Juba tekkib tunne, et saan oma kooliasjadega hakkama ja varsti ka ühele poole. Töö koolis hakkab lõppema ning töö Lindexis saab aina selgemaks ja läheb ka kenasti.
Ja siis ärkan ma hommikul üles amputatsiooni järgi karjuva jalavaluga ning mida edasi, seda hullemaks kõik läheb. Ma ikka vahel ütlen, et ennustan oma jalgadega ilma. Ja tegelikult ongi nii, et kui ilm järsult muutub, siis ma tunnen seda. Täna läks aga asi nii hulluks, et Võrru jõudes lausa lonkasin paar kilomeetrit hambad ristis omaette igasugu hirmsaid asju vandudes.
Ja ega ühest asjast ei piisa. Lisaks veel teatud periood elus, mis aeg-ajalt kallale tuleb ja mulle emotsionaalselt väga raske on. Igasugused pahad mõtted tulevad pähe ja nende ümber lükkamine on kohati raske. Pluss veel rahulolematus enda vaimse ja füüsilise poolega.
Ma tean küll, et kui enne oli hea ja nüüd halb, siis järgmisena on ju jälle hea. Aga hetkel see teadmine mind ei aita. Mul on tohutult kahju, et minu halva tunde pärast mu lähedased kannatama peavad. Elaks ma kuskil metsas, siis lahistaks oma nutud ära kuskil põõsas ja kedagi ei häiriks. Aga paraku nii ei ole ja ma kardan, et minu probleemi ei mõisteta. Samas ei suuda ma ka kõike alla suruda ja kui on halb, siis on halb.
Oh well... I'll sleep it off. Hommik on targem.
Olime siin Eurovisiooni lainel natuke. Üks lemmikuid oli Sloveenia. Ma ei mäleta, mis koha see sai. Esikümnes küll polnud.
No comments:
Post a Comment