin, et seelik pole selline nagu pood lubas. Mõned kliendid polnud oma ostuga rahul olnud. Üleeile sain seeliku kätte ja see on täpselt selline nagu lubati. Viis kihti tülli, piisavalt veniv keskkoht, täiesti paras pikkus ja oi kui kohev. Ainus miinus on see, et mu tagumine ots muutub kõvasti suuremaks, kuid seda ma juba aimasin enne ostu. See on üks neist Hiinast tellitud asjadest, millega väga rahul olen. Seelik maksis 8 eurot sentidega. Sellest poest julgen nüüd ka edaspidi tellida.
Aga ega ma ei loobunud oma isetehtud seelikuideest. Tahtsin väga ka musta tüllseelikut. Tellisin Hiinast rulliga tülli, et alustatu ära lõpetada. Pildil võib siis näha, kui palju Abakhani riidega valmis sain. Eriti midagi ei saanud. Olin päris pettunud, sest see paistis läbi ja tunduv väga hõre. Sain aga umbes 100 jardi (91 meetrit) tülli natuke rohkema kui 5 euroga. Võrdluseks, et Abakhani 2x1,6 meetrit tülli maksis 5.80. Eile õhtul lõin tõlkimisele käega ja hakkasin meisterdama.
Tulemus on siis selline. Kas ma jäin nüüd rahule? Oojaa! Võib-olla võiks hästi natuke tülli veel lisada, aga tegelikult on ka nii tulemus väga hea. Muidugi peab seeliku all midagi kandma, lühikesi pükse või lühemat kleiti-seelikut. Kuna seelik on tehtud tülliribadest, siis on olemas oht end tahtmatult paljastada.
Friday, March 20, 2015
Sarvesaiameistrid
Rääkisin eile, et läheme Mariga midagi toredat tegema. Ja oligi tore nagu lootsime.
Kuna märts on frankofoonia kuu, siis korraldati Tartus pagariäris Saialill "atelier cusinie" ehk küpsetamise töötuba. Tahtsin väga minna ning õnneks oli Mari vägagi nõus minuga ühinema. Õppisime ise sarvesaiu meisterdama. Taina tegemine on muidugi omaette kunst ja selle tegemist ma vist ise lähiajal ette ei võta. Kasutasime pagariäris kohapeal tehtud tainast ning saiakesed said ülikenad prisked poolkuud. Makroonide tegemist meile ainult näidati, sest nendega oleks liiga kaua aega läinud, aga ma usun, et saime selgeks küll, kuidas neid mandlijahust küpsiseid teha. Pärast saime oma küpsetised koju kaasa võtta. Ma ausõna pole söönud nii palju lehttainast terve aasta jooksul, kui sõin nüüd kahe päevaga. Kuidagi sai nii palju koju võetud, et sõin täna viis sarvesaia, Tõnis sõi ka 4-5. Eile anti pagariäris nii saabudes juba valmis saiakesi kui ka pärast ahjusooje ja enda tehtuid. Arvata võib, et ma ei tunne end just väga hästi, aga püüan mõelda nii, et edaspidi ma jällegi ju ei söö.
Keegi küsis, et palju ühes sarvesaias kaloreid on. Pagariäri omanik ütles, et me ei taha seda teada. Hmm...jah, ma arvan, et ei taha tõesti :D
Töövorm
Meie laudkonna meisterdused: spinati-fetajuustu saiakesed ning šokolaadi-mandli sarvesaiad.
Kokku tuli siis niisugune hunnik küpsetisi (mul on tunne, et midagi on puudu, võib-olla oli mõni plaaditäis veel). Päris esinduslikud. Minu arust olid kõik väga kenad, aga professionaalid oskasid täpselt kommenteerida, milline on väga kena ja milline vähem kena.
Valmis makrooniküpsised, mida samuti kaasa sai võtta. Neid on mul veel hommikuks kohvi juurde. Värvi andmiseks segati juurde peedipulbrit. See andis ka huvitava maitsenüansi. Kahju, et päris valmis makroone ei saanud. Olen vaid ühe makrooni kunagi Prantsusmaal söönud ja ei oska sellest maiustusest eriti midagi arvata. Arvan, et peaksin rohkem sööma, et mingi arvamus tekiks.
