Viimased päevad möödusid mul metsiku närvitsemise saatel. Eile oli suuline kirjanduse eksam, mida väga kartsin. Viimasel ööl ei saanud isegi korralikult magada. Söögiisu kadus ära. Teised ei saanud aru, et mida ma põen. Mõttes laulsin ka endale vist Jarek Kasari laulu, kus refrään on kuidagi nii "Ära põe, elu läheb edasi, sa vaata kuidas paistab päike...".
Ja eksam ei olnudki jube. Olime ju ainult meie 7, kes kursust võtsid. Olin eelviimane ning sain oma ettekannet natuke täiendada. Tulemust küll veel ei tea, kuid tunne on päris okei. Väga hästi kindlasti ei läinud, aga mitte ka väga halvasti.
Uskumatult hea tunne on, et see tehtud sai. Teisi eksameid ma ei karda eriti. Eile lubasin endale üle tüki aja päris vaba õhtu. Vedelesin voodis ja lugesin Imelist Ajalugu. Ei mõelnud ka esseede ja rootsi keele testide ja tõlkimise peale. Aga nüüd tuleb ometi minna oskuskeele tõlkesse ja hakata mõtlema. Õnneks on see mul täna ainus loeng, mis siis, et 3 tundi, aga siiski. See on täitsa huvitav ja kasulik.
No comments:
Post a Comment