Kõrvitsake!

Sõin täna imehead suppi. See oli üks parimaid, mida ise teinud olen, kohe selle koorese lõhesupi kõrval.
Mu ema armastab kõrvitsaid. Kunagi aastaid tagasi leidsin kuskilt kõrvitsasupi retsepti ning tegin seda Võrus. Pärast seda hakkas ka mu ema seda tegema. Lisaks teeb ta väga tihti praetud kõrvitsat. Millegipärast ei ole mina sellega nii hea sõber olnud. Ma tõesti ei mõista miks.
Ju see on mingi vastumeelsus, et kuna Võrus seda nii palju söön, siis jumala pärast ei taha seda ka Tartus süüa.
Üleeile kui Võrus olin, siis tegi ema hommikul taas kõrvitsapüree suppi sulatatud juustuga. Sõin. Päris hea oli. Olime eelmisel nädalal Kreetega ka just kõrvitsasuppidest rääkinud. Ta kirjledas, missuguseid põnevaid variante tema on katsetanud. Siis tekkiski mul mõte, et prooviks ka ometi midagi huvitavat teha.
Täna lõunaks siis tegingi.
Koguseliselt ei oska öelda, palju midagi panin. Proovisin kahe portsu jagu teha.
Keetsin kõrvitsatükid pehmeks natukese soolaga.
Praadisin šampinjoniviilud.
Keedetud kõrvitsa püreestasin saumiksriga, lisasin 2 spl-i maisterohelisega Merevaiku. Lasin korraks keema. Lisasin natuke soolveekonservis olnud krevette ja praetud seened.
Oligi valmis!
Pilti kahjuks pole, sest ikka veel pole millegagi seda teha.
Supp oli mõnus ja sametine. Seened oleks võinud ka välja jätte, kuid krevetid sobisid suurepäraselt. Supi juurde veel rukki koorikleib...mmm...
Jätsin natuke kõrvitsat alles. Homme plaanin pasta sisse panna. Seeni ja krevette jäi ka veel üle.
Olen seda vilja liialt alahinnanud. Edaspidi hakkan rohkem tarvitama ja katsetama.