More stuff, more knowledge

Laupäeval jätkasin oma premeerimist esimese töö ja ülikooli kuu puhul. Käisin Võrus Humanas, kus oli 50 sendi päev. Sain sealt 4 toredat asja, millest ühe võtsin ka Tartusse kaasa, sest sellega olid mul omad plaanid.
Selline lihtne tumepruun sviiter.

Ostsin Marilt pronksjaid neete ning lisasin pluusile veidi efektsema välimuse.

 Ise ka ikka pidin poseerima :D

Täiendust sai ka minu küünelaki kollektsioon:

Selveris on praegu väga head pakkumised, nii 1.90 oli vist lakk. Igal juhul on need minu meelest väga kvaliteetsed lakid ning kuna olen suur küünelaki kasutaja, siis ei kahetse seda ostu.
Kuna mul on viimasel ajal olnud käsil oma "kodu" ehk siis toa uuendus. Täna toodi siia koguni mööblit juurde, siis ostsin omalt poolt ka midagi, mida olen tegelikult ammu tahtnud. Olen küll siin 7 aastat elanud, aga musta pesu kogun ikka riidekapi põhja kilekotti. Täna ostsin ära mustapesukorvi.
Mulle meeldivad väga need ornamendid ning ka värv kuigi praegu on kuidagi väga sinine roheka tapeedi taustal.

Nüüd aga asjade juurest teadmist juurde.
Eile oli küll produktiivne päev. Tegin ära akadeemilise kirjutamise kodutöö, rootsi keele harjutused, lehekülje diskursuse analüüsi ja tekstilingvistika raamati kokkuvõttest ning lugesin ka katalaani keeles "80 päevaga ümber maailma". Täna jätkasin diskursuse analüüsi kokkuvõttega. Sain poolteist lehte juurde, kuid poolest raamatust ei saa üldse aru :S Ma ei tea, mis sellega saab. Maht on tegelikult täis, kuid kõigest olulisest ma ikkagi rääkinud pole. Rootsi keele testid tegin täna ära. Marike kontrollis veel üle. Hea tunne on küll, et natuke juba oskan :) Ja et õhtu liigseks lebotamiseks ei muutuks alustasin Stanislas-André Steemani artikli kokkuvõttega krimiromaanide teemal prantsuse keeles. Huh...aga kaugele ei jõudnud, sest kell on palju ja telekast tuleb üks Jason Stathami film.

Väiksed preemiad

Täna sai mul esimene töökuu täis ning oli aeg end premeerida. Ma ei saanud tagasi Tartusse sõita ning seega premeerisin end siin Võrus. Käisin juba eile natuke poodides ringi vaatamas ning täna läksin ja ostsin endale hunniku uut ilusat pesu. Mida muud üks tütarlaps soovib :D
Leppisin eile Sarah'ga kokku, et teeme midagi. Saime kell 17 kokku ning läksime ühte kohvikusse. Meil on siin üks päris tore koht Muffin. Ma ise polnud seal varem käinud, aga jäin väga rahule. Ei olnud väga kallis. Võtsin ühe latte ja mangokoogi. Meil oli oma privaatne ruum koos suure diivani, patjade ja küünaldega. Väga õdus. Kujutan ette, et eriti mõnus on seal talvel hõõgveini juua, kui akna taga lund sajab. Sarah on maatüdruk. Ta küsis, kas meil on Eestis palju loomi st lehmi, lambaid, kitsi. Mulle meenus, et meil on päris linnas ühe murulapi peal lambad ning viisingi ta neid vaatama. Päris naljakas oli. Lambad kogunesid rivvi ja vahtisid meid väga uudishimulikult. Edasi jalutasime Tamula äärsel promenaadil ning Roosisaare sillal. Pidin tunnistama, et seal oli väga ilus. Hoolimata sellest, et ma Võrus elada ei taha, on siin ikkagi päris kena. Kõndisime uuesti kesklinna ning seal peatus meie kõrval üks auto ning vene aktseniga mees küsis teed bussijaama. Ma ei oska teed juhatada ja tavaliselt polegi ma seda pidanud tegema. Hiljem sain aru, et seletasin talle päris keerulise tee kokku kuigi oleks ka lihtsamalt saanud. Umbes kümne minuti pärast peatus järgmine auto. Wales'ist päris abielupaar küsis teed Kubija hotelli. Olin väga prantsuse keele lainel nii, et minu tee juhatamine nägi välja umbes nii "You have to go tout droit and then you turn à droite". Neil oli kaart nii, et selle pealt sain päris hästi õiget teed näidata. Päris naljakas oli, et ühe päeva jooksul mult kaks korda teed küsiti.
Saatsin Sarah sinna, kus ta elab. Ta läheb järgmise nädala lõpus tagasi Prantsusmaale. Väga kahju. Ta on väga armas ja tore. Ehk saan talle kunagi külla minna.
Nüüd peaks hakkama tööd tegema. Ostsin töö kergendamiseks siidrit, kuid samas võiks täna ju ka puhata ja lihtsalt kõik asjad homseks lükata :P

