Mälestused Berliinist 2

Kui Antje sai teada, et mulle meeldivad öökullid, kinkis ta mulle ühe linnukese oma kogust. Mitte öökullikogust, vaid ühest teisest.
Nüüd on see Euleke mul laua peal ning pea igal hommikul äratab just tema mind üles.

Kui valgus peale paistab, siis hakkab öökull tantsima ning teeb samal ajal tiksuvat häält. Vahel vehib ta nii metsikult, et mul on tunne, et Eule tõuseb kohe-kohe lendu :D Selliseid asjakesi oli Antjel päris mitu, aga siiski on see minu arust ääretult armas, et ta selle linnukese mulle kinkis. Nüüd meenutan seda vaadates iga kord meie pärastlõunaseid kohvijoomisi. Eule oli ju mitu päeva elutoa laual samal ajal.