Enamvähem terve eilse päeva tegin kodus prantsuse-eesti tõlkeeksamit. Meile saadeti üks ajakirja artikkel, mille teemaks oli giljotiini tekkelugu ja põhimõte. Tõlkimine ise oli kohati väga keeruline ja segane (kuigi lõpptulemusega jäin rahule), kuid töö protsess oli põnev. Samas ka kurvastav.
Kui ma pidasin varem giljotiini lihtsalt vanaaegseks hirmsaks tapariistaks, mille leiutamisest ma midagi ei teadnud, siis nüüd on mu arvamus muutunud.
Gilotiini idee käis välja J.I. Guillotin, kes esitas selle kui humaanse vahendi kurjategijate hukkamiseks. See pidi olema sobilik kõigi ühiskonna klasside jaoks ehk siis sobis ka kõrgest soost inimestele ja tegi kõik niiviisi võrdseteks. Lisaks oli surm silmapilkne ja valutu ning ei häbistanud hukatavat. (Tegelikult on selle üle vaieldud, kas inimene suri kohe või mingi aja jooksul. Tehti katseid, mis kinnitasid, et "pea" reageeris pärast kehast eemaldamist.) Eelnevalt kasutati ju meeletult piinamist, aeglast poomist, põletamist ja rattal surnuks tõmbamist. Lõpliku masina konstruktsiooni käis aga välja Antoine Louis, mitte Guillotin. Ometi anti viimase järgi masinale nimi ja ta ei olnud selle üle eriti õnnelik.
Nädalaga ehitati giljotiin valmis ning pärast elusate lammaste ja laipade peal katsetamist võeti see ka reaalselt kasutusse. Nii kaua oli asi minu jaoks põnev. Mul on väike huvi selliste asjade vastu. Ma ei taha mitte mingil juhul näha midagi sellist, kuid lugemine mind ei häiri. Eks see tekitab natuke äärmuslikke tundeid, kuid see on ikkagi väga põnev.
Seda ma teadsin, et prantslased (ja ka mitmed teised rahvad) armastasid väga avalikke hukkamisi. See oli meelelahutus. Veel enam, inimesed nautisid neid veriseid ja julmi meetodeid. Kui giljotiini esimest korda ühe varga peal "katsetati", siis oli kogu protsess käinud nii ruttu, et inimesed olid pahasest, sest kõik polnud seda raiumise hetke üldse näinud. Rahvaseast olla kostnud nõuet, et soovitakse ikka võllast tagasi.
Edaspidi gilotineeriti väga palju inimesi. Ma ei tea täpselt, kui raske kuritegu pidi olema, et sellist karistust saada, kuid tean, et varastamise eest võidi juba pea maha lüüa. Prantsuse revulutsiooni ajal võeti tuhandetel inimestel päid maha (ka kuningal ja kungannal). Viimane giljotineerimine toimus 1977. aastal, samuti Prantsusmaal.
Olin eile päris hädas, et muuta kergelt loetavaks lauseid, kus aina esines "pea maharaiumine", "pea maharaiumismasin". Prantslastel on selle kohta ikka mitu sõna, millel on siis tegu-, nimi- ja omadussõna vorm. Aga see on arusaadav, kui giljotiin nende ajaloos nii tähtsal kohal on.
Ma olen tegelikult natuke silmakirjalik. Annan mõista, kui hirmsad on need inimesed, kes nõudsin piinamist ja võllast, et midagi näha (vaatemängu). Samas leian, et on põnev selliste asjade kohta lugeda. Isegi kui õlgu väristan vastikusest, siis loen ikka ja loen ka järgmisel korral. Võib-olla ei ole see mingi haige kiiks vaid inimese loomulik uudishimu morbiidtete asjade vastu? Seda ei taheta lihtsalt endale tunnistada. Miks jagatakse feisbuukis pilte väärarenguga lastest ja haigetest loomadest? Miks siis õudusfilme vaadatakse?
Mulle ei meeldi õudusfilmid, aga ma vaatan neid ikkagi. Ka täna on üks. Üksinda ma ei vaataks, aga kui T tahab vaadata, siis vaatan koos temaga.
No comments:
Post a Comment