Veel koogitegu ja rahulolu

Eile oli minu armsa T sünnipäev. Kinkisin talle kui suurele filmisõbrale 3 Cinamoni kinkekaarti ning karbi beseesid. Kahjuks neid PÄRIS õigeid ma ei leidnud. Olen neid Võrus näinud nii, et peakski teinekord sealt tooma. Tuli meelde, et me ei avanud seda karpi ning praegu tekkis mul nende järgi täitsa korralik isu :P
Plaan oli ka välja sööma minna, kuid kuna tegemised lükkusid hilisemaks ning teisipäeva õhtul pole kohad väga kaua lahti, siis jäi seekord kahjuks minemata.
Olin aga meisterdanud talle koogi, mida koos veiniga minu juures sõime.

Juba väliselt  tuli see väga uhke ning ka maitse on mõnus.
Kasutasin sellist retsepti: http://kokkama.blogspot.com/2013/08/sokolaadine-juustukook-mille.html
Toorjuustu asendasin kohupiimaga, sest see on odavam ning kuna kreeka jogurt, müsli ja šokolaad on niigi kaloririkkad, siis valisin rasvatu kohupiima, et natukenegi kasulikum oleks. Šokolaadi panin ka 200g mitte 300g. Kaunistuseks kasutasin kookoshelbeid ning minu meelest sobivad need šokolaadi ja kohupiimaga väga hästi. Viimasel ajal on mulle hakanud väga meeldima sellised koogid, mida küpsetama ei pea. Kuna minu elektriahju kasutamise peale siin ka hästi ei vaadata, siis tulebki vist rohkem selliseid asju tegema hakata.

Eile mõtlesin, et kas see on normaalne, kui kõik läheb hästi. Ma usun ise, et olen üldtuntud pessimist. Kui keegi küsib, kuidas mul läheb ja ma ei taha hädaldada, kui halvasti kõik on, ütlen lihtsalt "käib kah" või "nii nagu ikka". Aga viimasel ajal olen hakanud ütlema, et mul läheb hästi ja mitte viisakusest, vaid tõesti sellepärast, et mul lähebki hästi. Jah, mul on palju teha, aga ma naudin väga seda, mida teen. Olin eile täiesti vaimustuses, kui sain kätte oma rootsi keele õpikud, millega pean hakkama iseseisvalt töötama ning katalaani keele materjalid. Kuna selles aines hakkavad tunnid olema korra kahe nädala jooksul, siis pean palju ise tegema. Terveks semestriks pidin valima endale ühe raamatu, mida lugeda püüan. Valisin Jules Verne'i "Le volta al món en 80 dies" ("80 päevaga ümber maailma"). Olen mitu korda filmi näinud, seega teema on tuttav. See on mingi lihtsustatud variant algajatele. Ma ootan juba tõsiselt, millal saan seda lugema hakata. Lisaks ootab mind üks prantsuse keelne belgia krimiromaan. Selle lugemist ma niiväga ei oota, sest selle peale pean eksami tegema jaanuaris. Aga sellega on veel aega ka.
Kurta võiks selle üle, et külm on või et raha pole, aga ma ei tee seda. Panen soojemad riided selga ning ootan esimest päris korralikku palgapäeva.
Kuna mul on frankofoonsete maade kirjanduse loenguni üle kolme tunni aega, siis nüüd võikski olla paras aeg, et natuke katalaani keele õpikut uurida, võib-olla mõni rootsi keele harjutus teha ning siis üle lugeda kolm peatükki, mis kirjanduses tänaseks ühest romaanist lugeda jäid. Olen neid korra juba lugenud eelmisel nädalal, aga tahaks ikka enne tundi meelde tuletada.

