Strawberry rage

Täna avasin maasikakorjamishooaja. Plaan juba kolmandat aastat suvel sama tööd teha oli mul niikuinii olemas ning Kädi soovis samasse kohta minna, kus eelmine aasta olime (mis on okei koht). Tööpäev kestis täna umbes 7 tundi ning tulemusega jäin rahule. Täielik déjà vu tunne oli küll...nagu polekski 9 kuud vahepeal olnud. Kiiresti tuli meelde ka metsik selja ja jalavalu. Huvitav, et unustan selle iga kord ära enne kui uus suvi tuleb. Samas oli ka tunne, et kui koju jõuan, siis on T siin, mängib arvutimänge või hakkab tööle minema. Aga sellest on ju aasta juba..ja varsti saab aasta kui ta üldse ära kolis...
Pagana maasikad küll...tegid mu nukraks ja nostalgiliseks.
Mingit maasikaisu küll pole. Eile pugisime Mariga maasikaid, mureleid ja aprikoose. Juba eile sai isu täis. Täna sõin veel peale ning kui keegi pakuks, siis ma süüa küll ei tahaks enam. Aga maasikates on rauda ja kuna mul sellega probleeme on olnud, siis tuleks neid ikka süüa nii palju kui võimalik (või kui vastu suudan võtta).
Kodus sain tunda ka valu, mis tekib pärast natukest pikutamist, kui kõik kohad väga kangeks on muutunud ning on tunne, nagu selgroo asemel oleks luuavars sees :S Kuid ma siiski ei kurda ja esmaspäeval lähen uue hooga tagasi....eurod silme ees korjan.
See oli vist see kõige esimene eile...

Uhke uute ehete üle

Oleksin pidanud veel peale tööd linnas käima, kuid ilm oli väga halb. Muidugi nüüd kui kell liiga palju on, on ilm ilus. Juhuslikult aknast välja vaadates nägin vastasmaja kohal nii vahvasid värve. Päriselt oli muidugi veel ilusam.