Eile oli mu senise elu üks tipphetki. Tõesti, tunne oli küll selline. Toimus vene- ja prantsuskeelsete laulude kontsert.
Eile tundsin ma lõpuks ometi, kuidas ma tõesti saan midagi oma töö eest vastu. Oli imeline tunne seista koos oma õpilastega ja laulda tervele saalile (laulsime tervelt kolm laulu). Olin tohutult närvis. Kartsin, et neil läheb midagi valesti. Kartsin, et mul endal läheb midagi valesti. Kõik läks suurepäraselt. Ja oh neid kiitusi pärast nii minu kui mu õpilaste aadressil. Me olime tõesti tublid. Kui mul on aeg-ajalt tunne, et mu tööl pole mõtet ja kedagi niikuinii ei huvita, siis eile tundsin küll meeletut rahulolu ja sain öelda, et minu töö pole mõttetu, et kedagi ikka huvitab.
Viimastel päevadel olen tundnud end lasteaia kasvatajana :D Olen joonistanud, lõiganud, kleepinud....oeh..
Tegin nt jõuluteemalise plakati, kuhu lisaks piltidele lisasin joonistuste nimed ning nende võimalikult lihtsustatud häälduse, et ka kõige algajamad aru saaks.
Tegin väikese kompositsiooni, mis nüüd kaunistab mu töölauda.
Täna tegime ka paberist kuuse, mille kleepisin uksele, kuid selle pildistamisega läks midagi valesti ning kahjuks praegu pilti ei ole. Loodetavasti ei lõhu keegi seda vahepeal ära.
Mul on juba kaks päeva käinud päkapikud :D Täna ootas mind arvutipäkapikk koos jõhvika-martsipanibatooniga.
Kõik nüüd juba teavad, et olen küünlavaimustuses. Selle asemel, et osta Humanast uusi hilpe, ostsin täna hoopis kaks soodushinnaga lõhnaküünalt. Vasakul on värvimuutev mandariini-vürtsi küünal ning paremal õunalõhnaline küünal. Mõlemad lõhnavad imeliselt. Tahan nad juba koju viia ja kasutusse võtta.
No comments:
Post a Comment