Kuna märts on frankofoonia kuu, siis korraldati Tartus pagariäris Saialill "atelier cusinie" ehk küpsetamise töötuba. Tahtsin väga minna ning õnneks oli Mari vägagi nõus minuga ühinema. Õppisime ise sarvesaiu meisterdama. Taina tegemine on muidugi omaette kunst ja selle tegemist ma vist ise lähiajal ette ei võta. Kasutasime pagariäris kohapeal tehtud tainast ning saiakesed said ülikenad prisked poolkuud. Makroonide tegemist meile ainult näidati, sest nendega oleks liiga kaua aega läinud, aga ma usun, et saime selgeks küll, kuidas neid mandlijahust küpsiseid teha. Pärast saime oma küpsetised koju kaasa võtta. Ma ausõna pole söönud nii palju lehttainast terve aasta jooksul, kui sõin nüüd kahe päevaga. Kuidagi sai nii palju koju võetud, et sõin täna viis sarvesaia, Tõnis sõi ka 4-5. Eile anti pagariäris nii saabudes juba valmis saiakesi kui ka pärast ahjusooje ja enda tehtuid. Arvata võib, et ma ei tunne end just väga hästi, aga püüan mõelda nii, et edaspidi ma jällegi ju ei söö.
Keegi küsis, et palju ühes sarvesaias kaloreid on. Pagariäri omanik ütles, et me ei taha seda teada. Hmm...jah, ma arvan, et ei taha tõesti :D
Töövorm
Meie laudkonna meisterdused: spinati-fetajuustu saiakesed ning šokolaadi-mandli sarvesaiad.
Kokku tuli siis niisugune hunnik küpsetisi (mul on tunne, et midagi on puudu, võib-olla oli mõni plaaditäis veel). Päris esinduslikud. Minu arust olid kõik väga kenad, aga professionaalid oskasid täpselt kommenteerida, milline on väga kena ja milline vähem kena.
Valmis makrooniküpsised, mida samuti kaasa sai võtta. Neid on mul veel hommikuks kohvi juurde. Värvi andmiseks segati juurde peedipulbrit. See andis ka huvitava maitsenüansi. Kahju, et päris valmis makroone ei saanud. Olen vaid ühe makrooni kunagi Prantsusmaal söönud ja ei oska sellest maiustusest eriti midagi arvata. Arvan, et peaksin rohkem sööma, et mingi arvamus tekiks.
Thursday, March 19, 2015
Eyes wide open
Mitte et midagi vahepeal ei oleks toimunud. Ma lihtsalt olen laisk ja ei viitsi kirjutada.
Praegu on kevadvaheaeg ja sain selle arvelt poolteist vaba päeva. Täitsa lõpp, kuidas mul olekski vaja vabu kolmapäevi. Keset nädalat oleks lihtsalt üks päev, kui mul on aega, et natuke puhata ja rahulikult oma asju teha. Seekord oli mul küll aktiivne puhkus. Koristasin nii kolm tundi, käisin poes, tegin süüa. Jooksin WoWi maailmas ringi, eksisin ära, avastasin, et seda kohta, mida otsin, pole üldse minu praeguses versioonis. Saatsin Tõnise trenni ning vaatasin kaks ja pool tundi ühte prantsuse vanglafilmi (Un prophète). Täna pean juba peale lõunat loengus olema ja peale seda lähme Mariga ühele loodetavasti väga toredale üritusele. Sellest aga kirjutan ehk hiljem.
Viimase aja tippuudis on see, et mul on lõpuks ometi silmad, mis näevad. Ma ei räägi eriti sellest, et ma ei näe eriti hästi. Ja ma pole ka midagi ette võtnud, et näha paremini. Nüüd aga muutus asi väljakannatamatuks. Ma näen küll selgelt asju ja inimesi. Probleem on teravuses. Ma ei näe selgelt kaugemal olevaid tekste. Nüüd ei aita ka enam see, kui istun tahvlile lähemal. Isegi teises pingis muutub kiri uduseks. Tunnen, kuidas silmalihased pingesse lähevad ja siis hakkab ka pea valutama. Lasin nüüd siis lõpuks ometi endale prillid määrata. Valisin ikka hoolega, et mitte teha sama viga, mis juhtus aastaid tagasi, kui esimesed prillid sain. Need olid lihtsalt kohutavad. Eks ma valisin nad odava hinna järgi ja tahtsin kiiresti midagi saada. Aga ega ma neid ju ei kandnud.
Aga nüüd on mul päris kenad silmad. Peaksin neid kandma nii loengutes kui tänaval. Kodus pole vaja. Paar päeva olen nendega olemist harjutanud, aga ikka väga imelik on. Ja ma ise olen ka väga võõras (samas näen tükk maad targem välja).
