Tegelikult see, milleks mind siia kutsuti ei ole mingi töö. Mitte nagu siis kui päris grupijuht olin üle 2 aasta tagasi. Praegu oli meil seltskonnas veel inimesi, kes prantsuse keelt oskasid ja kes oskasid paremini kui mina. Seega mina midagi tõlkima ei pidanud. Sain lihtsalt natuke juttu ajada ning veenduda, et kui ülekahe kuu ei räägi, siis ikka muutub keel kangeks küll.
Sõitsime bussiga Tartuss ning sealt edasi läksime lodja peale. Plaan oli sõita Peipsini välja. Alguses saime vihma. Kahetsesin, et rohkem riideid kaasa ei võetud. Kui teed-kohvi ja pirukaid pakuti oli juba parem ning mingi aeg tuli isegi päike välja. Tüürimees mängis lõõtsa ning keegi madruseplika viiulit.
Alguses oli plaanitud enamus aega lodja sees olla, kuid ilm läks nii ilusaks, et sõime ka lõunat (kartulisalat, isetehtud kotletid, suitsulatikas, kirsi-vahukoore tort, õunasaiakesed, kohv) väljas. Enne veel näidati meile, kuidas Jõmmul masti ülestõmmatakse.
Peipsini me aga ei jõudnudki, sest orienteeruvalt kell 17 pidime hakkama tagasi sõitma.
Mul oli nii mõnus olla kui peesitasin lodja katusel lambanahal. Ümberringi vesi, puud, pilliroog. Taevas sinine, päike soe. Nii olekski võinud jääda. Peaaegu paradiis :)
Homme on päevakavas ühes rabas käimine (nimi ei tule meelde) ning Piusa.
Pidin panema üles ühe illustreeriva pildi, mison tehtud kahjuks mu telefoniga (mitte väga hea kvaliteet). Digika pildid saan kätte alles siis, kui kodus olen.
No comments:
Post a Comment