Saturday, June 29, 2013

Fini...ou pas?

Alates eilsest olen Tartu ülikoolist eksmatrikuleeritud.
Väga ilus aktus oli. Meie osakonna juhataja pidas kõnet, Birgit (mitte Õigemeel) laulis prantsuse keeles Bruno Marsi Granaati ja kolme eesti laulu, romanistika lõpetajad loeti üles segamini klassikalise filoloogia all.
Alguses oli natuke närviline olla. Otsustasin viimasel minutil teised riided panna ning muretsesin, kes kohale tulevad. Halb aeg oli aktuse jaoks juuni lõpp. Pooled mu sõbrannad on kuskil ära või hõivatud tööga. Kui diplomi aga kätte sai muutus kõik kuidagi reaalseks. See ei olnud enam päev, kus mingil põhjusel oleks kena välja teha või tuleks kanda ilusaid riideid. See oli tähtis päev. See oli minu päev. Enda üle uhke olen ma olnud kogu aeg peale bakatöö kaitsmist, kuid eile kasvas see uhkus veelgi. Sain ju füüsilise tõendi oma saavutuste kohta.



Mul oli siiralt hea meel, et nägin oma täditütreid, et Mari ja Pille ikka kohale tulid.




 Üks vendadest astus ka läbi, aga tema mulle õnne ei soovinud. Porises, miks peab pildi peale tulema ning kadus siis ära. Teine vend kahjuks ei tulnud üldse Tartusse.







Pärast lillede jagamist ning pildistamist suundusime perega Tavernasse lõunasöögile. Ütlen nii palju, et teine kord ma sinna piduliku sündmuse puhul ei lähe ja peale pizza muud ei telli. Eile riskisin ja võtsin grillkanaga Caesar'i salati, pettusin ikka väga. Teadsin, et see tõenäoliselt pole 100% õige, aga see oli hullem kui arvasin :( Fritüüritud banaanid olid paremad (väga magusad), aga kuna kõht oli juba täis, siis ei olnud nauding ehk nii suur kui lootsin. Pizzad on mulle aga seal alati meeldinud.

Kohe kui koju jõudsin asusin sõbrannade jaoks lauda katma. Tahtsin midagi peent ning meisterdasin kalamarja ja lõhega suupisteid. Tuli aga välja et ei Mari ega Pille polnud mitte kunagi kalamarja söönud. Minu pealekäimisel nad maitsesid seda, kuid vist väga ei meeldinud.
Veini oli rohkem. Lubasin Sangriat ning valget Gato Negro't. Hiljem tõi Mari moorapeasid ja mustika-jogurtikooki.
Sünnipäeva tunne oli. Tuba on nüüd nii kena. Eile-üleeile küll praalisin, et mina lilli ei taha, aga nüüd on ikka hea meel nende üle. :) Täditütred kinkisid Chaneli parfüümi nr 5. See on ju täiesti õige asi mulle kui "prantslasele" ning samas moekale ja iseseisvale naisele. Mari valis väga laheda kaardi ning toetab minu isiklikku lõpukinki, mille peaksin kätte saama homme.
Kahju, et Kädi, Elise ja Liisa tulla ei saanud, aga selles hoolimata oli mul väga vahva ja ilus päev.
Üks etapp on küll ametlikult läbi, kuid läbi pole tegelikult veel mitte midagi. Peaks täna-homme magistri avalduse ära esitama. Juulis on katsed. Praegu on ikka kindel plaan edasi õppida ja endast üks prantsuse-eesti tõlk vormida.
Kuid siiski...hoolimata sellest, et meile räägitakse, et praegu pole me veel mitte keegi, olen uhke ja tubli.
Me kõik oleme tublid.



No comments:

Post a Comment