Tegelikult ei ole midagi pahasti. Olen juba nädal aega...õnnelik olnud? Vist jah. See on võõras tunne mulle...see rahulolu ja tunne, et kui keegi küsiks, kuidas mul läheb, siis ma ütleks, et hästi.
Tulin täna üle kuu aja Võrru. Peale jõule oli tunne, siinsete insidentide tõttu, oli tunne, et ma ei tule siia enne järgmisi jõule. Asjad aga rahunesid maha ning mõtlesin ikkagi vaheaja jooksul läbi astuda (eriti veel kuna K siin praegu pole). Oleksin juba laupäeval tulnud ja siis täna tagasi koju läinud, kuid asjad läksid nii, et tulin hoopis täna.
Suhteliselt asjalik olin. Tegelesin mitu tundi (nagu ka eile) oma lõputööga. Lugesin "Kääbikut" nii suures ulatuses nagu esimene film on ning hakkasin meelde tuletama rootsi keelt. Midagi ikka on ka meeles veel. Kahju, et ülikoolis kursusi ei võtnud, aga ega nüüd ei jõuaks ka...ei ajaliselt ega ka füüsiliselt. Proovin siis ise. Ja ehk Mari aitab, kui küsimusi tekib või nii kaugele jõuan, et vestluskaaslast vajan.
Ometi on mul JUBA isu täis siin olemisest. Ma ei saa aru, kuidas või miks siinne olustik ja elu mind ärritavad. Need on pisiasjad, mida inimesed teevad või ütlevad. (Neist siin rääkimine oleks aga ebaviisakas.)
Ma olen vist nii väga harjunud üksinda elama. Mina lihtsalt ei ole mitte kuidagi selline nagu väike-K ning vanemates vist ongi midagi sellist arusaamatut ja häirivat laste jaoks. Nemad omavahel on harjunud nii nagu nad on ja siis saavadki hakkama. Mina ei saa.
Püüan ikka kolmapäevani vastu pidada. Harjutan vaimset vastupidavust ning enesevalitsust.
Isa ütles, et mul on väga lahe soeng ja küsis, kas lohetatoveering ka selja peal on. Ma aimasingi, et talle meeldib. Väike-K ütles aga, et olen nagu Squrrel-Rex (Skrillex vms kes iganes). Ema ei ütle üldse midagi.
Üks hirmus-õudne kuid õnneliku lõpuga lugu.
Kui lõuna ajal jõudsin, näitas isa mulle kohe minu kiisut Kuttyt. Ühe külje pealt oli kassil karv kollakas ja sama näopoole pealt vurrud krussis. Isa siis rääkis, et paar päeva tagasi oli ta ahju kütnud. Pani puud ahju, jättis ukse lahti ja läks kööki tikke tooma. Tuli tagasi, pani tule alla ja ukse kinni. Siis hakkas ahjust haledat näugumist kostma. Kass oli vahepeal lahtisest uksest sisse roninud. Ei tea, kuhu ta pugenud oli, et isa teda ei näinud, kui puudele tule otsa pani. Igaljuhul tiris siis isa kassi ruttu välja ja kustutas tossava kasuka ära. Reaalselt põlema see ikkagi veel ei läinud, lihtsalt kärssas natuke. Väga jube, kui mõelda. :S
See, et kassil üheksa elu on, peab Kutty puhul küll paika. Elas ta üle silmapõletiku, mille tagajärjel ühest silmast pimedaks jäi. Elas üle emakapõletiku. Elas üle sellele järgnenud haavarebendi (Ausõna kõige hullem moodus võtta vastu uut aastat on väikesel tüdrukul istuda loomakliiniku ooteruumis ja lihtsalt paluda...jumal teab mida või keda...et kass õieti kokku lapitaks.). Elas üle ka mingi hirmsa nahahaiguse, mille käigus pool karva maha tuli.
Ma tõesti loodan, et rohkem midagi temaga ei juhtu. Samas aga loodan ka, et mõned "elud" ikka veel ka igaksjuhuks tagavaraks alles on.
Kutt-Kiisupoeg aasta tagasi. Nüüd on vaid veidi vanemaks jäänud, muidu aga sama armas. :)
No comments:
Post a Comment