Something I would call productive

Mul oli üle tüki aja täna (või siis juba 4 minutit eile) selline päev, kus jõudsin teha väga palju erinevaid asju: nii tööd, ülikooli asju, kodutöid, shopata, trenni kui ka lihtsalt lõõgastuda.
Saime Mariga juba enne lõunat linnas kokku ning käisime vaatamas, mis poodides pakutakse. Mul pole küll mitte midagi vaja, aga ometi leidsin paar asja, mida palgapäeval tahaks. :P
Edasi läksime Tsink Plekk Pange teed jooma ning nuudleid sööma. Ma käisin panges viimati söömas oma 22 sünnipäeval ja sellest on juba tükk aega üle aasta möödas. Kuna ma üldse väga vähe välja söön, siis oli tänane väga tore vaheldus. Ma polnud ju Marit ka päris kaua näinud. Nüüd hakkan rootsi keelt õppima ja siis on meil põhjust rohkem kohtuda :)
Aeg läks jube kiirelt. Pidin 16.15ks koju jõudma, et siin üht loengut kuulata. Enne jõudsin aga Jyskis käia ja ikka midagi osta. Praegu on mul plaan osta rohkem asju enda koju, mitte endale selga. Eelmisel nädalal sain juba voodipesu ja ühe kena punutud korvi, kuhu oma tibistuffi paigutada. Täna ostsin kokkupandava kasti, kus hakkan hoidma pesu.

 Pidin riidekappi rohkem ruumi tegema, kuna mulle tuleb varsti kaasüüriline. Võtsin seega kasutusele ühe riiuli, mida olin siiani kasutanud kilekottide hoidmiseks. Täitsa lõpp kui palju neid sinna oli aastatega kogunenud. Igakord, kui midagi kodus ära olen koristanud, on nii hea tunne :)
Oma loengu sain kuulatud. Tekstilingvistika ja diskursuse analüüs on tõesti väga huvitav aine, kuid kahjuks praegu veel natuke segane. Loengutest saan aru, kuid mitte ühest raamatust, millest pean kahe nädala pärast kokkuvõtte tegema. Õnneks olin tubli ja hakkasin juba eile lugema, nüüd on aega, et seda seedida ja aru saama hakata.
Nüüd peab aga küll tuttu minema. Homne päev tuleb veel tihedam.

Le Consolateur

Kolmapäeva õhtul olin teel Võrru, kui mulle helistati ja paluti mu abi.
Nimelt olla Võrus üks prantslanna, kes oli sattunud haiglasse. Ta ei osanud sõnagi eesti keelt ning eriti hästi mitte ka inglise keelt. Kuna ta on nooreke (18-19) ning väga tagasihoidlik ja hirmul, siis paluti mind appi, et tuleksin temaga rääkima. Talle tehti operatsioon ning keelebarjääri tõttu ei saanud ta päris hästi aru miks. Bussijaamast viidi mind otse haiglasse. Sarah nägi ikka väga halb välja, pluss tal olid suured valud. Püüdsin talle selgitada, et kõik saab korda ja ta ei pea muretsema ning, et järgmisel päeval tunneb ta end paremini. Üks õde tuli rääkima, mis süste ta saab, pidin talle seda juttu ümber tõlkima nii, kuidas oskasin. Väga kahju hakkas temast, pisike habras neiu. Ta oli tulnud alles kuu alguses Võrru vabatahtlikuks ning juba nii ruttu siis sellisesse olukorda sattunud.
Lubasin järgmisel päeval tagasi tulla.
Peale tööd võetigi mind jälle kaasa ning minu ja teiste meeldivaks üllauseks oli neiu end ise riidesse saanud panna ning nägi kõvasti parem välja. Ajasime juttu, otsisin talle välja prantsuse keelse nimetuse tema haiguse kohta ning andsin oma meili aadressi, et ta mulle kirjutaks, kui midagi soovib, kasvõi oma emakeeles suhelda.
Teised inimesed, kes minuga olid arvasid, et ju ta ongi sellepärast rõõmsam, et ma temaga rääkisin ja teda rahustasin.
Ka eile käisin teda vaatamas. Käisime haigla ümber metsas jalutamas. Ta ütles, et tahab koju tagasi minna (muidu pidi 9 kuud siin olema). Ma saan temast täiesti aru, aga väga kahju, et ta ei jõudnudki siin elada ja talle selline kehv mälestus jääb. Leppisime kokku, et kui ta järgmisel nädalal veel Võrus on, siis kohtume veel.
Mulle räägiti et neljapäeva hommikul olid õed haiglas muudkui küsinud, et kus on see inimene, kes keelt oskab ja temaga räägitud saab (mina :D). Eks mul oli ikka päris kasulik tunne ja ka väga hea tunne, et sain kedagi natuke aidata. Ma ise sain taaskord rääkimist harjutada ja ma väga loodan, et ta siiski ei lähe veel kohe ära ning saan temaga ikka veel kokku. Tore neiu on.

