Pidin jälle Võrru sõitma ning kuna sõitsin üksinda, siis polnud seekord mingit tahtmist siia tulla. Mõtlesin isegi enne bussi peale minekut otsa ümber keerata ja koju tagasi minna. Ega mul siin ju elulise tähtsusega tegemisi ei ole. Homme tuleb küll esmaabikoolitusel käia, kuid äkki oleks ka seda saanud mingil muul ajal teha. Õnneks ma ei ole selline inimene, kes asju kergelt pooleli jätaks või väga impulsiivselt tegutseks. Läksin ikka bussi peale ning mind tabas esimene väikse "asi", mis hästi mõjus. Bussijuht, hallipäine väike onu, naeratas mulle. See oli tõeliselt soe naeratus ning mõjus minu nukrale hingele nii hästi, et naeratasin vastu, kui "aitäh" ütlesin ja pileti võtsin. See tuli iseenesest, mitte vaid viisakusest. Kohe käis peast läbi ka mõte, et naeratuse mõju on ikka täiesti uskumatu. Mis siis, et see oli täiesti inimese võõras naeratus.
Bussisõidu ajal läks mul süda natuke pahaks ning tuju muutus jälle sama kurvaks nagu enne. Kohale jõudes läksin kohe töö juurde, et seal natuke toimetada. Printisin välja lihtsaid sügisteemalisi prantsuse keelseid luuletusi, et neid stendile panna. Läksin nööpnõelu otsimaning esimesena küsisin neid inimese käest, kes printimise ja paljundamisega tegeleb. Nimetagem teda L-iks. L ütles, et nööpnõelu peaks olema V-i käes. V jõi just seina taga kohvi ja kuulis, et temalt on midagi vaja, hõikas siis, et kellele ja mida. L vastas, et Annabel tahab nööpnõelu. Mul lõi nägu särama. Tal oli meeles, et rääkisin talle mõned nädalad tagasi, et tahaksin, et see olekski minu passinimi. L ka naeratas kavalalt ja ütles, et sai nüüd minu naeratama. Vastasin, et see on ikka alati nii, kui keegi mind nii kutsub. Ja tõesti tegi tuju paremaks.
Edasi tuli mitu jutuajamist kolleegidega, mis aitasid mõtteid hajutada ning täitsa meeldiv oli, kui uuriti, kuidas mul läheb. Sain nüüd uhkelt öelda, et läksin tõlkimist õppima. Täna sain immatrikuleerimiskirja. Asi on seega ikka kindel ja korras.
Tegin oma ruumid korda, panin Pariisi vaadetega plakatid üles. Kohe väga kena on nüüd.
Teel vanemate juurde toimus veel üks juhuslik ja meeldiv kohtumine minu esimese klassijuhatajaga, kellega alati juttu ajame, kui näeme. Peale seda kui ta kiitis, kui kena ja kõhn ma ikka välja näen, oli tuju taaskord pallivõrra parem.
Ja mis siis veel? Tore, et keegi oli Tõmmu kommi ostnud. Tore, et Kutty marssis kräunudes tuppa, et mind tervitada. Tore, et ema tahtis, et pitsat teeksin ning ütles, et laupäeval võetakse mind kaasa Võru suvelavastust vaatama. See aasta polnud mul plaanis minna, kuid ema ütles, et väga tore ja liigutav oli ning ikka peab minema.
Kuna ma siin olen, siis ma proovin selle ajaga midagi kasulikku ja meeldivat teha. Hea küll, et plaanid olid teised. Võib-olla oleks olnud toredam, aga see ei tähenda, et mul nüüd ei võiks tore olla. Pean ise laskma asjadel hästi minna ja ei tohi vastu hakata. Nagu ma ise nägin, siis on tänase päeva jooksul olnud juba päris palju asju, mis näitavad, et pole põhjust kurvastada, elus on igasuguseid pisikesi asju ka, mis rõõmustada võivad.
Kasvõi see "True bloodi" 7 hooaja promo lugu, mis vägisi tantsima ja kaasa laulma paneb:
No comments:
Post a Comment