Olen jälle blogi koha pealt laisaks muutunud, keegi mind tagant ka ei torgi.
Ja ega midagi eriliselt rõõmsat pole ka rääkida. Olen viimased viis päeva võidelnud ootamatu terviseprobleemiga, mis lõi välja juba kolm nädalat tagasi ning on sellest ajast alates aina hullemaks läinud. Nimelt, arvestades ravimit, mis mulle välja kirjutati ja sümptomeid, on mul reflukshaigus. Olen juba kahelt inimeselt kuulnud reageeringut, et "ah kõrvetised jah, mul on need ka vahel" umbes nagu poleks see midagi, mille üle väga kurta. Kõrvetised esinevad tõesti mingil ajal paljudel inimestel, kuid kui neid hakkab esinema väga tihti ning nad hakkavad segama normaalset elu, siis võib asi muutuda väga tõsiseks. Asi käib nii, et maohape pääseb maost söögitorru ning põhjustab valu või ebamugavustunnet. Minu esimene probleem oli see, et kolm nädalat tagasi hakkasin tundma takistust neelamisel (nagu siis kui tablett halvasti alla neelata). Jäi ootama, et tunne kaoks, kuid ei kadunud. Nädal hiljem panin arstile aja. Selleks ajaks sai aru, et õhtuti läheb enesetunne halvemaks. Hakkasin tundma, et mul on söögitoru, lisaks tekkis rõhumistunne rinnakusse. Kui arsti juurde sain, siis taheti kõigepealt välistada muud probleemid ning lasin teha vereproovid, mis olid korras. Alles sellel esmaspäeval sain käia röntgenis, mis oli täielik ajaraiskamine, sest oleksin võinud ka ise kinnitada, et põskkoopad mul haiged ei ole. Esmaspäevaks oli valu rinnakus muutunud väga tugevaks. Tegelikult kestis valu pühapäeva õhtust teisipäeva varahommikuni ning nii non-stop. Olin väga kurnatud ning plaanisin end töölt ära küsida. Sain teisipäeval alustada Omeprasooli võtmist, mis peaksid vähendama maohappe kogust, lisaks lasin Tõnisel maoteed osta.
Ma poleks ise arvanud, et mul võiks maoga probleeme olla, sest kõrvetavat tunnet pole olnud, kuid kui lugesin refluksi sümptomeid, oli väga tuttav tunne.
Rinnakutagune valu - olemas (valu on isegi selja keskel)
häälekähedus ja kurguvalu - olemas
takistus ehk nn klomp kurgus - olemas
Ma ei tea, kas minu neelamisraskus ongi see sama klomp või on see mingi muu asi, aga ka see pole kuhugi kadunud.
Ega ma enne esmaspäeva muidugi absoluutselt ei hoidnud ka ennast. Sõin ja jõin, mida tahtsin ja millal tahtsin. Tegelikult ma kartsin, et kui tulebki välja, et midagi tõsist on viga, siis ei saa enam nii elada nagu varem ning tahtsin veel natukene juua hommikul tühja kõhu peale kohvi, süüa kolm viilu leiba koos rasvase kalaga ning õhtuks lubada endale veini.
Muidugi olen nüüd pahane enda peale, sest enesetunne on halb. Hommikul oli veidi parem, kuid praegu on jälle rindkeres ebamugav ning valulik.
Olen jälginud esmaspäevast alates igat asja, mida suhu panen. Täna lubasin endale kohvikus tüki rummi-ploomi kooki, ei tea, kas see tekitab nüüd halba tunnet?
Söön põhiliselt banaane ja porgandit, hommikuks putru, lõunaks aedvilju ja kana. Magan kolme padjaga, et ülakeha oleks kõrgemal, joon küll kohvi, kuid vaid ühe tassi hommikul peale sööki, kui kõht on täis. Ma ei söö vähemalt kaks tundi enne magamajäämist, lisaks püüan jälgida, et ei kummardaks või ei istuks kummargil, aga siis tuleb ka kohe valu, mis sunnib end sirutama. Võib-olla ei tekigi tulemus nii kiirelt, kuid see, et olukord eriti ei parane, on väga hirmutav.
