VKÜJP OK suvepäevad

Alates eelmise nädala teisipäevast olen ma kodus ööbinud vaid ühe öö. Ülejäänud aja olen lihtsalt ringi seigelnud, puhanud, kuumust nautinud, külas olnud, Remarque'i "Taeval pole soosikuid" lugenud, veelkord puhanud ja söönud.
Nagu neljapäeval kirjutasin, siis reedel pidin minema väikesele reisile. Reede ennelõunal startisimegi Rakvere poole. Ma polnud seal linnas varem käinud ning laupäevase põgusa külastuse järel jättis ta mulle päris hea mulje. Linnas sees me ei ööbinud, vaid sealt pooletunnise autosõidu kaugusel Laululinnu külalistemajas. Veel enne aga kui sinna jõudsime, käisime Porkunis paemuuseumis ning jalutasime mõisa ümbruses. Ma ikka imetlesin seal läheduses olevaid maju ja aedu ning pidin tunnistama, et see on väga kaunis koht, kus elada.
Mõisa viinaköök paistab üle vee. See oli kunagi rikas mõis, neil oli teine köök ka.

Mõis ise

Porkuni linnuse viimane väravatorntorn, kus nüüd on paemuuseum

Ekskursioonijutu vahele: sain Võru Seppäläst endale uue kübara. Ega ma ei tea, kas mul seda vaja oli, aga ta jäi mulle juba siis silma, kui enne tantsupidu kübarat otsisin. Siis oli ta lihtsalt kallim, nüüd sain ta 10 euroga. Päevitasin Otepääl päikeseprillid päris tugevalt näole ning nüüd ei taha ma neid eriti kanda. Kuuma ilma ja päikesepiste vastu aitab kübar väga hästi, kuid ere valgus on mu silmade jaoks ikka liiga intensiivne ning peaks ikka prille ka lisaks kandma.

Vaade mõisale paemuuseumi tornist

Mõisapreili aia taustal :D

Reede õhtul ei tundnud ma end hästi. Pea valutas, teatud terviseprobleemid ning liiga palju võõraid inimesi. Läksin varakult magama ning lootsin, et laupäevaga läheb paremini. Ja läkski!
Enne lõunat sõitsime Rakverre Eesti politseimuuseumisse, mis oli väga äge koht. Sain näha igasuguseid aparaate, relvi, anda sõrmejälgi, näha, kuidas valmib pilt isiku tuvastamiseks.

Esimene kiirusemõõtja

Esimene alkomeeter

Kõikide pättuste pärast, mis teinud olen :D

Muuseumi üks osa. Lihtsalt nii ilus, et pidi jäädvustama.

Edasi käisime kiirelt lõunat söömas ning Pätsi pagaripoes, kust ostsin Tõnisele küllaminekuks kaasa seemnesepikut ja päikesekuivatatud tomatitega focaccia leiba/saia. Seejärel sõitsime juba Sagadisse metsamuuseumisse ning mõisaparki.

Sagadi mõis

Olgem ausad, mulle täiega sobiks selises lossis elamine.

Aed oli ka uhke

Aga meie päev ei lõppenud. Edasi suundusime mere äärde. Vesi oli üllatavalt soe ja kui see on minu arust soe, siis ta ikka tõesti on soe. Ja oi kui ilus seal oli. Olen varem mere ääres olnud vaid siis, kui kunagi ammu Saare-ja Hiiumaal käisin.

Kuulsal Önilandil :D Tegelikult on see mu enda pandud nimi ning sellest saame vaid mina ja Tõnis aru. Sellel, et "ön" on rootsi keeles "saar", pole nimega mitte midagi pistmist, kui siis see, et saare nimimes on "saar" sees. Saarel elan ka krokodill. Ehk on teda isegi näha.

 Laupäevaga jäin väga rahule. Õhtul mängisime mälumängu ja grillisime. Teadsin kohe käigu pealt 30st küsimusest 2le vastust. Tundub vähe eksju? Aga need küsimused olid ka ikka päris pähklid. Ometi meie tiim võitis (sest mu isa oli seal :D ).

Pühapäeval nägi päevakava ette Rakvere linnuse külastust. See on ikka tõsine turistiatraktsioon.
Väga vahva oli, et linnuses ja selle ümber käisid vabalt ringi elusad loomad. Nii näeb ka linnalaps lammast, jänkut ja hobust.

Ma ei tea, kuidas Anna-Liisa neile hanedele nii lähedal julges olla. Nad häälitsesid ikka väga kurjalt.

Nännnnuuuud

Vaade linnuse sisehoovile, turistidele näidati ka "linnuse sõdurite" marssi, lasti kahurist üks korralik pauk ning lisaks võis leida huvitavaid kohti. 

 
See armastuse kambri uks oli ühessuures saalis, mis tundus olevat koosolekusaal. Huvitav, miks ta just seal oli.

Vaade linnusest välja...

...ning linnusele endale

Öeldi, et Rakveres ei saa käia nii, et tarvasest pilti ei tee. Tegin siis ka. Kellegi käes peaks olema ka grupipilt, kus võib aimu saada, kui suur see kuju tegelikult on.

Pilte ei ole mul piinakambrist, mida meile linnuses tutvustati ning Põrgust, mis oleks võinud olla vabalt Tivoli õudustemaja. Ehk oli isegi korralikum.
Päev oli palav, aga mulle see meeldis. Nüüd tuli aga hakata tagasi kodu poole sõitma. Tegime väikese peatuse Äntu Sinijärve ääres, sest lapsed tahtsid ujuda, mina kastsin vaid varbaid ning edasi suundusime juba õige väikese grupiga Emumäele.

 Vaatetorni ei hakanud ronima, kuid vaatasime üle juurikaskulptuurid. Et mis need on? Mina nagu ka osad teised arvasime alguses, et need on mingid hiiglaslikud porgandid-kaalid. Tegelikult teeb üks onu puujuurtest kujusid.

Kõigi lemmikuks osutus juurikaonn.

 Olin küll pühapäeva õhtul Võrru jõudes  päris väsinud, kuid ometi rahul selle väikese reisiga.
Ega ma kaua ei puhanudki. Esmaspäeval võtsin suuna juba Võõpsu poole ning jätkasin oma puhkust seal.