Ema on minuga juba pahandanud, et teen asju kiirest ning samas laisalt (ei viitsi alati traageldada või mõõta). Tahan oma ideed ruttu-ruttu ellu viia ja kui see ei õnnestu, siis olen paras herilane. Rohkem kui korra olen pidanud oma töid lahti harutama ja ümber tegema ning tavaliselt saadab seda voorimehelik sõnadepobin.. Marile võis vist jääda mulje, et olin täna õige halvas tujus, kuid selgitasin, et see on okei ning tavaliselt õmmeldes vannungi kõvasti (tavaliselt olen küllaltki korralik ja viisakas). Ja jõudsimegi arusaamisele, et see on minu viis end välja elada. Ma keskendun mingile tegevusele, ma suunan kogu energia sinna ning kui asjad ei lähe nii nagu tahan, siis saan kõik negatiivse ka selle peal välja elada. Eks tuleb välja ka kõik see, mis minus varem juba kinni oli. Varem oli selleks poksitrenn.
Elektrilise masinaga õmblesin viimati kui olin 12. Materjaliõpetust pole saanud ning lohakas olen natuke ka. Selle tulemusena ei saagi me teada, mida on võimalik teha vanast särgist ja tükist kunstsiidist. Mari arvas, et kena kleit tuli kokku, kuid mina seda selga panna ei taha. Siidi osast teen lühikese seeliku millalgi ning särgist vist ei saa enam midagi teha peale aknapesulapi.
Kõik õnneks siiski metsa ei läinud ning kiirelt tegin valmis ühe järjekordse maksiseeliku. See oli sellel suvel siis neljas. Värvid sobivad mulle hästi ning kindlasti tuli juba natuke parem kui eelmised.
Neid seelikuid võin varsti küll tootma hakata. :D
No comments:
Post a Comment