Töö, kool, koristamine ja ämblikud

Töö, kool, koristamine ja ämblikud - need on selle nädala märksõnad.
Vaatasime T-ga reedel "Arachnophobia" filmi. Avastasime, et see tuli USA täpselt minu sündimise päeval välja ning mõtlesime, et ju see on siis mingi märk. Et ehk on seal vastused minu hirmu vastu või saan hirmust üle, kui seda vaatan :D
Ma isegi julgesin vaadata osa filmist. Ainult 2-3 korda võpatasin. Lõpus jälgisin juba päris huviga mehe ja ämbliku vahelist võitlust. Ma pole õnneks / kahjuks näinud pärast seda filmi ühtegi kaheksajalgset nii, et ma ei oska öelda, kas teraapia mõjus.
Kooli asjad pean tänasega korda saama, st ained lõplikult ära valima. Sain täna ühele rootsi keele virtuaalkursusele, kus ise õpin, teen ülesanded, saadan ära ja saan 6 EAP-d. Mul on väga hea meel selle üle. Saan jätkata ka katalaani keelega ning peaks ka selle eest punkte saama. Registreerin ennast maha ka osadelt ainetelt, sest jätkuvalt on hirm, et elu muutub liiga raskeks. Ja tegelikult, kui ma niikuinii eriala tahan vahetada, siis pole vahet, mis aineid ma täpselt teen.
Ja koristamine...ma ei tea, kuidas ühele inimesele saab nii palju pahna koguneda nagu mulle. Tegelikult tean, et on hullemaid ka, aga mul on komme kõik asjad, mida ei raatsi ära visata pista kuhugi karpidesse ja neid siis ignoreerida. Täna hakkasin osasid karpe läbi uurima ja sain korralikult rämpsu ära visatud. Puhastasin ka riiuleid ning püüdsin sinna ruumi teha. Natuke parem tunne on ikka :)

Polka-Polka-Polka Dots

Ja nüüd tuleb siis see teisel teemal postitus. Kuna see on teemal tibistaff, siis ma tegingi eraldi jutud.
Käisin õhtul Selveris homseks paari asja ostmas ning jäin peaaegu juhuslikult küünelakke vaatama. Imestasin just, kuidas Selveris on Maybelline'i Colorama küünelakid odavamad kui Prismas, kui nägin seda ühte lakki, mida olen tahtnud sellest ajast peale, kui kuulsin, et see varsti Eestisse tuleb. Proovisin seda isegi ühel loosimisel võita, kuid ei läinud õnneks. Palusin Maril Rootsist otsida, kuid ta ei leidnud. Nüüd sain selle ometi kätte.

 Tulemus jäi ka selline nagu olen piltidelt näinud. Mulle ei meeldi eriti lakid, kus on mõned sädelevad terad sees, kuid mustad ja valges täpid rohelise laki sees on väga huvitav. Lisaks kuivab see lakk kiiresti ning püsib kaua peal. Mulle kingiti suvel Maybelline'i punane küünelakk ning see on ka veel nädal pärast värvimist ilusti peal.

Kosmeetikat ma eriti ei kasuta (ainult peitepulk, tumepruun silmapliiats, põsepuna, huulepalsam/pulk ja kulmufiksaator), kuid küüned on mul alati lakitud. Olen sellega nii harjunud, et kui ka vahel mõne päeva ilma olen, siis on kuidagi alasti tunne. Kui ma meigist ei hooli, siis küünelake võiks mul küll palju-palju olla.

