Tõehetk ehk gastroskoopias käik

Tehtud, nähtud ning never again!
Ma ei lugenud meelega enne seda protseduure mingeid kommentaare kellel kuidas läinud on. Mu ema tegi sama asja läbi kaks nädalat tagasi ja ma ei tahtnud, et isegi tema räägiks kuigi ta jõudis öelda, et temal läks voolik väga kiiresti alla ning midagi hullu ei olnud.
Ma ütlen ausalt, et see oli üks mu jubedaimaid kogemusi, ehk isegi jubedam kui esimene naistearsti külastus.
Aga alustame algusest. Läksin kohale natuke varem. Kuulsin läbi ukse, kuidas üks naine läkastas ja öökis. Mul tekkis hirm. Mis siis kui mul ka nii läheb? Mul oli tegelikult aja peale minema saamine. Tahtsin jõuda 10.30se Tartu bussi peale. Sain enne oma aja algust sisse ning pärast küsimust, kas olen seda varem ka teinud, lasi arst m heita vasakule küljele ning ütles kohe, et protseduur on vastik, kuid tuleb ära kannatada. Seda teadsin juba varem, et mingit tuimestust kurku ei teha. Siis nägin voolikut...
Ma arvasin, et see on pisike, maksimaalselt poole cm läbimõõduga, kuid ei, see oli silma järgi ikka üle sentimeetri. Ma ei jõudnud kuidagi reageerida kui mulle paberrätik ja kauss näo alla pandi nind palusi üks plastikust asi suhu panna. See hoidis suud lahti ning takistas vooliku hammustamist. Õde lükkas vooliku mulle kurku. Ma ei jõudnudki neelata kui juba tundsin, et voolik minu sees oli. Arst käskis hingata. Siis sain aru, et ma ei saa ju, lihtsalt ei saa. Ahmisin nii palju kui võimalik läbi suu. Söögitoru tõmbus krampi. Ma polnud hommikul söönud (nii nagu pidi), kuid tunne oli, et kohe tuleb midagi välja. Arst käskis lõdvestuda ja mitte end paanikasse ajada. Tundsin kuidas pisarad jooksid. Voolik liikus minu sees ringi. Lõpuks jõudis makku. Tundsin, et see liigub aga edasi ja läheb maost läbi. Hakkasin jalaga vastu voodid taguma ja niutsuma. Arst ütles, et pumpab mulle õhku makku, et paremini näha, mis seal on. Siis lasi ta mööda voolikut mu sisse mingi asja, millega proovi võtta. Ütles ka kohe, et mul on maos mingi bakter. Siis hakkas voolik välja tulema. Ta tuli ja tuli ja tuli. Ma ei tea, palju seda oli. Kogu protseduur kestis vaid mõne minuti, kuid minu jaoks olid need ikka äärmiselt pikad minutid.
Hea uudis on see, et söögitorus mul haavandeid pole ning sulgurlihas, mis mao ja söögitoru vahel on, sulgub ka ilusti. Natuke halvem uudis on see, et mu maos elab helico bakter. Kiire lugemise käigus sain teada, et see bakter on väga paljudel inimestel, kuid kõigil ei põhjusta ta üldse vaevusi ega muutu ka ohtlikuks. Samas kui magu on nõrk, tuleks ka ikkagi välja ravida, muidu võib bakter hakata palju pahandust tekitama. Lisaks on mul siiski ka refluksihaigus olemas. Arst seletas mulle, et bakteri tõttu on maohape happelisem ning isegi kui lihas mao ja söögitoru vahel on terve, võib maohape ikkagi söögitoru pääseda (sellest siis tükitunne ja valud rindkeres).
Mul on hea meel, et ma gastroskoopia ära tegin, kuid loodan, et rohkem seda tegema ei pea. Voolik vigastas mu neelu natuke ning terve päeva on neelamine olnud sama valus kui pärast mandlioperatsiooni :( Limaskest peaks kiiresti paranema. kui homsest kolmik raviga (maorohi + kaks antibiootikumi) pihta hakkan, ei teki ehk põletikku (seda küll lugesin, et kellelgi oli tekkinud). Kõhus olev õhk pole veel ka täielikult välja tulnud, nii et enesetunne ei ole täna just kõige parem. Loodan aga, et homseks on asi veidigi paremuse poole muutunud.