Autot mitte omava inimesena olen sunnitud igal nädalal sõitma Tartust Võrru ja tagasi. Tavaliselt sätin sõidu pühapäeva hommiku peale, kuid kuna käisin eile Rannus Torbikute sünnipäeva kontserdil ning jõudsin alles öösel koju, otsustasin hommikul kauem puhata ja Tõnisega aega veeta ning alles õhtul Võrru sõita. Valisin 18.30 väljuva bussi. Tahtsin jõuda nii, et oleks aega ka Võrus poes käia. Kuni bussi jõudmiseni läks kõik nagu arvata võib, ei midagi ootamatut. Buss sulges ukse, hakkas peatusest välja tagurdama, kuid just siis tormas ukse juurde kari lapsi-noori, kes hakkasid ust taguma. Eks bussijuht pahandas nendega, et nad õigel ajal tulla ei taibanud, kuid võttis nad peale. Umbes 8-10 erinevas vanuses last paigutasid end bussi istuma, suurem osa jäi minu selja taha. Noorem võis olla 10-12, vanim oli välimuse järgi 15 aastane neiu. Otsekohe hakkasid nad omavahel üle bussi seletama. sain aru, et nad olid väga erutunud napi maha jäämise pärast, kuid sellega nende sõnavõtud ei piirdunud. Väga kiiresti hakkasid nimetatud kodanikud tegema üksteise võidu erinevaid loomahääli, isegi see kõige vanem neiu määgis nagu lammas. Minu kõrval pingireast tegi üks ukrainlasest härra noortele märkuse. Mingil hetkel hakkasid nad omavahel kohti vahetama ja neiu sattus minu selja taha. Tundsin järsku, et keegi puhub mulle juustesse. Keerasin ümber, neiu vaatas otsa ja ütles: "Sorry!". Keerasin pea ära ega öelnud midagi. Tema kõrval olev väike poiss küsis, et kellega tüdruk rääkis. Viimane vastas: "Sellele naisele ütlesin, ma puhusin talle pähe". Seejärel pani neiu kõvasti käima mingi hirmsa muusika ja hakkas kaasa laulma. Ma ei pidanud enam vastu, keerasin ümber ja ütlesin väga konkreetselt, et kui tahab muusikat kuulata, pangu klapid pähe. Tüdruk pani muusika kinni ning vahetas istekohta. Minu taha tuli üks noorem poiss. Ei läinud eriti aega mööda, kui kuulsin seljatagant vaikset juttu: "Ära löö. Ära .....(ropp sõna, mida välja kirjutada ei sobi)." Keerasin taas ümber ning nägin, et üks poiss hoidis teisel jopest kinni rusikas endal löögivalmis. Küsisin siis, et mis ta teeb. Lööja vastas ausalt: "Kiusan teda". Ütlesin siis, et poisid segavad mind ja teisi, mille peale lööja küsis: "Keda teisi?". "Kõiki teisi, kes siin bussis on," vastasin. See kaklus rahunes maha. mingil hetkel ilmus minu selja taha ka kolmas poiss, umbes 11 aastane (välimuselt) ning kolmekesi hakkasid nad suitsuäri ajama. Jah, need lapsed müüsid üksteisele suitsu ning siis veel näitasid teistele, mida nad ostnud on. Pärast seda juhtumit tekkis vanemal neiul poistega mingi probleem ning hakati lausa üle istmevahede üksteist taguma. Siis käratasin päris kurjalt: "Mis teil viga on?!", pärast mida käratas ka ukrainlane, et kas ei saa vait oldud ning kui vaja, tõstab lapsed bussist välja. Edasi karjusid lapsed üksteise peale, et vait jäädaks, kuid ega nii ju mingit vaikust ei olnud. Kui buss lõpuks Võrru jõudis, lendas kogu kaader välja suitsu tegema, ka 11 aastane lükkas suitsu suhu. Nägin, kuidas bussijuht uksed kinni pani ja ära sõitma hakkas. Siis muidugi jooksis kogu kari uuesti bussi poole tagasi. Kahjuks neid maha ei jäetud.
Kui jõudsin vanemate juurde, küsis ema, kuidas sõit läks. Tuli välja, et ta teadis, et selle bussiga sõidavad mingid Vastseliina erikooli õpilased (seda, et nad erikoolist olid, sain juba loomahäälte juures aru, kuid ma ei teadnud, kuhu nad sõidavad), kuid ta ei arvanud, et asi nii hull on. Mu vend oli kunagi sama bussiga tulnud ning nüüd pidi seda edaspidi vältima ja mina väldin ka. Ma pole mitte kunagi bussis kedagi keelanud. Olen olnud samasugune vaikne kannataja nagu teised inimesed täna peale minu ja ukrainlase, kuid ilmselt on töö noortega mu natuke julgemaks teinud.
Kohati oli väga kurb, sest see pole puhtalt laste süü, et nad nii käituvad, see on eelkõige vanemate süü. Lapsed ei hakanud sõimama, kui neid keelati. Nad isegi vabandasid ning keelasid üksteist, kuid siis jälle unustasid, kus asuvad ega saanud aru, et nad on ebaviisakas ja häirivad. Vähemalt nii mulle tundus. Ka omavahelises suhtluses jäi mulje, et nad ei oskagi käituda üksteisega viisakalt ja arvestavalt. Samas olid nad omavahel sõbrad, elasid samas ühikas, käisid osaliselt samas klassis.
Kõigist mu senistest bussisõitudest oli see ilmselt kõige ebameeldivam ja ärritavam, loodan väga, et mul õnnestub seda bussi edaspidi vältida.
No comments:
Post a Comment