Eile saadeti ametlik kiri välja, et minu Erasmuse taotlus rahuldati täielikult ning sain kaheks semestriks Angers'sse (mul pole eriti aimu, kuidas selle linna nime käänata, hääldub "anze", justkui võiks olla nii nagu käänasin) õppima. Tegelikult olen mitteametlikult teadnud juba alates esmaspäevast.
Kuidagi väga imelik on. Ma tahtsin kogu aeg minna. Kohe kui kuulsin nii poolteist aastat tagasi, et saaksin uuesti Prantsusmaale minna, võtsin plaani, et pean ikka ära käima. Ja nüüd ongi see aeg käes, kui olen kandideerinud ja vastuse saanud. Kogu aeg oli aega, et unistada, nüüd tuleb tegutsema hakata.
Kas mul on hea meel, et minna saan? Jah väga.
Kas ma olen närvis? Jah, ka väga.
Pigem on see vist hea, et üks kursaõde ka just samasse linna sai. Siis pole asjaajamine nii hirmus ja keegi tuttav seal, kui koduigatsus väga hulluks peaks muutuma. Ma üldse ei mäleta, mis ma siis tegin kui Rennes'i läksin. Täiesti uskumatu, et olen selle kõik kunagi läbi teinud. Prantsusmaal elamine on mingi hägune ja kauge mälestus, mis äkki ei juhtunudki minuga (mul on tõesti vahel selline tunne). Asjade ajamine on kõige nõmedam selle mineku juures. Vaatasin täna natuke kortereid ja nüüd tulevad reklaamid igale lehele, kuhu lähen. Tegelikult läheksin pigem ühikasse. Seal on kommunaalid hinna sees ja võimalus saada mingit hinnaalandust. Aga nagu olen aru saanud, siis tuleb ühikas maksta korraga kas ühe või kahe semestri eest. Kui see on tõsi, siis on olukord väga halb, mul ei ole kuskilt võtta korraga üle kahe tuhande euro :/ Õppelaen ehk aitaks.
Praegu on pea täiesti segamini. Ei oska midagi teha ega mõelda. Dokumentide esitamisega on veel natuke aega, aga tahaks ikkagi midagi juba ära teha, et oleks valmis ja korras ning ei peaks enam millegi pärast muretsema. Oeh... ma tõesti nagu läheks esimest korda. Aga peaksin ju praegu vanem ja targem olema ja teadma, kuidas asjad käivad (aga ega ma Rennes'i ei lähe, teises linnas ja koolis on ikka lood teisiti).
No comments:
Post a Comment