Puhkan ja arenen

Järjekordselt naudin Tartut või pigem oma "kodu". Minu tuba on mu kodu. Selles väljaspool on kahjuks "ühisaelamu" koos kahe teise inimesega. Aga siin on ikkagi hea ja mõnus.
Käin väljas vaid nii palju kui vaja. Ülejäänud aja tegelen asjadega milleks mul muidu aega ei ole.
Olen nüüd mitu päeva vene keele käändeid õppinud. Kuna varem olen tutvunud vaid esimene, teise ja natuke kuuenda käändega, siis on päris raske, aga sõnavara laieneb. Pean palju tõlkima, aga kui jälle ühe peatüki läbi saan, siis on väga hea tunne.
Vaatan iga päev mõne filmi. Kui Võrus olin, soovitas Alar vaadata "2 days in New York" ning "2 days in Paris". Vaatasin esimesena New Yorgi osa, mis on tegelikult teine film (st tegevus toimub pärast Pariisi osa). Pühapäeval vaatasin siis Pariisi osa. Mulle väga meeldisid mõlemad kuigi New Yorgi osa oli natuke lahedam :) Need olid just sellised head ja kerged filmid, mida soovitaks kõigile. Filmis kuuleb nii inglise kui ka prantsuse keelt ning näitlejad on viis pluss. Hea võimalus näha natuke prantsuse stereotüüpe ning kultuuridevahelisi erinevusi.
Üleeile vaatasin kes-seda-teab kui kaua minu arvutis olnud "Benjamin Buttoni uskumatut elu". Päris okei oli. Ma ei tea, mida ma ootasin. Lõpp oli kurb. Poetasin isegi pisara. Mulle eriti ei meeldi kui filmid mind NII VÄGA liigutavad. Jäi natuke arusaamatuks see, kuidas 5 aastase tüdruku ja umbes 80 aastase mehe vahel mingi seletamatu side või tõmme tekkib. Okei B. ei olnud tegelikult 80 vaid nägi vaid selline välja, kuid siiski. Lisaks oleks ta pidanud ju käituma 80 aastaselt nagu 7 aastane, kuid tegelikult tundus ta mulle käituvat ikka vanemana. Keskpaik oli kõige parem.
Üks teine film, mis mul ka on kaua olnud on palju kiidetud "Midnight in Paris", mida vaatasin eile. Ootused olid jälle kõrged, kuid ma ei olnud teadlik, et seal mängib Owen Wilsson, kes on üks kõige vähem tõsiselt võetavaid näitlejaid minu jaoks. Tavaliselt mängib ta ju koos Ben Stilleriga tobedates komöödiates. "Marley ja mina" oli esimene film kus ta talutav oli ning "Kesköö Pariisis" siis teine (minu jaoks).  Minu arust oli see film aga hea tänu Pariisi linnapiltidele ja Marion Cottillardile.
Täna on kavas "Intouchables", mis peaks jällegi olema päris hea film. Eks näha ole.
Nüüd tuleb veel vene keelega tegeleda ning tegelikult tuleks hakata vaikselt ka sügiseseks tööks valmistuma. Sain eile oma "töövahendid" kätte ning neid peab kindlasti enne natuke uurima.