Võrus

Jõudsin eile Võrust tagasi ning jõudsin mitu korda endalt küsida, miks ma küll juba varem sinna ei läinud. Palavate ilmadega oleks seal väga mõnus olnud. Sain seal esimest korda üle tüki aja korralikult magada.
Õnneks sain siiski veel paar päeva peesitada ja päikest nautida enne kui jahedaks läks.
Meie aed on suvel kõige ilusam koht, kus olla ning tegin endale seekord mälestuseks päris mite pilti, et oleks talvel, mida taga igatseda.

Sain veeta aega oma imearmaste-kalliste kiisudega. Kittyl olid pidevalt oma kassiasjad käsil, teda ei õnnestunud pildile saada, kuid Kutty viitsib vaid ühest voodist teise minna, teda oli kergem tabada. Ta on meil olnud sellest ajast, kui ma 8 suvel sain ja nüüd olen 24. Vahel muutun ikka väga kurvaks, kui mõtlen, et ta on juba kassi kohta kõrges vanuses, kuid vahel tuleb talle endiselt noorele kassile omane helk silma ning siis ma tean, et see vanus ei tähenda väga midagi ja ta võib vabalt üle 20 aasta elada.

Kohe ikka päris maal elamise tunne tuleb peale. Eile nägin aias suurt rebast ringi silkamas ning autotee äärde oli keegi hobuse viinud. Müstika. Kelle oma? Kust kohast? Vahtisin tükk aega nagu näeks esimest korda. Vahel on kesklinnas ühe murulapi peal ka lehm ja lambad olnud. Linnainimese jaoks on see väga eksootiline vaatepilt.

Tegin kahel korral juubeli tordipulbri-kohupiima-mustsõstra kooki. Sain kõvasti kiita :) Eksole ikka lollikindel retsept.