Sügisest saati räägiti meile ettekandepäevast, kus on kõigil bakatöö tegijatel tunguvalt soovituslik osaleda. Siis ma selle peale ei mõelnud. Alles nii nädal tagasi hakkasin mõtlema. Tegelikult otsustasin, et ei esine. Lihtsalt ei taha ja ei julge ja ei oskagi midagi tarka öelda.
Eelmisel pühapäeval sain veel oma senise töö paranduse tagasi. Vigu oli nii palju, et tekkis tunne nagu polekski lootust sellega kunagi ühelepoole saada. Ja kui üks asi on halvasti näeb kohe teisi ka. Olin väga õnnetu ja tundsin end meeletult üksi. Ma olen enamvähem harjunud üksi elama, kuid ikka on perioode, kui ei taha üksi olla. No mitte kuidagi ei taha. Eriti õhtuti :(
Esmaspäeval rahustas Kreete mind natuke töö koha pealt. Ta viis mu sõbrapäeva puhul Yo! jogurtijäätist sööma. Me saime kuponge, millega saab kaks ühe hinnaga. Oli ok ja isegi hea, aga mõttetult kallis. Isegi kui kaks ühe hinnaga sai.
Tegin siis mitu päeva analüüsis parandusi ja kolmapäeval sain juhendajaga kokku. Ma ei tea, kas viga on minus või milles, et kirja teel suheldes hakkan vahel lausa nutma. Samas kui päriselus on ta väga meeldiv ja armas inimene. Ju ikka on minu suhtumises viga. Igaljuhul kaebasin talle ka oma esinemishirmu. Tema soovitas ikka siis ettekannet teha. Mina ei tahtnud ikka. Ometi panin õhtul jutu kokku ning otsustasin, et lähen kohale ja siis otsustan.
Eile tuli T siia. Ta püüdis mind veel täna hommikulgi motiveerida. Mulle meeldib, et ta pole selline roosamanna-ninnu-nännu inimene. Et kui mina ütlen, et ei saa hakkama ja olen mõttetu, siis ei hakka tema kohe vastupidist väitma. Tema küsis, kas tahan, et keegi mulle vastupidist väidaks. Mina: "mhm". Tema: "Sellise suhtumisega ei tasu sul sellist asja oodata. Ma olen kindel, et pooled või veel rohkemad kardavad praegu samamoodi ja mõtlevad ka, et on mõttetud. Helistan sulle õhtul ja küsin, kuidas läks." Mina: "Võib-olla ma ei esine ju." Tema: "Oled juba praegu alla andnud?" Umbes selline vestlus oli meil, midagi ilmselt veel.
Kuidagi moodi see aga mõjus. Ja mõtlesin, et valmistan talle pettumuse, kui ei esine. Tegelikult ei muudaks see tema jaoks mitte midagi, aga mulle aitas selline mõtteviis.
Kuna kohal olid vaid eestlastest õppejõud, siis lubati erandkorras esineda eesti keeles. Mina tahtsin ikka prantsuse keeles, vähemalt tööd tutvustava osa. Ja mul läks päris hästi. Ma tean, et hääldada ma ei oska eriti, aga hääl oli selge ja kindel ning hiljem ei jäänud ka küsimustega hätta. Ma pole kindel, et mingit abi töö osas sain, aga kindlasti sain esinemiskogemust juurde. :) Helene mainis, et nägin klassi ees oma ploomilillas kleidis väga kena välja :D
Enne lahkumist nägin koridoris oma arvatatavat oponenti. Ta mainis, et mul pidi tõesti naljakas hääldus olema mõne koha peal, aga loodetavasti muutub suveks paremaks. Ma loodan ka, vraiment.
Peale ettekannet suundusin trenni. Oli mõnus, ainult palju rahvast ja sauna ei saanud. Nagu tuleb välja, siis see töötab ainult peale rühmatreeninguid. Homme see-eest on lootust.
Ja ega ma reedel ei puhka. Kirjutasin kolm lühiartiklit valmis. Kuna meil on prantsuse keele suulise ja kirjaliku eneseväljenduse teemaks meedia, siis on täiesti kohane ise artikleid välja mõelda. Mõnus fantaasiaarendamine tegelikult. Ette olid antud 5 pilti, millest tuli valida 2 ja siis kirjutada ca 150 sõnaline artikkel (un fait divers) kummagi kohta. Kolmas oli üks natuke teistsugune ülesanne. "Fait divers" on umbes selline artikkel, mida elu24 võib näha. Selline, mida ühtegi korralikku rubriiki ei saa paigutada a la põder põgenes loomaaiast ja politsei ajab teda mööda Mustamäed taga. Sellised pointless jutukesed. Aga ise on neid ikkagi päris tore välja mõelda.
Lihtsalt sellepärast, et ma kuulan 4 Placebo albumit praegu läbi ja see lugu hetkel mängib.
Tubli oled, Annake! :)
ReplyDelete