Viimase nädala jooksul on tegemist olnud päris palju. Alguses puhkasime Võrus. Väga mõnus oli. Esialgu polnud ilmad küll eriti head, aga mina sain õmmelda, millest olingi puudust tundnud. Õnneks ei oodanud ka päike kaua ning saime metsas seeni korjata, Tamula promenaadil jalutada, aias grillida ning maasikaid noppida ning võrkkiiges pikutada. Aeg läks väga kiirelt ja toredalt ning juba laupäeval pidime tagasi Tartusse tulema. Mind ootas ees pühapäeval Tallinnasse sõit. Läksime emaga laulu-ja tantsupidu vaatama. Viimast polnud ma varem omasilmaga näinud ning see meeldis mulle rohkemgi kui laulupidu. Viimase ajaks olin ma juba päikesest uimane ning meeletu rahvamass, mis lauluväljakul oli, väsitas veel enam. Ometi pidasin aga lõpuni vastu ning laulsin "Oma saart" ja "Mesipuud" püsti seistes kaasa. Ilus oli kogu see käik. :)
Esitlen kohe ka oma viimast käsitööd: kaunist ja suvist maksiseelikut
Meil ei olnud kahjuks head kohad. Kui ema veebruaris pileteid ostis, olid kõrgemad juba välja müüdud. Ootan nüüd teleülekannet, et mustreid paremini näha.
Üks lemmik
Teine lemmik
Finaal
Pidime emaga kohtuma Russalka juures. Samas kohas lõhkes laulupeole sõites otse minu all bussirehv. Sõitsime emaga just puupüsti täis bussis ning ta näitas, kus ingel on, kus käis kõva kõmakas ja ma justkui auku kukkusin. Õnneks olime lauluväljakule hästi lähedal.
Ema oodates jalutasin natuke mere ääres. Laeva nähes tekkis kruiisiisu :D
Minu seiklus aga ei lõppenud peale pidu. Kuna kokkulepitud transport hüppas enamvähem viimasel minutil alt, siis tuli mul ruttu uus leida. Sain ema abil koha lauljate bussi peale nii, et sõitsin Tartu asemel hoopis Võrru. Kuna ka järgmisel päeval oli ilm ilus, siis ma ei kurtnud. Sain veel aias peesitada, batuudil trenni teha ning võrkkiiges banaani-maasika smuutit nautida.
Üleeile jõudsin uuesti Tartusse. Ma poleks saanudki kauem ära olla, sest eile käisin tegemas tõlkeõpetuse magistriõppe sisseastumiskatset. Tahtsin seda lihtsalt prooviks teha, et näha, kas saaksin hakkama. Mul on hea koht jubapraegu olemas ning ma pole sugugi kindel, et seda vahetaksin. Prantsuse-eesti tõlkeosa ei olnud eriti hull, kuid eesti-prantsuse tegi selle tasa. Ei oska praegu üldse ette kujutada kuidas läks.
Väga kummaline asi on ikka sisetunne. Ma olen varemgi saanud kinnitust, et see ei valeta ning sain eile jälle. Saatsin oma tööd ära nõutud meilile ning läksin ära. Juba koridoris oli imelik tunne, et midagi on valesti. Mul oli tunne, et meil ei läinud kohale. Käisin sõnastikke ära viimas ning sekretäriga rääkimas. Korraks ununes see tunne ning ma ei läinud ka raamatukogus netti, et üle kontrollida, kas kõik on korras. Olin juba õues, võtsin ratta, hakkasin sõitma, kuid jälle tuli pähe mõte, et meiliga on midagi valesti ja äkki ei jõudnud see kohale. Samas püüdsin end veenda, et mis ikka valesti võis minna. Teistel ju läksid kohale. Samas oleks ikka pidanud üle küsima, kas mu töö saadi kätte. Olin juba üle Raekoja platsi, kui telefon helises ning naine, kes meiega eksami ajal oli, teatas, et mu meil ei jõudnud kohale ning palus selle uuesti saata. Läksin kohe tagasi ning sain teada, et kiiruga oli üks täht aadressist välja jäänud. Õnneks sain uuesti saata ning ka kohe kinnituse, et kõik on korras. Olin tükk aega hämmingus, kuidas mu sisetunne küll teadis, et midagi on valesti.
Proovisin eile teha ühte külma kooki digestive küpsiste ja kohupiimaga.
Praeguseks pole enam midagi eriti alles. Järelikult tuli hästi välja.
No comments:
Post a Comment