Päeva veetsime rannas peesitades. Tädi luges raamatut "Minu Toba". Märkasin, et raamatukaanel oli pilt tuttavast neiust. Lähemal uurimisel selgus, et selle raamatu oligi kirjutanud mulle tuttav tütarlaps. Hakkasin kohe lugema ning sain raamatu peaaegu päevaga läbi. Varem pole ma ühegi tuttava kirjutatud lugude peale sattunud ning see oli täiesti teistmoodi kogemus. Eks alati hakkab silme ees kirjutatud lugu nagu film käima, kuid nüüd nägin peategelast väga selgelt ning kujutasin väga täpselt ette, kuidas ta midagi teeb või ütleb.
Lugemise vahepeale näksisin sulanud Kasekese komme, aprikoosi täidisega präänikuid ja päikese käes soojenenud leiba. Lapsepõlv tuli meelde, kui sama "tädiga" (tegelikult pole ta mu sugulane vaid ema sõbranna, kes minu ja mu vendadega palju tegeles kui lapsed olime) Võrus järve ääres käisime. Siis võtsime ka alati söögi kaasa. Tema viitsis olla kasvõi terve päeva rannas. Pärast jalutasime läbi metsa koju ning ta näitas mulle mis marju-seeni tohib süüa, õpetas taimi tundma. Ka pärast eilset päevitamist tegime väikese jalgsimatka Pühajärve ümbruses metsas.
Õhtul sõime tema peatuspaigas rõdul õhtusööki ning jõime minu sünnipäeva puhul küünlavalgel natuke veini. Tõeliselt mõnus :)
Kui delfiinidega koos ujuda ei saa, siis partidega koos ujusin küll
Tundus hullult eksootilne
See monument püstitati selle puhul, kui dalai-laama 1991. aastal Pühajärve ja Otepääd õnnistamas käis.
Põnev puu, pidi poseerima sellega
Suur sõjatamm, mis sai oma nime 1841. aastal peale talupoegade ülestõusu kohaliku mõisniku vastu
No comments:
Post a Comment