Eile õhtul oli meil T-ga plaanis minna kinno filmi "The Conjuring" vaatama. Ma ei ole ikka veel õudusfilmide fänn, kuid treileri järgi tundus see olevat film, mille peale võiks raha panna küll. Mulle meeldis, et filmi tegevus toimus 70ndatel. Tegelaste riietus, atmosfäär, värvid mõjusid minu jaoks paremini kui filmides, mille tegevus toimub praegusel ajal. Patrick Wilson ja Vera Farmiga on väga hea näitejapaar. Nad meeldisid mulle nii eraldiseisvate tegelastena kui ka koos. Film oli piisavalt pikk, et tegevus jõuaks areneda. Sündmused toimusid paraja kiirusega. Mis ei meeldinud, oli see, et filmis oli päris mitu ehmatavat kohta. Mulle kohe üldse ei meeldi filmid, mis ongi vaid sellele üles ehitatud. Mulle meeldivad õudusfilmides need kohad, kus hakkavad paljastuma mingid saladused nt miks mõnes majas kummitab, kes seal varem elasid, mis nendega juhtus, miks mõni tegelane käitub nii nagu ta käitub. Need kohad on minu jaoks põnevad. Selles filmis oli õnneks ka sellist põnevust. Lisaks on vaimude ja deemonite teema filmides niikuinii millegipärast jubedam kui sarimõrtsukad või mutandid. Võib-olla sellepärast, et vaimud ja nende maailm on midagi sellist, mida me ei näe (ja tegelikult ei tea ka, kas olemas on). See on inimeste jaoks tundmatu. Me ei saa seda kontrollida.
Kuna film algas 22.30, siis oli juba päris öö, kui kino lõppes. Jalutasime koos T poole ning ütlen ausat, et üksi ei oleks ma julgenud kuhugi minna. Mul on elav kujutlusvõime. Isegi praegu, kui seda blogi kirjutan, olen end vähemalt korra ringi keeranud, et veenduda, et ikka olen üksi.
Ma ei usu eriti vaimudesse, aga samas ma ei hakkaks kindasti mitte ka nt naljapärast neid välja kutsuma, et näha, mis saab ja kas üldse midagi saab.
Seda filmi soovitaksin vaadata. See on igasmõttes päris hea film. Mina nautisin ka neid hetki, kus ei toimunud otseselt midagi jubedat.
Just saabusime T-ga kinost ja vaatasime sama filmi. Minu arvates ka päris hea film, aga võttis ikka värisema küll.
ReplyDelete