1, 2, 3.......talvepuhkus?

Kui ma nüüd tõesti mingit käkki kokku ei keeranud, siis peaks mul nüüd ees seisma kolm nädalat puhkust ülikooli õppetööst. Täna oli viimase arvestustöö esitamstähtaeg. Kui ma arvasin, et on hea mõte võta töö teemaks miski, mis mulle meeldib, siis eksisin (nagu see soovitus, et ära pane oma lemmiklaulu äratushelinaks, hakkad seda vihkama). Eks ma ikka nautisin töö tegemist rohkem, kuna ma Tolkieni ja "Kääbiku" austaja olen, aga mingil ajal tundsin küll, et ma enam ei suuda mitte ühtegi kohta uuesti üle lugeda, üles otsida, ingliskeelsega võrrelda. Käisin eelmisel neljapäeval kinos kolmandat filmi ka vaatamas. Ma teadsin, et see on veel nõrgem kui teine film, mis oli nõrgem kui esimene, kuid juba esimesest kolmest sekundist ei suutnud ma filmile isegi võimalust anda, sest see oli filmitud 48 frames per second tavalise 24 asemel. Kujutage ette mõnda dokfilmi. Tunne oli nagu oleks vaadanud dokfilmi teemal kuidas tehti "Kääbiku" kolmandat osa. Ma olin hiljuti raamatu uuesti läbi lugenud ning teadsin, mis ja millal enamvähem juhtub. Eks oli lisatud ka natuke juurde ning selle natukese, nimelt armastuse liini pärast, valasin isegi lõpus paar pisarat. Vaikselt...sest mõlemal pool istusid suured mehed. Pärast filmi tulin koju ning jätkasin tööga, mida olin teinud enne filmi. Siis oli küll tunne, et aitab, kõrini sellest "Kääbikust". Aga samamoodi jätkasin tööd ka järgmistel päevadel. Saatsin oma analüüsi poolteist tundi tagasi ära. Ootasin mingit kergendust, et nüüd on kõik selleks korraks. Aga kergendust ei olnud. On hoopis ärevus. Ma ise polnud selle tööga rahul, aga ei osanud enam midagi muuta ka. Niigi kustutasin täna veel päris palju ära, kuid lõpuks tekkis tunne, et hakkan otsima vigu seal, kus neid pole. Siis oli õige aeg ära saata, kuid mingi kripeldus on ikkagi sees. Enda arust täitsin küll kõik hindamiskriteeriumid ära, kuid samas oleks iga punkti juures võinud mõelda, kas täitsin ikka 120%. Ega ei jäänud mõni koht viitamata? Kas minu isiklik arvamus on ikka piisav? Kas minu mõtlemisvõimet on piisavalt näha? Ega minu enda arvamus pole esitatud targutamisena? Kas minu argumendid on ikka põhjendatud? Ega ma ei lahminud niisama? Oskus endas kahelda on üks tõlkijate olulisemaid oskusi. Mul oli see olemas juba enne kui tõlkimise vastu huvi hakkasin tundma. Läksin poodi, et end natuke tuulutada. Ostsin justkui preemiaks mingi Kräuterhofi kakao- ja sheavõiga kehakoorija. Laadapäevadel oli veel viimast päeva 3 eurot. Kismeti šokolaadi ja jäätist ostsin ka

Aga ikka ei hakanud parem. Olen kolm korda kontrollinud, kas kiri on ikka kaustas "Saadetud" ning edastatud kahele õppejõule. Ja nüüd ma kardan, et nii homme või ülehomme, kui ma peaks töö asjadega tegelema, selgub, et kõik läks halvasti. Õnneks peab igat ainet saama minu teada vähemalt korra järgi vastata. (Kas ma põen liiga palju?)
Rahustan end sellega, et olen vaid korra ühest arvestusest läbi kukkunud, aga see oli ka mu enda süü, sest ma ei näinud vaeva, aga nüüd ju ometi nägin. Aga kas nägin piisavalt?
Vahel ma ikka tõsiselt vihkan endaks olemist, seda põdemist ja närveerimist, seda suutmatust võtta asju vabalt.
Püüan endale leida tegevust nii kaua kuni on aeg magama minna. Homme ei saa ma enam midagi muuta isegi kui midagi meelde tuleb. Võib-olla ma siis ka ei mõtle enam selle töö peale.