Hetkel pole veel kohale jõudnud, et minu töö õpetajana ongi vähemalt ajutiselt läbi saanud.
Tegin täna viimased tunnid, poetasin mõned kiitussõnad ja lootuse tulevikus kohtuda ning nii nad läksidki.
Asjad on pakitud, mitte et nad minuga kaasa tuleks. Hunnik pabereid ära visatud. Homme veel lähen ja jaotan ära asjad, mis mulle ei kuulu ning siis ehk veel korra tulen asju lõpetama.
Kuidagi imelik on. Kaks aastat polnud nüüd ju väga lühike aeg, aga väga ruttu läks see küll. mäletan hästi esimest septembrit, ülesandeid, mis tegime, kommenaare, mis tehti.
Hästi vahva oli, et üks neiu, kes otseselt minu rühmas pole, küsis, kas tulen ikka suvel Võrru, et võiks kokku saada ja õppida edasi ning üks teine oli huvitatud ühest suvisest tegevusest, mille välja pakkusin, üks noormees aitas mul klassi koristada. Loodan tõesti nendega ka tulevikus kohtuda, sest nad on väga toredad ja huvitavad inimesed.
Eks ikka on nukker natuke, aga mitte et ma midagi kahetseks.
Valikus kas minna Prantsusmaale või töötada Võrus, ei tulnud viimane kõne allagi.
Pealegi tahan nüüd vahelduseks natuke oma põhieriala ehk tõlkimisega tegeleda, aga kui võimalus avaneb, siis ikka õpetan ka kui vaja. Kahju on rohkem just sellest, et ma oma kollektiivi ja õpilasi ei näe. Ma kiindun kiirelt ja see teeb mõned olukorrad raskeks.
Mul on veel üks töö parandada, eilsed ja tänased tunnid sisse kanda, üks kursusehinne välja panna ja siis ongi kõik. Kui veider!
No comments:
Post a Comment