Kui võrdlen oma meeleolu nädalavahetuse ja tänasega, on kontrast päris suur. Eile oli jälle üks neist kordadest, kui olin tõsiselt õnnetu, et pean teise linna tööle käima. Oleksin tahtnud hoopis koos Tõnisega koju minna.
Nädalavahetusel tundsin end nagu kass Minni, kelle elu käib söömise ja vedelemise ümber. Mina muidugi väga vedeleda ei saanud, tegin oma kultuuridevahelise kommunikatsiooni kodutöö valmis (ning nüüd parandan ja mõistan, miks kell 22-23 pole soovitatav kirjalikke tõid teha...kirjavigu on paksult ja sõnajärg pole ka ühele tublile magistrandile sobilik). Aga siiski polnud mul vaja mitte midagi muud teha. Ei pidanud koristama või süüa tegema. Polnud vaja kuhugi minna ega mingeid tüütuid asju ajada, pluss sain veeta kalli inimesega väga mõnusalt aega.
Laupäeval käisime Peipsi ääres. Nägin Räpina ranna ära. Suvel võib seal päris tore olla. Tahaks paate näha.
See on mingi seadus, et kui üks hetk on kõik kena ja tore, siis järgmine hetk on paha-paha. Eile öösel, kui unetuna voodis olin ja norskavat kassi iga natukese aja tagant nügima pidin, mõtlesin, et kui praegu on kehv olla, siis varsti on jälle hea ja tore. Nii lihtsalt on. Peab olema! Ma ei teagi, mis viga on. Natuke kõike. Mure tervise pärast, mure tuleviku pärast, mure kooli pärast, mure selle pärast, et olen jätkuvalt salasöödik :D (no pidevalt käin vaikselt salaja köögis näksimas, samas tean, et see pole hea ja pole sellega rahul, aga tagasi hoida end ka ei suuda)
Aga eks ma jään meeleolu paranemist ootama ja loodan, et see juhtub varsti.
Uurisin internetist palju kassidele süüa anda tohib (et mitte üle toita, kuna Kitty tahtis meil kogu aeg süüa) ja komistasin artikli otsa, kus oli kirjas, et kui kassid ise otsustada saaksid sööksis nad vähemalt 13 korda päevas. Tekkis äratundmisrõõm, jusiis olon eelmises elus kass. Aga väga ilusad pildid ja mulle nii meeldib su uus soeng!
ReplyDelete