Eile sattusin üle pika aja Hot'i second-hand'i. Pole endale kaua riideid ostnud ega tunne ka millegi järgi vajadust. Eile sain endale sealt siiski 2 euro eest ühe päris kena särgi ning 2.40ga kaelakee.

Mulle meeldib selle särgi krae ning ka materjal on väga mugav seljas.

Kaelakee oli pigem impulsiivne ost. Tegelikult ma ei tea, kas või kui palju seda kannan. Praegu vaatan-mõtlen natuke, kuid üks plaan on see ka edasi müüa. Kee on küll väga ilus, aga ma pole kindel, et see minu stiil oleks. Värvid on samas küll minulikud.

The Conjuring

Kuna mul on täna mitmest asjast kirjutada, siis teen ka mitu postitust. Esimene on mu eilne kinoelamus.

Eile õhtul oli meil T-ga plaanis minna kinno filmi "The Conjuring" vaatama. Ma ei ole ikka veel õudusfilmide fänn, kuid treileri järgi tundus see olevat film, mille peale võiks raha panna küll. Mulle meeldis, et filmi tegevus toimus 70ndatel. Tegelaste riietus, atmosfäär, värvid mõjusid minu jaoks paremini kui filmides, mille tegevus toimub praegusel ajal. Patrick Wilson ja Vera Farmiga on väga hea näitejapaar. Nad meeldisid mulle nii eraldiseisvate tegelastena kui ka koos. Film oli piisavalt pikk, et tegevus jõuaks areneda. Sündmused toimusid paraja kiirusega. Mis ei meeldinud, oli see, et filmis oli päris mitu ehmatavat kohta. Mulle kohe üldse ei meeldi filmid, mis ongi vaid sellele üles ehitatud. Mulle meeldivad õudusfilmides need kohad, kus hakkavad paljastuma mingid saladused nt miks mõnes majas kummitab, kes seal varem elasid, mis nendega juhtus, miks mõni tegelane käitub nii nagu ta käitub. Need kohad on minu jaoks põnevad. Selles filmis oli õnneks ka sellist põnevust. Lisaks on vaimude ja deemonite teema filmides niikuinii millegipärast jubedam kui sarimõrtsukad või mutandid. Võib-olla sellepärast, et vaimud ja nende maailm on midagi sellist, mida me ei näe (ja tegelikult ei tea ka, kas olemas on). See on inimeste jaoks tundmatu. Me ei saa seda kontrollida.
Kuna film algas 22.30, siis oli juba päris öö, kui kino lõppes. Jalutasime koos T poole ning ütlen ausat, et üksi ei oleks ma julgenud kuhugi minna. Mul on elav kujutlusvõime. Isegi praegu, kui seda blogi kirjutan, olen end vähemalt korra ringi keeranud, et veenduda, et ikka olen üksi.
Ma ei usu eriti vaimudesse, aga samas ma ei hakkaks kindasti mitte ka nt naljapärast neid välja kutsuma, et näha, mis saab ja kas üldse midagi saab.
Seda filmi soovitaksin vaadata. See on igasmõttes päris hea film. Mina nautisin ka neid hetki, kus ei toimunud otseselt midagi jubedat.

Aga mis häält siis teeb rebane?

Ma arvan, et sellest saab varsti hitt.
Selle sügise lemmiklugu. No kidding.

Garnier "Oh so matte"

Kuna oma töö pärast pean igal nädalal paar päeva Võrus olema, siis otsustasin, et ka sinna on vaja mõned vajalikud vahendid osta, näiteks näokreem. Muidu kasutasin Lumene Basic Blue päevakreemi, kuid ükskord oli võimalus tellida endale tasuta Garnieri kreemitestrid ning neist hakkas väga meeldima kreem, mis muudab naha matiks. Mul on kombineeritud näonahk ning tihti hakkab see päeva jooksul läikima. Praegu saab selle kreemi Maksimarketis ja vist ka Konsumist Säästukaardiga 4.90 eest.

