Reedel, kui oma prantsuse-eest tõlke taga juba nutsin, et mida ma üldse ülikoolis teen, kui midagi ei oska, vedas Tõnis mu Anne kanali äärde rulluisutama. Ma polnud 4-5 aastat neid jalgagi pannud, kuid püsisin püsti, mis siis, et häbi oli, kui ükskõik kes teine uisutaja mööda kihutas. Peaksin endale uued uisud ostma. Need 13 aastat vanad, mis praegu on, hõõruvad IGA kord jalad katki. Eks ma neid sellepärast ei kasuta ka eriti. Ega ma ka seekord ei pääsenud ilma kahe puruks hõõrutud villita, mis põrguvalu teevad. :( Aga sõita oli tore :) Eks ma kartsin ka ikka natuke, jänku nagu olen. Seetõttu oligi ekstreemne ettevõtmine :D Pidurdada ma ei oska, kallakuid ka kardan, plus kive, mis rataste vahele jäävad.
Eile sõitsime Kädi maakohta, et tagantjärgi tema sünnipäeva tähistada. Ilm oli nii eile kui täna erakordselt ilus. Kahetsesin, et rohkem lühikesi riideid kaasa ei võtnud.
Õnneks ikka ühe kleidi taipasin kotti panna.
Püüdsin õppida ka, aga tegelikult olid minu jaoks eilne ja tänane üks suur lebotamine. Ma ei tea, kaua ma täna õues olin, kuid nägu on punane ning nüüd tunnen, et ka süda on kergelt paha. :S Ju sai liiga palju päikse käes oldud. Üritan nüüd natukenegi logelemist tasa teha, aga eriti ei jaksa. Samas mul oli seda ikka vaja ka...puhkust, mitte päikesepistet.
Annu ja Kätu
No comments:
Post a Comment