Häbi on...natuke...
Eks ma tean ennast päris hästi ja olen juba ammu lähtunud mõttest "Valmistudes halvimaks ma olen valmis parimaks" (ise mõtlesin kunagi välja).
Sain täna oma Tolkieni töö tulemuse teada. Arvestus tuli ära ja kiitus ka, et huvitav töö ja väga hea, et polnud ainult kritiseerinud vaid pakkusin ka omapoolseid võimalusi, kuidas tõlget parandada. Eks ma kartsin, et mu mõtted on äkki natuke ülepakutud või et kes mina olen, et professionaalset tõlkijat kritiseerida. Ju siis olin. Lugesin vanematele kiituse ette, helistasin Tõnisele ja lugesin talle ka ette. Ja siis meenus, kuidas esmaspäeval siin halasin. Siis hakkaski natuke häbi. Samas on see minu strateegia. Ma lasen lati hästi alla. Ma ei ootagi head tulemust, ma valmistan end ette, et läheb halvasti. Kui lähebki halvasti, siis pole ju midagi, sest olen selleks valmis olnud. Kui aga läheb hästi, siis on üle mõistuse hea tunne. Ma ei usu, et see muutub. Võib-olla polegi vaja, et muutuks.
Mured on aga nagu lohe, kellel ühe pea maha lööd ja kaks asemele kasvab. Tundub, et ülikooliga on selleks semestriks korras, aga nüüd on probleem töökohaga ja ülikooliga järgmisel aastal. Ei saa siiski rahulikult puhata ja talvevaheaega nautida. Püüan siiski kuidagi rahuneda ja asju kuskilt otsast harutada. Kahjuks olen ma selline (nagu võib ilmselt aru saada), kes enne läheb väga-väga endast välja, leiab, et kõik on halvasti ja valesti ning alles siis kui suudan natuke hingata ja korraks maha istuda, mõistan, et tegelikult ei ole võimatuid missioone.
Ei, tegelikult on küll. Täiesti võimatu on tööpäevade õhtul minna normaalsel ajal magama kuigi tean, et pean juba enne kuut ärkama. Eile magasin vaid viis ja pool tundi.
Aga ma teen ikkagi proovi. Äkki täna läheb õnneks.
No comments:
Post a Comment