Esmaspäeval pidin uuesti arstile helistama. Siis nõuan igal juhul gastroskoopiat, et teaks kindlalt, kui tõsine asi on. Ma kardan tegelikult, et peangi oma elu tõsiselt muutma hakkama ning ei saa enam kunagi päris normaalselt elada. Võib-olla mõtlen üle, kuid olen lugenud inimestest, kes aastakümneid selle haigusega elanud on. Ta ei pidanud olema väljaravitav, ainult leevendatav.
Eile tulin koolist koju ja lihtsalt hakkasin nutma. Ma lihtsalt ei suutnud taluda mõteteid, et midagi võib olla tõsiselt valesti ja et nüüd äkki hakkabki nii olema, et vahepeal on nii halb nagu praegu.
Üks, mis haigusele kaasa aitab, on stress. Maohappe tootmine pidi siis suurenema. Muidugi küsiti ka arsti juures, et kas olen muretseja-tüüpi inimene. Üldiselt olen küll, aga praegu ei ole väga pingeline periood. Nüüd muidugi läks pingelisemaks. Hakkasin mõtlema ka asjade üle, mis mulle muret tekitavad. Ülikooliga on kõik korras. Kõige suurem mure on tuleviku pärast. Ma ei tea, kas minna järgmisel aastal Prantsusmaale või mitte. Ma ei tea, mis minu eraelust saab, kui otsustan minna. Ma ei tea, mis saab tagasi tulles. Kas ma saan ülikooli lõpetatud? Kas ma saan kuhugi tööle? Praegu oleks lihtsalt väga hea võimalus minna. Ma olen noor, mulle antakse raha ja korraldatakse palju asju ära nii, et ma ise ei pea ülemäära tõmblema. Samas võib tekkida probleeme ülikooli lõpetamisega, sest pole teada, millal oma prantsuse keele tõlkeaineid teha saaksin. Välismaal tuleks tõlkida prantsuse-inglise suunal, kuid oskustekstid on niipidi tõlkides ikka väga rasked arvestades seda, et ma kummagi keele oskussõnavara ma eriti hästi ei tunne (kui siis prantsuse keeles tunnen paremini). Ma tean, et oleksin jube kurb, kui ära läheksin, aga tean ka, et oleksin kurb kui ei läheks, sest sellist võimalust mulle enam ei pakuta. Keeleõppe ja elukogemuse mõttes tuleks igal juhul minna.
Eks praegune töö tekitab ka natuke stressi. eelmisel aastal tegin seda natuke suurema rõõmuga. See aasta olen väsinud. Kahe linna vahet sõit väsitab. Tööd on palju. Ma ei oskagi eriti puhata. Tavaliselt puhkan siis kui bussiga sõidan, sest ma lihtsalt ei saa samal ajal midagi teha. Kurb on, et 24aastasena on terviseprobleemid ja seda võib-olla liigse stressi tõttu. Tekkib ikka päris halb tunne ning mõte, et järsku elan oma elu valesti.
Täna ometi lubasin endale lõbusaid tegevusi Valmistasin küll hommikul Euroopa Liidu grupitöö ühte osa ette, kuid peale lõunat läksin Oliveriga kohvikusse ning peale seda Marile külla. Väga tore oli neid mõlemat näha :) Otsustasin, et nüüd õhtul ma ka koolitööga ei tegele. Väga suuri ja raskeid asju ei olegi hetkel õnneks. Lähen voodisse, loen Marilt saadus raamatut toitumissoovituste kohta erinevate tervisehädade korral ning ootan Tõnist koju. Ja muidugi...püüan vähem muretseda ja niiviisi stressi juurde tekitada.
No comments:
Post a Comment