Ma naudin praegu tõsiselt Tartus olemist. Ülehomme sõidan jälle ära.
Käisin täna kinos "Üksikut korravalvurit" vaatamas. Jah, see on filmi nimi, mitte "Uljas ratsanik". Ma tahaks näha inimest, kes otsustas "Lone rangeri" nii tõlkida :@. Ja väga tahaks teada ka, MIKS?
Olin kursis hinnanguga, et kehv film on ning kui Disney teeb westerni, siis ei olegi loota ühte tõsiseltvõetavat filmi. Mõnus ajaviite komöödia oli. Üle kolme euro ei oleks aga maksta tahtnud.
Kui peaks valima filmile teise pealkirja, siis oleks see "Jack Sparrow hakkab indiaanlaseks". Johnny Depi "Tonto" oli minu meelest 90% Jack Sparrow karakter, ainult lobises vähem. Vuntse ka polnud. Olen tähele pannud, et kõigis Depi tegelastes on mingi sarnane joon, kuid Jack ja Tonto olid liiga sarnased...nii olemuselt kui välimuselt.
Tore film oli ikkagi...etteaimatav. Mingit suurt muljet ei jätnud, aga ei olnud ka tunnet, et oleksin kaks ja pool tundi elust lihtsalt ära raisanud. Teema oli iseenesest hea ja nii natuke kui ma tean, siis põhineb see film samanimelisel sarjal, mis on tehtud kunagi tükk aega varem.
Mulle meeldib, et J. D. filmides näeme tihti H. Bonham-Carterit. Väga vahva naine ka väikestes kõrvalosades.
Enne kino käisin muid asju tegemas. Otsisin Rahva Raamatust keeleõpikuid. Leidsin ühe päris korraliku rootsi keele õpik-töövihiku. See tuleks küll oma soovide-ostude nimekirja lisada (sünnipäeva soovide ehk?). Abhakanist sain õmblusnõelu oma suurte õmblusprojektide jaoks, mida Võrus teostama hakkan.
Ostsin Rimist jäätist ning suundusin Kaubamaja kõrval asuvate pinkide poole, kui üks noormees mu selja taga ütles, et mul on ilus soeng. Pöörasin pead, naeratasin ja tänasin. Kõndisin edasi. Mingil hetkel läksin risti tema eest läbi. Ta ütles, et jääks minuga veel juttu ajama, kuid tal on kiire, et võiks millalgi välja minna. Olin rabatud sellisest julgusest ja otsekohesusest. See oli esimene kord, kui keegi Eestis tänaval mulle komplimendi teeb ja veel välja kutsub. Ütlesin aga, et ma pole enam kaua Tartus. Tema ütles ka, et läheb 19ndal tagasi Inglismaale, aga et sooviks minuga kuidagi suhelda. Tahtsin talle oma FB nime anda, kuid siis meenus, et mind ei saa sealt otsida. Küsisin tema oma.
Kui õhtul koju jõudsin, siis oli pea nii Johnnyt täis, et olin unustanud, milline see poiss üldse välja nägi. Tema nimelisi leidsin rohkem, kui mitu ning tegelikult ma ju ei tea täpselt, kuidas tema perekonnanime kirjutatakse. Seega jäi ja jääb ilmselt ka edaspidi kontaktiloomine katki.
Tore oli ikka ja tegi tuju kõvasti paremaks. Selliseid julgeid võiks ju rohkem olla. Väike kompliment võib mõnel inimesel terve päeva ilusaks teha. Mina kusjuures just hommikul põdesin, et juuksed on nii hirmsad, ära pleekinud.
Ah, ja peale kino käisin ka Apollos ning sain 1.04 euro eest "Vene keele grammatika käsiraamatu". Selle üle on ülihea meel. Tunnen praegu tõsist motivatsiooni, et erinevaid keeli õppida. 17.-18. sajandil õppisid õukodlased vene ja prantsuse keelt. Iga haritud inimene pidi neid oskama.
No comments:
Post a Comment