Mulle meeldib selle konsistents. Väga pehme ja kerge, muudab naha hästi pehmeks. Kirjas on, et see on parabeeni vaba (nagu ka Lumene kreem, mida kasutan), kuid ma olen lugenud artikleid sellest, kuidas mõni looduskosmeetika pole üldse nii looduslik, kui väidab ja siis ei oskagi arvata, kas kõik kreemid, kuhu on "parabeeni vaba" peale kirjutatud, ikka on seda. Ma loodan, et on. Igatahes see kreem muudab naha tõesti matiks ning tulemus kestab õhtuni (kui näo ära pesen ja öökreemi peale panen).

Päris esimene koolipäev

See esimene päev ei läinud eriti nii, nagu lootsin. Kaks nädalat olin arvamusel, et teisipäeval algavad tunnid kell 8.30. Täna kell 8.30 kooli jõudes kinnitas aga sekretär mulle, et esimene tund ei alga kohe kindlasti mitte nii vara, vaid alles 10.15. Tulevikus on see hea, aga täna oli küll tobe tunne. Ega midagi teha polnud. Koju ei viitsinud tulla. Võtsin hoopis kohvi ning jalutasin natuke linnas. Esimene tund oli akadeemiline eneseväljendus, mida annab üks eelmisest aastat tuttav prantslanna. Õppisime kirjavahemärkide panekut prantuse keeles. Eks täna pidigi lihtne tund olema. Samas ega keegi pole meile neid õpetanud ka ja kuna see süsteem on natuke teine, siis on kasulik teada.
Lõunat sööma tulin koju ning kella 14ks läksin kirjandusse. Kuna viimati oli mul kirjanduse loenguid teisel aastal, siis oli päris huvitav ning usun, et läheb veel huvitavamaks. Ma küll pole eriline kirjanduse inimene. Lugeda meeldib küll väga, kuid kardan avalikult midagi analüüsida, sest tunne on, et äkki minu mõtted on valed. Siiamaani olen aga ometi kõik analüüsid päris hästi teinud ning ehk läheb ka seekord ikka hästi. :)
Peale kooli tulin natukeseks jälle koju, kuid siis sõitsin jälle rattaga linna (kokku 6 korda täna edasi-tagasi). Sain eile endale "rebasekoti", sest peaksin magistrirebane olema :D Seal oli üks tasuta pääse vabalt valitud treeningule TÜ Spordihoones. Täna oli mul aega ning pääse kehtib vaid kuu lõpuni seega otsustasin selle ruttu ära kasutada. Sain proovida ühte trenni, kuhu olen tahtnud juba ammu minna ning ma ei kahetsenud. Esimest korda oma väheste aeroobikakogemustega sain ma tantsukavast aru, sain selle selgeks ning nautisin seda. :) Kui hommikune arusaamatus vahele jätta, siis on päris hea päev olnud.

Tere jälle, kool!

Pooleteise nädala jooksul oli mul täna juba teist korda üllatus, et oi...ma olen nüüd magistrant. Tundub kuidagi väga tähtis ja uhke. Täna oli mul osakonna infotund. Ma ei tundud ennast üldse tähtsa ja uhkena. Kardan juba ette, et selle nädala jooksul tekkib mul kuule korral tunne, et mul pole aimugi, mida ma teen. Ja siis veel töö ka, kus ma küll loodan väga, et seda tunnet ei teki ja ma saan kõik 10 korda aru, et olen õiges kohas. Pidin hakkama töö kohta blogi pidama. Kreete tegi ettepaneku, et see võiks privaatne olla ning nii ma teengi. Seega kui keegi mu seda blogi lugevatest sõpradest soovib ka teist blogi lugeda, siis tuleb mulle teada anda.
Sügisilm andis endast ka mulle korralikult märku. Olin eile rattaga teen T poole, kui mõned minutid enne kohale jõudmist sain paduvihma kaela. Vaevalt olin tuppa jõudnud kui rahet sadama hakkas. Terve õhtu oli imelik tunne ning kartisin, et jään haigeks. Ega täna targem polnud. Lõuna ajal koju tulles tundus hea ja soe, isegi higistama võttis. Ei hakanud siis soojalt riidesse panema. Kahetsesin seda tugevalt. Infotunnis käik oli väga ebameeldiv. Võtsin kodus sooja vanni ning loodan nüüd, et ikka pääsen mõnest vastikust külmetushaigusest.