Aasta tagasi olin ma rohkem kui rahul, kui sain teada, et mind üldromanistika magistriõppesse vastu võeti. Tõesti, mul oli super tunne. Mul oli bakakraad käes, ma olin level up. Tookord oli mul küll plaan, et õpin aasta ning siis vahetan eriala. Nimelt tahtsin pea terve viimase baka aasta edasi õppida tõlkimist. Kahjuks ei võetud eelmisel aastal prantsuse keelega tahtjaid vastu. Proovisin lihtsalt niisama inglise keelega ning kukkusin nii suure kolinaga läbi, et seda oli lausa kuulda. Mitte et ma ülirumal oleksin olnud. Ka mu väga hea sõbranna ei saanud Tartus samale erialale, kuid Tallinnasse sai.
Otsustasin, et täiendan end ühe aasta üldromanistikas ning proovin siis järgmisel aastal kindlasti uuesti. Eelmisel aastal hakkasin aga ka tööl käima ning sain tunda, kui raske on korraga õppida ja tööd teha.
Lisaks tekkis mul tõlkimise vastu kerge vastumeelsus. Miks? Suur osa on selles ühel inimesel, kes suutis mitu korda minu mõtet tõlkimist edasi õppida maha teha. Mind püüti küll rahustada, et need on vaid tema sõnad ja need ei tähenda midagi, aga kui see ongi ainus tagasiside minu oskustele, siis oli see minu jaoks oluline. Teisel semestril proovisin õigus-, majandus- ja meditsiinialast tõlkimist. Õppisin kõvasti juurde kuid tundsin ka, kui raske see on. Pooled tunnid jäid mul kattuvate ainete pärast ära, kuid ometi tegin eksami tulemusele "hea", mis on tegelikult korralik saavutus. Teise tõlkeaine eest sain koguni kirja "väga hea".
Kuid siiski olin ma juba üldromanistikas harjunud ning peas tekkis plaan sellel alal lõpuni minna. Selle suuna kõrvalt on mul kergem tööl käia, pluss osa aineid on juba läbitud. Magistritöö teema on samuti olemas. Esimene aasta läks väga hästi ning tõlkida võiksin ka selle kraadiga. Tegelikult oli vahepeal isegi mõte hoopis õpetajapaberid ära teha.
Kui sisseastumiseksamid lähenesid, polnud mul mingit erilist soovi neid tegema minna. Panin end siiski kirja ning ütlesin, et isegi kui sisse saan, siis seda tõlkeõpet ikkagi ei vali. Olin kindel, et ega ma sisse ei saa ka. Läksin lihtsalt paberit määrima. Lootsin, et saan ikka parema tulemuse kui eelmisel aastal ning ei tee endale häbi. Äkki keegi komisjonist teab mind.
Eile need tulemused tulid. Sain meili ka ning enne lugesin seda, kui läksin pingerida vaatama. Meilis seisis, et minu staatus on "Vastuvõetav". Mida see tähendas? Ma sain sisse!!! Ma tegin eksami nii hästi ära, et ma sain tõlkeõpetusse sisse. Kui ausalt ütlen, siis lootsin, et ei saa. Lootsin, et jään napilt välja. Just napilt, sest siis poleks tulemus ülihull, kuid ma ei peaks hakkama otsustama, mida edasi teha.
Läksin pingerida vaatama. Suur osa inimesi oli üle lävendi saanud, kuid 20 tükki oli ka selliseid, kes küll said üle lävendi, kuid ei mahtunud piirarvu sisse ning nende saatuse otsustavad need, kes oma koha üles ütlevad. Mina mahtusin väga kenasti piirarvu sisse. 90 punkti 100st oli selline tulemus, et ma hakkasin nutma. Järelikult pidid minu tõlked olema päris head.
Ah, et kui otsustasin, et niikuinii tõlkes ei lähe, siis milles on probleem? Asi on selles, et ma ei uskunud, et ma sisse saaks, ammugi mitte nii hea tulemusega. See pani mu tõsiselt mõtlema, kas ei peaks siiski hoopis tõlkeõpetust valima. Mul oleks võimalus õppida korralikult tõlkimist, mitte seda ainult kergelt "nuusutada". Ma teaksin ka paremini, mis tööd tulevikus teha. Hetkel ma ei tea, mida ma täpselt peale üldromanistika läbimist teeksin. Kahjuks ma aga ei tea, kas ja kuidas saan tööl edasi käia. Ma ei taha ennast pooleks tõmmata ega läbi põleda. Just seda ma aga praegu kardan. Mul on natuke aega, et oma otsus teha. Praegu ei oska ma mitte midagi otsustada.
Hea oleks, kui keegi ütleks, et vot, see eriala on sulle kõige parem, selles oled sa hea ja sellel alal saad tööd ka teha. Vali just see ning kõik läheb hästi.
No comments:
Post a Comment