Juhtusin täna lugema ühe neiu blogi, millel ikka üritan silma peal hoida. Ta kirjutas, kuidas kõik on võimalik, kui ainult tahta ja natuke vaeva näha ning kuidas tema oma elu kolm aastat tagasi muutma hakkas. Praegu on tal elu, mida ma väga kadestan.
Hakkasin siis mõtlema, kui väga mina oma eluga rahul olen ning mis mu saavutused on.
Kolm aastat tagasi olid asjad tõesti väga palju teisiti kui praegu. Isegi aasta tagasi polnud mul ettekujutust praegusest elust. Kui keegi oleks mulle öelnud, et lõpetan kindlasti ja veel päris edukalt prantsuse keele ja kirjanduse baka ära, siis praegu aasta tagasi poleks ma seda eriti uskunud. Kui keegi oleks mulle aasta tagasi öelnud, et töötan aasta pärast gümnaasiumis prantsuse keele õpetajana ja mulle meeldib see töö, siis oleks ma seda inimest päris napakaks pidanud. Kui keegi oleks mulle aasta tagasi öelnud, et Tõnisest mu poiss-sõber saab, siis oleksin seda vaid ilusaks unistuseks pidanud.
Nii, et elu on muutunud küll päris palju, aga kas ta on muutunud nii, et ma rahul olen?
Läksin prantsuse keelega magistriõpesse, sest baka on poolik haridus. Olen tundnud juba sügisest peale, et tase on ikka kõrgem ja bakaga võrreldes on ikka raskem. Äkki oli asi tänases päevas, aga tundsin, et kui ma midagi õpin, siis peaks mingil ajal asjad selgemaks saama, aga vot ei saa. Mõnes asjas seisan täielikult koha peal, isegi tundub, et taandarenen. Tegelikult olen seda ka varem tundnud ja endalt küsinud, kas õpin ikka õiget eriala? Tänu erialale on mul töö, mida ma oskan ja mis mulle meeldib. Selles mõttes on erialast kasu ja ta polegi nii vale. Aga see töö pole mu elukutse, ma ei tahaks seda üle 2 aasta teha või kui teha, siis mitte pikka aega järjest. Ma ei kujutagi praegu ette, mis tööd tahaksin päriselt teha.
Tegelikult tahaks teha mitmeid asju, erinevaid asju.
Ma ei taha öelda, et ma absoluutselt ei salliks oma eriala, mõned ained on väga huvitavad ja teen ka koduseid töid huviga, kuid pean leidma aega ka muude asjade jaoks.
Mulle meeldiks väga tegeleda moe ja kunstiga. Mulle meeldiks väga, kui leiaksin võimaluse millalgi nendega seotud tööd teha. Kui mingi unistus on olemas, siis tuleks hakata selle nimel tööd tegema. Kahjuks ma kardan ebaõnnestuda kuigi tean, et selle hirmu pärast ei saa jätta asju proovimata.
Ma tahaksin olla julgem ja ettevõtlikum. Võib-olla on mul praegu lihtsalt madalhetk ning kui see üle läheb, siis näen, et kõik ongi võimalik ja tunnen, et saan hakkama. Võib-olla juba homme hommikul, kui ärkan, tean natuke rohkem, kuhu lähen ja mida soovin.
No comments:
Post a Comment