Õnneks küll kiskus vaid päeva esimene pool viltu, kuid see-eest rohkem, kui oleks osanud oodata.
Eile tegin magistrikatset inglise-eesti-inglise tõlkeõppesse. Et mitte korrata bakalaureuse katse probleemi, et pastakas oli koju ununenud, kontrollisin nüüd kirjutuspulga üle. See oli tühi. Õnneks jõudsin ilusti enne eksamit poodi. Pastakas pastakaks. Tegelikult polnud seda üldse vaja, sest töö võis teha ja saata arvutiga. Arvuti oli kaasas, kuid akulaadija kodus. Teadsin, et isegi kõige madalama ekraaniheledusega ei pea see 2 tundi vastu. Kreete kiitisin mind, et olen tubli, telefon hääletu peal. Mis telefon? Hakkasin otsima ja telefoni ei olnud.
Eksam oli päris raske. Mul oli hea meel, et see polnud katse prantsuse-eesti-prantsuse tõlkesse. Mul on nüüd aasta, et lugeda poliitika- ja majandusuudiseid...väevõimuga, kui vaja.
Peale eksamit muuseas oma sõrmust näperdades murdus see pooleks...st kaunistus tuli rõnga küljest lahti. Kreete lohutas, et täna lihtsalt on SEE päev, kui asjad ei lähe hästi. Selliseid päevi peab ka olema ja tegelikult ei juhtu ju mittemidagi hullu..need on väikesed probleemid.
Telefon oli ka koju jäänud, mitte ära kadunud. Ometi olin jõudnud juba mõelda, et kust saaks uue, kellele annaks uue numbri, kellele mitte.
Ostsin Abakhanist kaks odavat ja ilusat kangast ning muid õmblustarvikuid ja tegelesin terve õhtu käsitööga, taustaks Lohetüdruku Ameerika versioon. Valmis ei saa aga midagi teha, sest õmblusmasinat on vaja. See on aga Võrus. Nüüd on mul põhjus, et sinnaminekut veel rohkem oodata.
Varsti saame teada, mis neist välja tuleb.
No comments:
Post a Comment