Mul on olnud täielikud maailmaavastamise päevad. Kõik on selge ja erk. Maailm on värviline :D Saan selgelt lugeda reklaame või silte, mis muidu on ainult mingi tuledemass või värviplönn.
Eks ma olen enda peale pahane, et juba varem oma silmade eest hoolitsema ei hakanud, aga ma tegelikult lootsin prillide tõsisemat kandmist vältida. Ma ei tea miks, need on ju päris ägedad. Ehk tahtsin lihtsalt eitada oma probleemi. Praegu olen siiski ostuga rahul ja kindlasti ikka kannan neid ka. Nii on palju parem :)
Praegu on kevadvaheaeg ja sain selle arvelt poolteist vaba päeva. Täitsa lõpp, kuidas mul olekski vaja vabu kolmapäevi. Keset nädalat oleks lihtsalt üks päev, kui mul on aega, et natuke puhata ja rahulikult oma asju teha. Seekord oli mul küll aktiivne puhkus. Koristasin nii kolm tundi, käisin poes, tegin süüa. Jooksin WoWi maailmas ringi, eksisin ära, avastasin, et seda kohta, mida otsin, pole üldse minu praeguses versioonis. Saatsin Tõnise trenni ning vaatasin kaks ja pool tundi ühte prantsuse vanglafilmi (Un prophète). Täna pean juba peale lõunat loengus olema ja peale seda lähme Mariga ühele loodetavasti väga toredale üritusele. Sellest aga kirjutan ehk hiljem.
Viimase aja tippuudis on see, et mul on lõpuks ometi silmad, mis näevad. Ma ei räägi eriti sellest, et ma ei näe eriti hästi. Ja ma pole ka midagi ette võtnud, et näha paremini. Nüüd aga muutus asi väljakannatamatuks. Ma näen küll selgelt asju ja inimesi. Probleem on teravuses. Ma ei näe selgelt kaugemal olevaid tekste. Nüüd ei aita ka enam see, kui istun tahvlile lähemal. Isegi teises pingis muutub kiri uduseks. Tunnen, kuidas silmalihased pingesse lähevad ja siis hakkab ka pea valutama. Lasin nüüd siis lõpuks ometi endale prillid määrata. Valisin ikka hoolega, et mitte teha sama viga, mis juhtus aastaid tagasi, kui esimesed prillid sain. Need olid lihtsalt kohutavad. Eks ma valisin nad odava hinna järgi ja tahtsin kiiresti midagi saada. Aga ega ma neid ju ei kandnud.
Aga nüüd on mul päris kenad silmad. Peaksin neid kandma nii loengutes kui tänaval. Kodus pole vaja. Paar päeva olen nendega olemist harjutanud, aga ikka väga imelik on. Ja ma ise olen ka väga võõras (samas näen tükk maad targem välja).
Eks ma olen enda peale pahane, et juba varem oma silmade eest hoolitsema ei hakanud, aga ma tegelikult lootsin prillide tõsisemat kandmist vältida. Ma ei tea miks, need on ju päris ägedad. Ehk tahtsin lihtsalt eitada oma probleemi. Praegu olen siiski ostuga rahul ja kindlasti ikka kannan neid ka. Nii on palju parem :)
Sunday, March 1, 2015
Holly, värvilised täpid, hüplev baleriin ja Elise, kes kõik elama paneb
Tegin eelmisel laupäeval midagi eriti toredat.
Elise kutsus mind kunstikooli stuudiosse pildistama. Korjasin kaasa neli komplekti riideid, hunniku ehteid ja kosmeetikat. Alguses ei saanud vedama. Ma ei oska tegelikult poseerida. Elise juhendas natuke ning kui olin end soojaks saanud, läks kergemaks. Kui kümme aastat tagasi modellindusega tegeleda soovisin, siis õpetas Alar mind küll päris palju, kuid nüüd olen väga rooste läinud. Ameerika Supermodelli pole ka väga kaua vaadanud. Sain tunda modelli rasket elu. Riided tuli ise valida, meik ise teha, soeng ka ise teha (ja nii neli korda järjest) ning siis poseerida, poseerida, poseerida. Ja mitte kõik poosid polnud lihtsad. Järgmisel päeval olid kere lihased valusad, kuid pildid on imeilusad ning kogu vaev oli seda väärt.
Tahtsin jäädvustada oma aastavahetuse kostüümi. Olin Holly Golightly (ehk Audrey Hepburn filmist "Breakfast at Tiffany's). Elise suutis paika panna just õige valguse. Ma kartsin, et ei jää otsevaates tegelikult kena, kuid oh imet...ma olen vägagi kena.
