Filmidest ja kingadest

Ma plaanisin juba mitu päeva tagasi kirjutada, kuid metsik bakatöö projekti kirjutamine ja sellega kaasnevad probleemid võtsid igasuguse isu ja aja, et millegi muuga tegeleda.
Nüüd on aga tunne, et asi on enamvähem valmis. Viimased 18 tundi olid küll jubedalt stressirikkad, kuid siis ongi vaja mõelda ja kirjutada meeldivamatest asjadest :)

Eelmisel nädalal vaatasin kolmel järjestikusel päeval kolme väga head filmi.
Tihti pole mul nende jaoks aega ja telekast tuleb ka uskumatut jama. Seega vaatan rohkem sarju, aga olen avastanud, et näiteks ETV2 näitab vahel väärtfilme. Need on piisavalt hilja, et mitte segada õppimist.
Eelmisel esmaspäeval (ja ka täna) oli kavas üks Frederico Fellini film. Püüdsin eelmisel nädalal vaadata, kuid väsisin enne ära. Kahjuks "8 ja pool", mida Prantsusmaal kinos vaatasin, ei meeldinud mulle eriti (liiga sürr). Ma loodan, et tänast suudan rohkem nautida.
Aga kolmapäeval oli kavas "Lõbumaja" ehk "L'Appolonide (Souvenirs de la maison close)". See oli minu jaoks täiesti uus film. Tegevus toimub ühes Pariisi lõbumajas XX sajandi alguses. Võib näha tüdrukute igapäeva elu, glamuuri ja luksust samal ajal, kui maja ja neiud on tegelikult võlgades.
 Kostüümid on väga lahedad (film oli nende eest isegi mingi auhinna saanud).

Järgmist filmi vaatasin nejlapäeval peale maalimist ning Kreetega Werneris koogi söömist.
"Oldboy" on hoopis teist tüüpi film, kui ma tavaliselt olen harjunud vaatama.
T soovitas seda mulle ja ma ei pidanud pettuma. Kuigi ma teadsin sisu ja lõppu, oli mul ikkagi põnev. Kui põnev oleks veel siis, kui ei teaks, miks peategelane 15 aastaks ilma tema teadmata vangi pannakse.
 Filmis on päris mitu väga head ütlust.
Minu lemmik: "People shuver up because they have an imagination. Don't imagine anything and you'll be brave as hell."

Kordasin seda lauset endale, kui laupäeval Lõunakeskusesse sõitsin ja bussipeatuses üks onu mulle ütles, et mul on ämblik juustes. Kuidagi õnnestus ennast nii programmeerida, et lõpuks ma enam ei kartnud, kas on või mitte.

Reedel lubasin endale üle pika aja ühe kinokülastuse ja käisin lõpuks vaatamas filmi "Eestlanna Pariisis". Näitlejad olid head, Pariis tekitas meeletu nostalgia ja igatsuse. Muidu väga rahulik film. Kena. Ega mul mingeid ootuseid ei olnud seega läks kõik hästi. Ainult pärast oli nukker olla kuidagi. Aga küll ma Pariisi ja üldse tagasi Prantsusmaale millalgi jõuan.

Rohkem pole midagi uut näinud. Eile vaatasin ka "Shutter Islandit" ühe silmaga projekti kõrvalt, aga seda olen varem ka näinud. Algus on põnev, lõpp ei meeldi.

Nüüd minnes teise teema juurde...
Ma pean end küll üldiselt naiselikuks tüdrukuks (välimuse poolest), aga millest ma eriti aru ei saa, on tüdrukute kingavaimustus. Minu lemmikjalanõud võiksid aastaringselt olla tennised. Ühel tuttaval neiul on 26 paari kingi. Pooled neist sellised, millega üldse käiagi ei saa.
Eks minu probleem on ka selles, et mul on natuke suurem jalg ja ilusaid kingi sellele suurusele pole alati võtta. Kallid on nad ka. Viimase aasta jooksul olen aga hakanud ostma, kui kuskil midagi soodsat ja kena silma jääb. Praeguse seisuga on mul kingariiulis tervelt 5 paari kingi, 2 paari sandaale, kevad-sügis saapad, talvesaapad, kummikud ja kauboisaapad.
Laupäeval sain ma endale vist kõige lahedamad kingad üldse, mis mul olnud on. Astusin lihtsalt korraks Lõunakeskuse Seppälässe sisse, plaanis polnud mitte midagi osta ja siis ühe kõige alumise riiuli peal, muu allahinnatud kauba taga...

 Ja kui hästi nad mulle jalga sobivad. Eks kvaliteet ole kehva, aga hind oli uskumatult väike seega no regrets.

Siiamaani olid lemmikkingad need roosa-valgekirjud. Sain need Rennes'ist ühest hiina poest samuti päris soodsalt.