Tegime ka natuke värvilisi pilte. Ajakirja kaanele sobiks küll.
See oli esimene seeria ja ka kõige raskem. Pidin palju hüplema-keksima ning mingil hetkel pani Elise mulle kivi jala alla, sest ma ei saanud ühe jala peal varvastel seista.
See kallutus ei tundu hull jah? Aga kui kivi on jala all, teine jalg õhus? Kivi muidugi kaotati ära.
Neljandas kostüümis mul pilte pole, neid tegi Elise enda tulevase töö jaoks, aga võib-olla ikka annab need millalgi mulle ka.
Pidin taaskord tunnistama, et valgus võib muuta ülipalju. Ma poleks uskunud, et minust nii ilusad pildid välja tulevad. Ma ei kasutanud mitte mingit jumestuskreemi, kuid mu nahk on imeilus ja klaar, näojooned on selged ja teravad. Mul on isegi tunne, et olen piltidel kenam, kui päriselt :D Aga muidugi, peab oskama valgust sättida ja Elise seda juba oskab. Ma imetlen väga tema tööd ja mul on hea meel, et ta viitsib mind pildistada.
Nii veider mõelda, et kui soovisin kümme aastat tagasi modelliks saada, siis ei läinud see õnneks, kuid nüüd saan ju mõnes mõttes selle soovi täita (mitte, et mul enam selline soov oleks, lihtsalt edev olen). Täna räägiti mulle ka ühest mais toimuvast üritusest, kuhu soovitati modelliks kandideerida, seal saaks ka poodiumile kõndima. See võiks väga äge olla :D
Elise kutsus mind kunstikooli stuudiosse pildistama. Korjasin kaasa neli komplekti riideid, hunniku ehteid ja kosmeetikat. Alguses ei saanud vedama. Ma ei oska tegelikult poseerida. Elise juhendas natuke ning kui olin end soojaks saanud, läks kergemaks. Kui kümme aastat tagasi modellindusega tegeleda soovisin, siis õpetas Alar mind küll päris palju, kuid nüüd olen väga rooste läinud. Ameerika Supermodelli pole ka väga kaua vaadanud. Sain tunda modelli rasket elu. Riided tuli ise valida, meik ise teha, soeng ka ise teha (ja nii neli korda järjest) ning siis poseerida, poseerida, poseerida. Ja mitte kõik poosid polnud lihtsad. Järgmisel päeval olid kere lihased valusad, kuid pildid on imeilusad ning kogu vaev oli seda väärt.
Tahtsin jäädvustada oma aastavahetuse kostüümi. Olin Holly Golightly (ehk Audrey Hepburn filmist "Breakfast at Tiffany's). Elise suutis paika panna just õige valguse. Ma kartsin, et ei jää otsevaates tegelikult kena, kuid oh imet...ma olen vägagi kena.
Tegime ka natuke värvilisi pilte. Ajakirja kaanele sobiks küll.
See oli esimene seeria ja ka kõige raskem. Pidin palju hüplema-keksima ning mingil hetkel pani Elise mulle kivi jala alla, sest ma ei saanud ühe jala peal varvastel seista.
See kallutus ei tundu hull jah? Aga kui kivi on jala all, teine jalg õhus? Kivi muidugi kaotati ära.
Neljandas kostüümis mul pilte pole, neid tegi Elise enda tulevase töö jaoks, aga võib-olla ikka annab need millalgi mulle ka.
Pidin taaskord tunnistama, et valgus võib muuta ülipalju. Ma poleks uskunud, et minust nii ilusad pildid välja tulevad. Ma ei kasutanud mitte mingit jumestuskreemi, kuid mu nahk on imeilus ja klaar, näojooned on selged ja teravad. Mul on isegi tunne, et olen piltidel kenam, kui päriselt :D Aga muidugi, peab oskama valgust sättida ja Elise seda juba oskab. Ma imetlen väga tema tööd ja mul on hea meel, et ta viitsib mind pildistada.
Nii veider mõelda, et kui soovisin kümme aastat tagasi modelliks saada, siis ei läinud see õnneks, kuid nüüd saan ju mõnes mõttes selle soovi täita (mitte, et mul enam selline soov oleks, lihtsalt edev olen). Täna räägiti mulle ka ühest mais toimuvast üritusest, kuhu soovitati modelliks kandideerida, seal saaks ka poodiumile kõndima. See võiks väga äge olla :D
Subscribe to:
Posts (Atom)